100 valitud novelli. 6. raamat. O. Henry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kümme hommikul seisid mõlemad mehed advokaat Meadi Anni tänava kontori ukse taga.

      Saatusliku tunni lähenedes olid Ide'i närvid üha rohkem üles öelnud ning Vallance'il polnud südant jätta teda üksi silmitsi võimalike ohtudega, mida ta nii paaniliselt kartis.

      Kui nad koos sisenesid, vaatas advokaat Mead neid üllatunult. Tema ja Vallance olid vanad sõbrad. Pärast tervitamist pöördus Mead Ide'i poole, kes kahvatu näoga ja üle kere värisedes ootas kriisi saabumist.

      “Saatsin teie aadressil eile õhtul veel teise kirja, härra Ide,” ütles ta. “Kui te uksest sisse astusite, taipasin, et te ei saanud seda kätte. Pean teile teatama, et härra Paulding otsustas teile oma soosingu osutamise osas ümber. Kõik jääb nii nagu enne ning ta loodab, et mõistate, et tema ja teie vahelistes suhetes pole midagi muutunud.”

      Ide'i värin lakkas samal hetkel. Jume tuli ta näkku tagasi ja ta ajas selja sirgu. Tema lõug sirutus pool tolli ettepoole ning silmadesse tuli sära. Ühe käega lükkas ta oma päevi näinud kaabu kuklasse ja sirutas teise, haraliaetud sõrmedega käe, advokaadi poole. Ta hingas sügavalt sisse ja puhkes sardooniliselt naerma.

      “Ütelge vanale Pauldingile, et ta võib põrgusse sõita,” lausus ta valjult ja selgelt, pööras kannal ringi ning läks kindlal ja kärmel sammul kontoriuksest välja.

      Advokaat Mead vaatas Vallance'ile otsa ja naeratas.

      “Mul on hea meel, et sa tulid,” sõnas ta lahkelt. “Su onu tahab, et sa koju tagasi pöörduksid. Ta jõudis otsusele, et oli liiga tormakas ning tahab sulle öelda, et see kõik…”

      “Hei, Adams!” hüüdis advokaat Mead lauset pooleli jättes oma sekretärile. “Too klaas vett – härra Vallance minestas.”

      NEMESIS JA KOMMIKAUPMEES

      “ASUME kell kaheksa hommikul “Celticiga” teele,” ütles Honoria, noppides oma siidpluusi varrukalt niidijupi.

      “Kuulsin,” lausus noor Ives, pillas oma kaabu käest ja püüdis seda kinni püüda, kuid see ebaõnnestus, “ja astusin siit läbi, et teile meeldivat merereisi soovida.”

      “Loomulikult te kuulsite sellest,” sõnas Honoria külma armsusega, “kuna meil polnud võimalust teile sellest isiklikult teatada.”

      Ives vaatas teda vabandust paluval pilgul, kuigi väikese lootusega.

      Õues oli kuulda kimedat häält, mis venitas ebamusikaalses kauplemishelistikus: “Komm…iiid! Maitsvad, värsked komm…iiid!”

      “See on meie vana kommimees,” sõnas Honoria, nõjatus aknalauale ja viipas talle. “Tahan piimaiiriseid. Broadway kauplustes pole saada midagi, mis oleks pooltki nii hea kui need.”

      Kommikaupmees jättis Madison avenüü vana maja ees oma kommikäru seisma. Tal oli pühapäevasem välimus kui tavalistelt. Tal oli kaelas uus erepunane lips, mis oli kinnitatud sädeleva, peaaegu originaalsuuruses hobuserauakujulise lipsunõelaga. Ta pruun kõhn nägu kiskus vägisi poolrumalale naeratusele ja päevitunud randmete kohalt paistsid triibulised, koerapeakujuliste nööpidega mansetid.

      “Arvan, et ta hakkab naist võtma,” sõnas Honoria kahetsevalt. “Ma pole kunagi varem teda sellisena näinud. Ja täna on esimene kord pärast mitut kuud, kui ta jälle oma kaupa pakub. Olen selles täiesti kindel.”

      Ives viskas kõnniteele mündi. Kommimees tundis oma kliente. Ta pani paberkoti täis, ronis vanamoelisele klappredelile ja ulatas koti aknast sisse.

      “Mäletan, et…” alustas Ives.

      “Oodake,” käskis Honoria.

