Oht Niiluse ääres. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      Veidi aega seisid Romina ja Merlin kangestunult paigal.

      Seejärel hüppas Merlin üheainsa sammuga trepist alla. Tema parema käe tugev löök tabas meest vastu lõuga, nii et too jäi lösakile seina najale.

      Kui mees lõi pea vastu seina, kostis tume mütsatus, ning ta lamas nüüd vaikselt, jalad pikkades teravate ninadega kingades ette sirutatud.

      Naine vaatas, suu lahti. Romina arvates oli ta väga ilus – moodsalt riides, mustad juuksed, türkiissinine lauvärv ja pikkade ripsmetega hirmunud silmad. Ta oli kolmekümne ringis, kuid oivalise figuuriga.

      Väga aeglaselt tõstis naine väriseva käe näo juurde. Löögikohal oli näha jälg.

      “Ta vääris seda,” ütles Merlin väga tasa ja Romina teadis, millest ta räägib – et ta oli meest lüües käitunud tormakalt ja oma osale mittevastavalt. Nickoylos ei oleks seda teinud, kahtlemata oleks ta neist kaarega mööda läinud.

      Naine ei öelnud midagi, vaid kummardas ja korjas maast oma asjad kokku – huulepulga, puudri ja taskurätiku. Ta surus need rutakalt kotti.

      Ta vaatas korraks teadvuseta mehe suunas ning jooksis siis nii kiiresti kui ta tikk-kontsadega kingad lubasid, läbi sissepääsu ees rippuvate punaste kardinate.

      Vestibüül ja vastuvõtulaud olid väljaspool ning paistis, et keegi ei näinud, mis juhtus. Mees lamas endiselt, selg vastu seina, pea rinnal rippumas.

      Romina nägi, et midagi on põrandal. Ta kummardas alla ja tõstis selle üles.

      “Oodake, te kaotasite midagi,” hüüdis ta ja hakkas minema läbi halli suunas, kuhu oli läinud naine.

      Ta oli jõudnud teha vaevalt paar sammu, kui Merlin võttis tal randmest kinni, laskmata edasi minna.

      “Jäta ta rahule!” sõnas ta käskivalt.

      Siis kuulsid nad tagapool hääli ning keegi hakkas trepist alla tulema.

      Merlin võttis Romina randmest kõvemini kinni ja sekundi pärast tõmbas ta naise läbi hallist vasakul asuva ukse.

      “See on vale tee,” hingeldas Romina, teades, et esiuks on punaste kardinate taga.

      Merlin ei teinud väljagi.

      Uks, mille nad lahti lükkasid, viis koridori. Ruumist kuulsid nad hääli ja nõude kolinat.

      Sõnatult rühkis Merlin edasi, Rominat endaga kaasa tirides.

      Nad möödusid avatud köögiuksest, kust tuli välja täis kandikuga kelner ja pidi peaaegu nendega kokku põrkama.

      “Kus on tagauks?” küsis Merlin.

      Kelnerit ei paistnud see küsimus üllatavat.

      “Otse edasi, söör. Vasakul pool,” ütles ta.

      Nad kiirustasid edasi ja jõudsid peagi õue, pimedale alleele.

      Siin seisid prügikorvid ning kuna nad liikusid varjus, urises nende peale koer.

      Romina mõtles, mis räpas nad ometi kõnnivad, kuid polnud aega vaielda.

      Merlin viis Romina allee lõppu ning nad seisid heledalt valgustatud peateel, kus autod neist pidevalt mööda sõitsid. Romina sai lõpuks hinge tõmmata.

      Merlin seisatas ning astus siis sõiduteele, et taksot püüda. See peatus mõni jard neist tagapool ning nad pugesid sisse.

      “”Nile-Vista”,” ütles Merlin juhile.

      “Aga mis autost saab?” sosistas Romina pärast seda, kui nad olid mõnda aega vaikuses sõitnud.

      Merlin raputas pead ja Romina ei pärinud rohkem midagi.

      Kui nad jõudsid hotelli peaaegu tühja, vuliseva purskkaevuga ootesaali, sammus Merlin laua juurde.

      “Helistage “Pyramid Clubi,” ütles ta, “ja öelge, et nad saadaksid härra Nickoylose auto minema. Tal ei ole seda täna õhtul enam tarvis.”

      “Hästi, söör,” ütles ööportjee ükskõiksel toonil.

      Väsinud liftipoiss saatis nad üles.

      Kui nad neljandal korrusel liftist väljusid, peatus Romina väikesel platvormil, kus teineteise vastas olid kaks lifti.

      Ümberringi ei olnud kedagi ning naine mõistis, et tõenäoliselt ei kuule neid siin keegi.

      Ta avas peopesa ning näitas Merlinile.

      “Seda ma püüdsingi talle anda,” ütles ta.

      Mees vaatas üle õla ja võttis Romina peopesalt väikese sõrmuse.

      See oli tehtud kullast või kulla taolisest metallist ning kujutas endast mao pead – üsna sarnane nende odavate ehetega, mida võis leida igast turistidele mõeldud suveniiripoest või turult.

      Mao pea oli ootamatult suur ning pikal punasel keelel oli kolm väikest pärlit.

      “On see hinnaline?” küsis Romina.

      “Ma ei tea. Vist mitte,” vastas Merlin.

      Ta silmade vahel oli Rominale mõistetamatu korts.

      Merlin pidi justkui midagi ütlema, kuid nad kuulsid, et lift sõidab üles. Mees võttis Rominal käsivarrest kinni ja juhtis ta mööda koridori sviidi poole.

      “Miks sa teda lõid?” küsis Romina.

      Ta märkas rahuldustundega, et Merlin oli süüdlasliku näoga.

      “Olen alati arvanud, et Queensberry reeglid panevad inimese kehva olukorda,” ütles mees hapult.

      “Ma mõtlesin, et see jääb kreeka ööklubi omaniku karakterist pisut kaugele,” võidutses Romina.

      Merlin tegi sviidi ukse lahti ja pani tuled põlema. Siis läks ta laua juurde ning keerutas sõrmust lambivalguses sõrmede vahel.

      “Kas sinu arvates see mees küsis naise käest seda sõrmust?” küsis Romina.

      Merlin võttis taskust oma rahatasku ja libistas sõrmuse kõige sügavamasse vahesse, kust see ei võinud välja kukkuda.

      “Unusta ära!” ütles ta järsult ning Romina teadis, et see on käsk.

      “Hästi, isand Galahad,” sõnas Romina ning märkas rõõmuga, et Merlin on väga ärritunud.

      Romina läks ukse juurde, suutmata vastu panna lahkumisrepliigile:

      “Naine ei paistnud just eriti tänulik olevat,” naeratas ta.

      Merlini vastust ära ootamata astus ta oma tuppa ja sulges ukse.

      Romina mõtles, miks Merlin oli sõrmusest nii huvitatud. See oli ilmselt võrdlemisi odav.

      Ta oli just lahti riietunud ning kammis peegli ees juukseid, kui kuulis ukse sulgumist.

      Pärast СКАЧАТЬ