Oht Niiluse ääres. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli tühi. Merlin oli välja läinud ja ta üksi jätnud!

      Neljas peatükk

      Romina äratas üles läbi õhukeste siidkardinatega kaetud suure ruudukujulise magamistoaakna piiluv päike.

      Ta tundis end värske ja reipana, sest tänu kliimaseadmele oli ta maganud mõnusalt, voodil ainult üks tekk.

      Nüüd, vaadates kuldset päikest, mis sirutas oma pikad sõrmed üle põranda ning mööda kardinaid, tundis ta, et väljas on palavus, mis püüab sisse tungida.

      Äkki vapustas teda meenutus eelmise öö sündmustest – pikk ringkäik mööda ööklubisid; Merlin löömas meest, kes andis kõrvakiilu tumedajuukselisele naisele.

      Silmad kinni, suutis Romina seda meest liigagi selgelt ette kujutada: õhuke terav nina, teineteisele liiga lähedal asetsevad silmad, pinges suujoon, milles oli midagi julma ja ebameeldivat ning mis viis mõtted millelegi õudsele ja kurjakuulutavale.

      Romina ei olnud eelmisel ööl märganud, kui tugevasti olid mehe näojooned ta mällu sööbinud.

      Ning tüdruku – Romina suutis ka teda meenutada – elegantses soengus juuksed, väike südamekujuline nägu, kaunis ning samas rikutud.

      Tema puhul teadis Romina miskipärast kindlalt, et naine on tõeline daam, tal on vastav kasvatus ja kultuuritaust. Kuid kui see oli nii, siis mida ta tegi “Pyramid Clubis” sellise mehe seltskonnas?

      Tema käekotist välja pudenenud asjad olid hinnalised. Väikeste juveelidega kaunistatud liblikatega puudrikarbi oli Romina ära tundnud, sest oli ise ostnud “Boucheronist” samasuguse. Huulepulk oli samuti kullast ning taskurätik pitsiga ääristatud.

      Naine oli asjad kotti tagasi visanud ning seejärel minema jooksnud. Kuid Romina oli oma naiseliku vaistuga märganud kõike.

      Siiski näis sõrmus, mille ta üles oli korjanud, odav ja tavaline. Võib-olla oli see kohalik nipsasjake – nagu neid Kairos igalt poolt võis leida? Kuid ehk hoopis midagi teistsugust, kurjakuulutavat ja hädaohtlikku – nagu selle vastiku mehe huuled, kes oli saanud oma teenitud palga?

      Romina tundis, et tal tulevad külmajudinad peale.

      Ta kammis juukseid, puuderdas nina ning pani huultele pisut puna.

      Romina nägi välja väga noor ja rikkumatu. Ta mõtles ohates valeripsmetele ja tugevale meigile, mille ta peab hiljem peale panema.

      Toolileenil lebas läbipaistev, nailonist ja pitsist negližee, mida kaunistasid tillukesed lipsukesed ning mille ta oli ostnud koos oma teiste rõivastega “Savoyst”. See oli provotseeriv ja veidi riivatu. Romina tõmbas selle selga ja avas ukse.

      Elutoas ei olnud kedagi ning teenijad ei olnud seda veel koristanud. Ajalehed olid segamini, nagu Merlin need eelmisel õhtul oli jätnud. Laual asetsesid mõned tühjad klaasid ning nende kõrval avatud šampanjapudel.

      Romina läks kiiresti Merlini magamistoa ukse juurde. Ta koputas tasa ning kui vastust ei tulnud, läbis teda hirmuvärin.

      Aga kui Merlin ei olnud tagasi tulnud ja temaga oli midagi juhtunud ning Romina oli täiesti üksi?

      Ta avas ukse ning tundis sügavat kergendust, nähes meest rõdul istumas ja hommikust söömas.

      Merlinil oli seljas oranž pidžaama ning naeruväärselt kirev, oranži-valgetriibuline, oranžide mansettide ja revääridega satiinist hommikumantel.

