Название: 100 valitud novelli. 6. raamat
Автор: O. Henry
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Классическая проза
isbn: 9789949202201
isbn:
“Kommimees,” kudrutas ta, samal ajal kui Sidonie järgnes ta impulsiivsele kummardusele, jätkates ta raskete kuldpruunide juuste harjamist. “Kas sinu meelest olen ma ilus?”
Kommimees naeris kähedalt, vaatas üles, ajas lõua ette ja pühkis punase-sinisetriibulise taskurätiga laupa.
“Oled küllalt ilus meesteajakirjade kaasi ehtima,” ütles ta vimmakalt. “Mul ükskama kõik, oled sa nende meelest ilus või mitte. See pole minu rida. Kui tahad lillebukette, pöördu kellegi poole, kes on üheksa ja kahekümne aasta vahel. Kisub vist vihmale.”
Tõtt-öelda oli kommimehe võlumine sama, mis paksus lumes rotte püüda, kuid mademoiselle'is oli tärganud jahikirg. Ta sikutas Sidone'i sõrmede vahelt salgu oma suurepäraseid juukseid ja laskis sellel üle aknalaua rippuda.
“Kommimees, on sul kunagi olnud armsamat, kellel on nii pikad ja pehmed juuksed nagu mul? Ja nii ümarad käsivarred?” Mademoiselle sirutas üle aknalaua käsivarre, mis oli nagu Galateal pärast elluärkamist.
Kommimees kõkutas kuivalt ja kohendas viltuvajunud võikompvekkide pakki.
“Ära aja udu!” sõnas ta vulgaarselt. “Minu käest sa komplimente ei kuule. Olen liiga tark, et pikkade juuste ja äsjamasseeritud käsivarre lõksu langeda. Oh, olgu, lavatulede valguses, paksu puudrikorra all ja orkester saateks “Väikese õunapuu all” mängimas võib sul see korda minna, kuid mind ei pane sa küll mingi valemiga oma kübara järele jooksma. Olen alati olnud peroksiidi ja meigi vastane. Ilma naljata – ütle, kas ka sinu arvates hakkab vihma sadama?”
“Kommimees,” küsis mademoiselle huuli torutades ja põskedele lohukesi manades, “kas ma tõesti pole sinu arvates ilus?”
Kommimees irvitas.
“Hoiad raha kokku, eks ole, olles ise oma pressiagent?” küsis ta “Mina suitsetan ja teen seda avalikult, sinu larhvis pole ma aga näind ühtki viiesendist sigarit, kuigi suitsu tuleb seal üksjagu. Nii või teisiti – selleks, et mu südant liigutada, on vaja täiesti uut sorti naist. Tunnen naissugu juuksekammidest kingapaelteni. Kindlusta mulle hea müügipäev ja oota mind siin õues kell seitse sibulaklopsi, piibu ja õhtuse ajalehega, ning mulle ei maksa mingit vaeva isegi Lillian Russellile silma teha, kui sa seda soovid.”
Mademoisellemossitas.
“Kommimees,” ütles ta vaiksel ja sügaval häälel, “ja ometi ütled sa mulle kord, et olen ilus. Kõik mehed teevad seda, ja teed sinagi.”
Kommimees naeris ja võttis piibu välja.
“Jäägu sulle su arvamus,” ütles ta. “Pean nüüd tuppa minema. Mind ootab uus osa järjejutust õhtuses ajalehes, mille lugeja ma olen. See räägib meestest, kes veavad oma laeva pardal aaret ning ei tea, et piraadid neid karide taga varitsevad. Ja selles jutus pole ühtki naist – ei maal, merel ega õhus. Head õhtut.” Ning kommimees tõstis oma käru sanga üles ja lükkas selle tolmusesse õue allee lõpus, kus ta elas.
Need, kes naisi ei tunne, imestaksid, sest mademoiselle istus nüüd iga päev aknal ja heitis uusi, järjest hukutavamaid võrke välja. Ükskord laskis ta ühel tähtsal härral oma vastuvõtutoas pool tundi oodata, pommitades ise samal ajal asjatult kommimehe jämedakoelist filosoofiat. Mehe kähe naer hõõrus mademoiselle'i uhkuse verele. Iga päev istus kommimees tuulise allee lõppu end jahutama. Selsamal kellaajal pidas mademoiselle vajalikuks oma juukseid õhutada ning püüdis oma iluga tagajärjetult mehe tuima südant köita. Mademoiselle'i silmad särasid vääritus solvumises. Kuna tema uhkust oli valusalt riivatud, võlus ta kommimeest viisil, mis ta tähtsad imetlejad oleks egoismiparadiisi viinud. See, et kommimehe karmid silmad vaatasid talle endiselt varjatud põlgusega otsa, kihutas teda oma ilu nooletupest ikka teravamaid nooli otsima.
