100 valitud novelli. 6. raamat. O. Henry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ühe asja,” ütles ta. “Viige mind Broadwayle, Tolmani & Sharpi advokaadikontori ette.”

      Advokaat Tolman vaatas noorele Gillianile lahkelt ja küsivalt läbi kuldraamidega prillide otsa.

      “Palun vabandust,” sõnas Gillian rõõmsalt, “kuid võin ma teilt midagi küsida? See pole kohatu küsimus, ma loodan. Kas onu jättis preili Haydenile veel midagi peale kümne dollari ja pitsatsõrmuse?”

      “Ei,” vastas härra Tolman.

      “Tänan teid väga, söör,” ütles Gillian ja läks tagasi troska juurde. Nüüd andis ta kutsarile oma surnud onu maja aadressi.

      Preili Hayden kirjutas raamatukogus kirja. Ta oli väike sale naine ja üleni mustas. Kuid oleksid sa ta silmi näinud! Gillian tuli sisse, näol ilme, nagu oleks terve maailm temale täpe.

      “Tulin just vana Tolmani juurest,” selgitas ta. “Nad vaatasid paberid läbi ja leidsid…” Gillian otsis mälust seaduslikku terminit, “…nad leidsid testamendiparanduse, või postskriptumi või midagi sellesarnast. Tundub, et vanapoiss läks pärast lahkemaks ja jättis sulle tuhat dollarit. Olin siit mööda sõitmas ja Tolman palus mul raha sulle ära anda. Siin see on. Loe üle, et näha, kas summa on õige.” Gillian pani rahapaki naise käe kõrvale lauale.

      Preili Hayden kahvatas. “Oh!” hüüatas ta, ja veel: “Oh!”

      Gillian pööras külje tema poole ja vaatas aknast välja.

      “Eeldan,” ütles ta madalal häälel, “et sa tead, et armastan sind.”

      “Mul on kahju,” ütles preili Hayden ja võttis rahapaki.

      “Nii et mul pole mingit lootust?” küsis Gillian muretult.

      “Mul on kahju,” sõnas naine veel kord.

      “Võin ma ühe kirjakese kirjutada?” küsis Gillian naeratades. Ta istus suure raamatukogu laua taha. Preili Hayden andis talle paberi ja sulepea ning läks tagasi oma kirjutuspuldi juurde.

      Gillian kirjutas tuhande dollari kulutamise kohta järgmise aruande:

      “Musta lamba, Robert Gilliani aruanne tuhande dollari kulutamise kohta. Antud täies mahus maailma parimale ja armsamale naisele, tagamaks tema igavest taevast õnne maa peal.”

      Gillian pani kirjakese ümbrikusse, kummardas ja läks oma teed.

      Voorimehetroska peatus uuesti Tolmani & Sharpi kontori ees.

      “Panin need tuhat dollarit hakkama,” sõnas Gillian lõbusalt kuldraamides prillidega Tolmanile, “ja tulin nüüd aruannet esitama, nagu lubasin. Õhus on juba suve tunda – mis te arvate, härra Tolman?” Gillian viskas valge ümbriku advokaadi lauale. “Ümbrikus on memorandum, söör, modus operendi 1 kadunud tuhande dollari kohta.”

      Ümbrikut puudutamata läks härra Tolman ukse juurde ja hüüdis oma partnerit Sharpi. Kahekesi tuhnisid nad seifi sügavuses. Otsingute tulemusena tõmbasid nad välja trofee – suure pitseeritud ümbriku. Nad murdsid pitseri katki ja pistsid pead kirja sisu lugedes kokku. Tolman hakkas eeskõnelejaks.

      “Härra Gillian,” alustas ta ametlikult, “see siin on teie onu testamendi koditsill. Ta usaldas selle meile eraldi ja instrueeris meid, et seda ei avataks enne, kui teie päranduseks saadud tuhat dollarit on jäägitult otsas. Kuna see tingimus on täidetud, loen teile koditsilli ette. Ma ei hakka teid eksitama juriidilise fraseoloogiaga, vaid tutvustan teile arusaadavas keeles selle sisu.