      Mehe tumedad juuksed olid pisut sassis ning ta paistis väga ebainglaslik ja teistsugune, võrreldes selle mehega, keda Romina oli oma hooldaja kontoris kohanud.

      “Tere hommikust.”

      Romina hääl kõlas pisut närviliselt. Ta läks üle toa ja astus välja rõdule.

      Merlin ei teinud katsetki tema saabumisel püsti tõusta ning Romina märkas teatud ärritusega, et mees mängis Nickoylost, pöörates detailidele piinlikku tähelepanu.

      “Tere, kullake. Mul on hea meel sind näha,” ütles ta.

      Ta osutas oma vastas asuvale toolile ning lisas:

      “Ma tellin sulle hommikueine.”

      “Sellega pole hetkel kiiret,” vastas Romina. “Kas siin on turvaline rääkida?”

      “Täiesti turvaline,” vastas Merlin. “Ja sees samuti, tänu sellele väikesele mänguasjale, mida ma sulle kohe näitan.”

      “Ma ei ole sellest hetkel huvitatud,” ütles Romina järsult. “Ma tahan teada, miks sa läksid eile öösel välja ilma mulle ütlemata. Kas sa ei taipa, et midagi oleks võinud juhtuda?”

      “Nii et sa siis kuulsid?” küsis Merlin.

      “Loomulikult kuulsin,” vastas Romina, “Ning minu meelest on eriti ebaõiglane sul niimoodi käituda. Kui sa läksid välja millegi pärast, mis on Chrisiga seotud, siis oleksid pidanud mind kaasa võtma, kuid kui mitte, oli see mõttetu risk…”

      “Sa räägid nagu koolidirektor,” ütles Merlin muiates ning Romina tundis, et vihkab teda, sest ta naerab selle üle, mis oli teatud hetkel olnud väga reaalne hirm.

      Mees nägi ta ilmet, teadis, et naine on vihane, ning ütles vaikselt:

      “Anna andeks. Ma vist olen harjunud sõltumatult tegutsema ning unustan, et me oleme partnerid. Kas sa annad mulle andeks?”

      “Ma annan sulle andeks,” ütles Romina vaenulikult, “kui sa räägid mulle, kus sa käisid ja milles oli asi.”

      Merlini silmad sädelesid ning Romina nägi, et mees kaalub, kui palju talle rääkida.

      “Taeva pärast, ole aus,” palus ta. “Kumbki meist ei ole siin oma lõbuks.”

      “Noh, ma läksin vaatama, kas leian oma sõbra üles,” ütles Merlin ettevaatlikult.

      “Kas tal on nimi ka? Kas see idiootlik salatsemine on tõesti vajalik?” nõudis Romina.

      “Tegelikult on küll,” vastas Merlin tõsiselt. “Vabandust, et sind kiusan, kuid on selline reegel, et nimesid nimetatakse vaid siis, kui see on absoluutselt vajalik. Tema nimi on Paul. Ma ootasin, et ta minuga ühendust võtaks, kuid ta ei ole seda teinud, ning ma proovisin teda leida.”

      “Kas ta on üks kindrali meestest?” ütles Romina.

      Ta nägi, et on viga mehele liiga palju peale käia, ning enne kui too jõudis vastata, jätkas:

      “Mida ta ütles?”

      “Ta ei olnud oma korteris,” vastas Merlin. “Ma arvan, et ta on ära läinud. Mõned tema rõivad olid puudu ning ma ei näinud kusagil kohvrit.”

      “Siis sa tulid kohe tagasi?”

      “Täpselt. Ma tulin tagasi sama kavalal kombel, nagu ma välja läksin.”

      “Keegi võis sind hotellis vabalt näha ja sulle järgneda,” sõnas Romina süüdistavalt.

      “Mitte seda teed pidi, kust mina läksin,” ütles Merlin usalduslikult.

      Mees СКАЧАТЬ