Ühel pärastlõunal aknalauale nõjatudes oli mademoiselle kommimehega vähem väljakutsuv ja piinahimulisem kui tavaliselt.
“Kommimees,” ütles ta, “tõuse ja vaata mu silmadesse.”
Mees tõusis, vaatas mademoiselle'ile silma ja naeris karedalt nagu saeks keegi puid. Ta võttis piibu suust, kohmitses veidi selle kallal ja pistis väriseva käega taskusse.
“See juba läheb,” sõnas mademoiselle laisalt naeratades. “Pean nüüd masseerija juurde minema. Head õhtut.”
Järgmisel õhtul tuli kommimees nagu tavaliselt kell seitse ja istus mademoiselle'i akna alla jalgu puhkama. Kuid oli see ikka kommimees? Tal olid seljas uhiuued ruudulised riided ja kaelas leekivpunane lips, mis oli kaunistatud peaaegu originaalsuuruses hobuserauakujulise lipsunõelaga. Ta kingad olid värskelt viksitud, päevitus ta põskedel oli kahvatunud ning ta käed olid puhtaks pestud. Aken oli tühi, kuid kommimees jäi selle alla seisma, nina püsti nagu koeral, kes loodab konti saada.
Mademoiselletuli koos Sidonie'iga, kes kandis ta juukseid. Kommimeest nähes ta naeratas, kuid sellest kumas läbi tüdimus. Mademoiselle teadis instinktiivselt, et mäng on võidetud ja otsekohe oli ta sellest tüdinud. Ta hakkas Sidonie'iga rääkima.
“Täna oli hea päev,” sõnas kommimees õõnsalt. “Esimene tulus päev sel kuul. Läksin kuni vana Madisonini välja, hüüdes kliente, nagu mul tavaks. Mis te arvate, kas homme tuleb vihma või ei?”
Mademoisellenõjatus küünarnukkidega aknalaual olevale padjale ja toetas lõua kätele.
“Kommimees,” küsis ta mahedalt, “kas sa oled minusse armunud?”
Kommimees tõusis ja toetas selja vastu tellismüüri.
“Leedi,” alustas ta lämbuval häälel, “mul on kaheksasada dollarit kõrvale pandud. Kas ma juba ütlesin, et olete ilus? Võtke see, viimse kui ühe dollarini, ja ostke oma koerale uus kaelarihm.”
Mademoisellepuhkes naerma. Näis nagu oleks ta toas sada hõbekellukest helisenud. Naer tungis alleele ja pudenes piiskadena õue. Seda kuulata oli niisama ohtlik kui päikesesse vaadata. Mademoiselle oli rõõmus. Sidonie, see tark kaja, lisas kellukesele oma sünge, kuid usaldusväärse kontraaldi. Kahe naise naer näis kommimehe südamesse tungivat. Ta näperdas oma hobuserauda. Mademoiselle väsis naerust ja pistis punetama hakanud kauni näo aknast välja.
“Kommimees,” ütles ta, “mine minema. Kui ma naeran, kisub Sidonie mu juukseid. Kui sa siia jääd, ei saa ma aga naermata jätta.”
“Mademoiselle'ile on kiri,” oli läbi akna kuulda Felice'i häält.
“Maailmas pole õiglust,” ütles kommimees, tõstis vankrisanga üles ja hakkas eemalduma.
Kolme jardi kaugusel jäi ta seisma. Mademoiselle'i aknast oli kostnud vali karjatus. Kommimees jooksis kiiresti tagasi. Ta kuulis, kuidas kellegi keha maha kukkus, ja selle ümber askeldavate kontsade klõbinat.
“Mis juhtus?” hüüdis ta.
Sidonie pistis pea aknast välja.
“Mademoiselle sai halbu uudiseid,” ütles ta. “Too, keda ta südamest oli armastanud, on ta maha jätnud. Võib-olla oled temast kuulnud – monsieur Ives. Ta sõidab homme teisele poole ookeani. Ah, need mehed!”
MÄLESTUSESE
PREILI Lynnette D'Armande pööras Broadwayle selja. СКАЧАТЬ