100 valitud novelli. 6. raamat. O. Henry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja anum saatana pitseriga suletud. Ta küsis tikku, mis on pargielanike seas tavaline tutvumisvormel, ja hakkas rääkima.

      “Sa pole alaliste hulgast,” ütles ta Vallance'ile. “Ma tunnen rätsepa õmmeldud riided ära, kui ma neid näen. Sa istusid lihtsalt pargis jalgu puhkama. Ega sul midagi väikese vestluse vastu pole? Minust saab peagi keegi. Ma kardan, kardan. Olen sellest paarile kolmele kohalikule hulkurile rääkinud. Nad arvavad, et olen peast segi läinud. Tead, olen täna ainult paar juustuviilu ja ühe õuna söönud. Homme pärin ma kolm miljonit ja autodest ümbritsetud restoran, mida sa siit näed, on minu jaoks liiga odav koht, et seal süüa. Sa ei usu seda, on ju nii?”

      “Usun sind vähimagi kahtluseta,” sõnas Vallance naerdes. “Sõin seal eile lõunat. Täna pole mul viit sentigi, et tassi kohvi osta.”

      “Sa ei näe välja nagu üks meie seast. Kuid selliseid asju tuleb vist ette. Mõned aastad tagasi lendasin isegi kõrgel. Mis su mängust välja lõi?”

      “Ma… Ah, jäin tööst ilma,” ütles Vallance.

      “See linn on täielikult Hadese pärusmaa,” jätkas teine. “Ühel päeval sööd hiina portselanilt, järgmisel päeval Hiinas – hiina kõrtsis, tahtsin öelda. Kunagi oli mul tunduvalt rohkem kui halb õnn. Viie aasta eest polnud ma kerjus. Poisikesest peale kasvatati mind elama luksuses ja mitte midagi tegema. Ütle, ega sul midagi minuga rääkimise vastu pole? Ma lihtsalt pean kellegagi rääkima, sest ma kardan, kardan. Mu nimi on Ide. Sa ei oska arvatagi, et vana Paulding, üks Riverside Drive'i miljonäre, on mu onu? Aga seda ta on. Elasin tema majas ja mul oli nii palju raha, kui tahtsin. Kuule, mis oleks, kui teeksime paar napsi – mis su nimi oligi?”

      “Dawson,” lausus Vallance. “Ei Pean kahjutundega teatama, et finantside osas olen kuival.”

      “Viimati elasin ma Divisioni tänava söekeldris koos kerjusega, kelle hüüdnimi on Pilgutaja Morris,” jätkas Ide. “Kuhugi mujale polnud mul minna. Kui ma täna väljas olin, oli tulnud sinna mingi mees, taskus mingid paberid, ja küsinud mind. Ma polnud päris kindel, et ta mitte politseinik polnud, niisiis hulkusin pimedani ümbruskonnas. Mees oli jätnud mulle kirja. Mõtle vaid, Dawson, see oli tähtsalt all-linna advokaadilt Meadilt. Nägin ta silti Anni tänaval. Paulding tahab, et mängiksin kadunud õepoega, tuleksin tagasi, tunneksin end tema pärijana ja pilluksin ta raha tuulde. Homme kella kümneks on mind kutsutud advokaadi kontorisse, et ma taas vanale rajale pöörduksin, kolme miljoni pärijaks saaksin ja aastas kümme tuhat dollarit taskusse pistaksin. Aga mina… Ma kardan, kardan.”

      Hulkur tõusis kõikudes püsti ja sirutas värisevad käed taeva poole. Ta hingas sügavalt sisse ja oigas hüsteeriliselt.

      Vallance haaras tal käest ja sundis ta uuesti pingile istuma.

      “Ole vait!” käskis ta, hääles tülgastus. “Sind vaadates võiks arvata, et jäid varandusest ilma, mitte ei saanud seda. Mida sa kardad?”

      Ide istus värisedes pingil. Ta klammerdus Vallance'i mantlikäise külge ja isegi Broadway ähmaste tulede valgel võis hiljuti pärandisaajate hulgast väljaheidetu näha, et teise otsaesisel pärlendavad higipiisad, nagu oleks tal surmahirm.