      Ta võttis kirjutuslaua sahtlist väikese mapi ja sellest tillukese, veerand tolli laia ja kaks pika läikpaberist lipaka.

      “See, ütles Honoria intonatsioonirikkalt, “oli mähitud esimese kommi ümber, mille me koos paberist lahti keerasime.”

      “See oli aasta tagasi,” vabandas Ives, võttis paberilipaka enda kätte ja luges sellelt:

      “Seni, kui taevas me kohal on sinine,

      kuulub mu süda, mu arm, sinule.”

      “Olime just eelmisel õhtul merereisilt tulnud,” sõnas Honoria jutuhimuliselt. “Oli palav suvi. Linn oli elanikest peaaegu tühi. Kuhugi polnud minna. Kuid mulle oli räägitud, et linnas on ükskaks katuseaeda, kus võib lõbutseda, kus tihti kõlab laul ja tantsitakse.”

      Ives ei võpatanud. Kui oled võitlusareenil, ei üllata sind, kui vastane sulle ribidesse virutab.

      “Järgnesin tookord kommimehele,” sõnas Honoria asjakohatult, “ja andsin talle Broadway nurgal viis dollarit.”

      Ives võttis Honoria süles olevast kotist ühe neljakandilise paberisse pakitud kommi ja harutas sellelt pikkamööda paberi ümbert.

      “Loe seda,” ütles Ives, ulatades kommipaberi Honoriale.

      “Elu õpetab meid, kuis elada,

      arm õpetab, kuis andestada.”

      Honoria põsed hakkasid õhetama.

      “Honoria!” hüüatas Ives toolilt üles hüpates.

      “Preili Clinton,” parandas Honoria ja tõusis püsti nagu Veenus lainetest. “Ma hoiatasin teid, et te mind selle nimega enam ei kõnetaks.”

      “Honoria,” kordas Ives, “sa pead mind ära kuulama. Tean, et ma ei vääri su andeksandi, kuid pean selle siiski saama. Igaüht meist võib mõnikord haarata hullus, millel pole midagi tegemist tema parema minaga. Pildusin kõik tuulde, kuid sina jäid mu südamesse. Purustasin ennast siduvad ahelad. Loobusin sireenist, kes peibutas oma lauluga mu sinu juurest eemale. Oled ainus, keda iial olen armastanud ja armastan. Las su armastus andestab mulle, ning ma vannun, et mu süda kuulub sulle “seni, kui taevas me kohal on sinine”.”

      Läänes, Kuuenda ja Seitsmenda avenüü vahel, jagas puiestee kvartali kaheks. Puiestee lõppes väikese õuega. See oli teatrirajoon ja siinne elanikkond koosnes tosinast rahvusest. Siin valitses boheemlaslik õhkkond, keeltepaabel ja pidev elanikkonna vahetus.

      Kommikaupmees elas allee lõpus õuepoolses majas. Kell seitse lükkas ta oma käru kitsast väravast sisse, toetas selle sanga logisevale kivihunnikule ja istus ise sellele end jahutama. Tuul, mis piki alleed lõõtsus, oli tõesti meeldivalt jahutav.

      Puhkava kommimehe kohal aknal istus mademoiselle Adele, nagu teda Vabaõhuaia plakatitel nimetati, ja hingas värsket õhku. Ta kuldpruun juuksemass oli valla, et briis võiks aidata Sidoniel, mademoiselle'i teenijannal, neid kammides õhutada. Mademoiselle'i õlgu – nii nagu ka fotodel sagedasti näha oli – kattis hooletult neile heidetud heliotroobivärvi õlasall. Ta käsivarred olid kuni küünarnukini paljad, ja kuigi siin polnud skulptoreid, kes neile kiidulaulu laulaksid, siis näisid alleeäärsete majade tuimad kiviseinad nendesse vähemalt mitte taunivalt suhtuvat. Sel ajal, kui ta seal istus, salvis ja pesi Felice, mademoiselle'i teine teenijanna, ta väikesi jalgu, mis nii tihti Vabaõhuteatri etendustel välkusid ja publikut lummasid.

      Pikkamööda hakkas mademoiselle märkama kommimeest, kes tema akna all oli peatunud higist laupa pühkima ja end jahutama. Ta vabastas end teenijannade kätest, et täie andumusega pühenduda oma kutsealale – võluda ja pimestada mehi. Mademoiselle'ile СКАЧАТЬ