      Testamendiparandus ütleb, et juhul, kui te näitate tuhande dollari paigutamisel üles ükskõik millist oskust, mis väärib autasu, saavad teile osaks lisaprivileegid. Kadunud härra Gillian määras minu ja härra Sharpi kohtunikeks ning, me täidame nagu päris kohtunikud meile pealepandud kohust täpselt ja erapooletult. Me pole teie suhtes ebasoodsalt meelestatud, härra Gillian. Kuid asugem koditsilli juurde. Kui meie arvates on teie kapitalimahutus arukas, kaalutlev või isetu, peame teile üle andma viiekümne tuhande väärtuses väärtpaberid, mis teie onu selleks otstarbeks meie kätte usaldas. Kui aga – nagu meie klient, kadunud härra Gillian sõnaselgelt väljendas – “kasutate seda raha nagu ennegi tavatsesite teha” – tsiteerin kadunud härra Gilliani – “laiduväärseks priiskamiseks halva kuulsusega kaaslaste seltsis” – , makstakse viiskümmend tuhat dollarit viivitamatult välja Miriam Haydenile, kadunud härra Gilliani eestkostealusele. Nüüd, härra Gilliam, vaatame – mina ja härra Sharp – üle, kuidas te selle tuhat dollarit kulutasite. Eeldan, et esitate kuluaruande kirjalikult ja loodan, et nõustute meie otsusega, milline see ka poleks.”

      Härra Tolman sirutas käe ümbriku järele, kuid Gillian oli kiirem ja napsas selle enda kätte, tõmbas selle aeglaselt ribadeks ja pistis paberitükid taskusse.

      “Kõik on korras,” ütles ta naeratades. “Pole vähimatki vajadust teid sellega rohkem tüüdata. Arvan, et te niikuinii ei saaks sellest üksikasjalisest loetelust aru. Kaotasin selle tuhat dollarit hipodroomil. Head päeva, džentelmenid.”

      Kui Gillian oli uksest välja läinud, vangutasid Tolman ja Sharp teineteisele otsa vaadates mornilt pead. Koridoris oli kuulda lifti ootava noore Gilliani poisikeselikku vilistamist.

      KOHUTAV SAATUSELÖÖK

      ISEGI avalikes parkides on oma hulkurite aristokraatia, kes kasutab neid nagu erakabinette. Vallance rohkem tajus, kui teadis seda, kuid esmakordselt kaosesse astudes viisid jalad ta otsejoones Madisoni väljakule.

      Pungades puude all kõndis nooruke Mai, puhas ja range nagu vana korra aegne koolitüdruk. Vallance tegi mantlinööbid lahti, läitis oma viimase sigareti ja võttis pingil istet. Kolm minutit kahetses ta mõttes viimast kolmesada dollarit oma viimasest tuhandest, mille ta oli andnud jalgrattapolitseinikule oma viimasel autosõidul. Ta katsus kõik taskud läbi ega leidnud pennigi. Täna hommikul oli ta oma korteri üles öelnud. Mööbel oli läinud võlgade katteks. Talle polnud muud jäänud kui riided, mis tal praegu seljas olid ja need sobisid rohkem teenrile kinkimiseks kui härrasmehele. Tal polnud enam raha, et maksta voodi, röstitud homaari, trammisõidu või nööpaugu lille eest, kui ta seda just sõpradelt võltsettekäändeid ette tuues välja ei luni. Vallance oli enese alandamise asemel valinud pargi.

      Ja kõik sellepärast, et Vallance'i onu oli ta oma pärijate hulgast välja arvanud ning võtnud endale vabaduse vennapoeg tühjade kätega jätta. Ja kõik ainult sellepärast, et Vallance ei kuuletunud onule, kui too käskis ühe teatud tüdrukuga suhted katkestada. Kuid mitte temast ei tule jutt, niisiis võivad need lugejad, kes juukseid otstest juurte poole harjavad, vabalt edasi lugemata jätta. Oli olemas ka teine vennapoeg – teisest sugupuu harust, keda oli kunagi peetud tulevaseks pärijaks ja onu favoriidiks, kuid juba kaua aega tagasi oli too onu soosingust ilma jäänud, ning kaotanud lootuse, silmapiirilt mülkasse kadunud. Nüüd oli onu talle andestanud, pärijana rehabiliteerinud ja oma soosingu ennistanud. Ja nii juhtuski, et Vallance, kes oli raskelt kukkunud Luciferi sügavaimatesse valdustesse, oli sunnitud ühinema räbalais tontidega väikeses pargis.

      Vallance toetas selja vastu kõva pargipingi seljatuge ja tõi kuuldavale nii kõva naerupahvaku, et ikka veel tossava sigareti suits ulatus puu alumiste oksteni. Ta tundis äkki, et kõik teda seni elu küljes hoidvad kütked on langenud ning see tunne oli nii erutav, et tekitas temas mingi eufooriaga sarnaneva tunde. Midagi samasugust tunneb aeronaut, kui õhupalli maa küljes hoidvad köied on läbi lõigatud ning õhusõiduk aeglaselt eemale liugleb.

      Kell oli СКАЧАТЬ