      “Kardan, et enne hommikut võib minuga midagi juhtuda. Ma ei tea mis – miski, mis takistab mul raha järele minemast. Kardan, et puu kukub mulle kaela, kardan, et voorimehetroska sõidab mulle otsa, või kukub mulle katuselt kivi pähe, või juhtub midagi muud. Ma pole kunagi varem kartnud. Olen pargis istunud tuhandeid öid, sama rahulik kui surnu, ja teadmata, kust ma hommikusöögi saan. Kuid nüüd on teistmoodi. Ma armastan raha, Dawson – olin õnnelik nagu jumal, kui see mu sõrmede vahelt läbi libises, inimesed minu ees kummardasid ja kui mind ümbritsesid muusika, lilled ja ilusad riided. Niikaua kui ma mängust väljas olin, ei mõelnud ma sellele. Räbalais ja näljasena siin istudes, purskkaevu vulinat kuulates ja avenüül tõttavaid inimesi vaadates olin niigi õnnelik. Kuid nüüd, kus endine elu on jälle käeulatuses – või peaaegu käeulatuses – ma kardan, Dawson, et ei suuda seda kahteteistkümmet tundi vastu pidada. Ma ei suuda seda taluda. Minuga võib kõiksugu asju juhtuda – võin jääda pimedaks, mind võib tabada infarkt, maailma lõpp võib kätte jõuda, enne kui…”

      Ide hüppas taas karjatades jalule. Pinkidel istuvad inimesed liigutasid ja jäid vahtima. Vallance võttis tal käsivarrest kinni.

      “Tule, lähme jalutame,” sõnas ta rahustavalt. “Ja püüa maha rahuneda. Pole mingit põhjust ärevuseks või kartuseks. Sinuga ei juhtu midagi. See öö on samasugune nagu kõik teisedki.”

      “Sul on õigus,” sõnas Ide. “Ole hea inimene, Dawson – jää minu juurde. Jalutame veidi ringi. Ma pole kunagi varem niimoodi koost lagunenud, kuigi olen mitu korda elult päris kõvu hoope pidanud vastu võtma. Mis sa arvad, vanapoiss, kas saad teel meile väikese õhtusöögi raha kokku kraapida? Kardan, et minul pole praegu nii palju närvi, et tänaval kerjata.”

      Vallance viis oma kaaslase peaaegu inimtühjale Viiendale avenüüle ja suundus siis Kolmekümnendat mööda Broadwayle. “Oota paar minutit siin,” ütles ta Ide'ile, jättes tolle vaiksesse varjulisse kohta. Vallance läks tuttavasse hotelli ja sammus enesekindlalt baarileti poole.

      “Jimmy, väljas on üks väike vaene kurat,” ütles ta baarmenile, “kes ütleb, et on näljane ja näeb sedamoodi ka välja. Sa tead, mida nad rahaga teevad, kui seda neile anda. Tee talle paar võileiba, ning ma veendun, et ta need ära sööb.”

      “Hea küll, härra Vallance,” ütles baarmen. “Nad pole mitte kõik teesklejad. Mulle ei meeldi samuti näha, et keegi on näljas.”

      Baarmen pakkis helde tasuta lõuna salvrätikusse. Vallance läks sellega välja oma kaaslase juurde. Ide neelas aplalt toitu. “Ma pole enam terve aasta nii head tasuta toitu saanud,” ütles ta. “Kas sa ise ei söögi, Dawson?”

      “Tänan, ma pole näljane,” sõnas Vallance.

      “Lähme tagasi väljakule,” tegi Ide ettepaneku. “Politseinikud seal meid ei tülita. Jätan ülejäänud singi ja muu kraami meile hommikusöögiks. Mul ei lähe enam ivagi kurgust alla. Kardan, et olen haigeks jäänud. Mõtle, kui ma täna öösel krampidesse või millessegi taolisse suren ning ei saagi seda raha uuesti katsuda! Advokaadiga kohtumiseni on jäänud üksteist tundi. Sa ei jäta ju mind maha, Dawson? Kardan, et minuga võib midagi juhtuda. Sul pole ju niikuinii kuhugi minna.”

      “Sul on õigus,” sõnas Vallance. “Täna öösel küll mitte. Istun sinu kõrval pingil.”

      “Sa võtad seda külmalt,” ütles Ide, “ja ladusid mulle oma olukorra otse välja. Olen alati arvanud, et mees, kes on töölt minema löödud, katkub juukseid.”

      “Arvan, et ütlesin juba,” sõnas Vallance naerdes, “et mina jälle arvasin, et mees, keda homme ootab õnn, tunneb end vabalt ja rahulikuna.”

      “See on naljakas,” filosofeeris Ide, “kui erinevalt võtavad inimesed asju. Siin on su pink, Dawson. Paremal minu oma kõrval. Siin ei paista sulle tuli silma. Kuule, Dawson, kui ma uuesti koju jõuan, õnnestub mul sind võib-olla kuhugi tööle sokutada. Aitasid mind täna öösel palju. Ma ei usu, et oleksin selle öö üle elanud, kui sind poleks olnud.”

      “Tänan sind,” ütles Vallance. “Kas pingil magatakse istudes või pikali?”

      Vallance istus tunde, vaatas puuokste vahelt siravaid tähti ja kuulas lõunast kostvat teravat hobusekapjade trummeldamist asfaldil. Ta mõistus töötas, kuid tunded olid vaikinud. Tundus, et vähimgi emotsioon on juurteni hävitatud. Vallance ei tundnud ei kahetsust, hirmu, valu ega ebamugavust. СКАЧАТЬ