100 valitud novelli. 1. raamat. O. Henry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sina oled nüüd mäel,” lausus Joe noa ja kahvliga oapurki rünnates, “kuid mina? Kas sa tõesti arvad, et lasen sul end rahateenimisega vaevata, kui mina amelen Kunstiga kõrges loomevallas? Benvenuto Cellini kontide nimel! Lähen ajalehti müüma või kõnniteid tegema, et samuti paar dollarit koju tuua.”

      Delia tuli mehe juurde ja riputas end tollele kaela.

      “Joe, kallis, ära ole rumal! Pead end õpingutele pühendama. Mina ei mata ju muusikat maha ega asu teisele alale. Õpetades õpin ise. Mul on alati mu muusika. Viieteistkümne dollariga nädalas elame priskelt nagu miljonärid. Ära mõtlegi Magistri juurest ära tulla.”

      “Olgu,” ütles Joe, sirutades käe sinise plekkvormi poole, milles oli vasikapraad. “Kuid mulle ei meeldi, et sa tunde annad. See pole Kunst. Kuid tean, et saad hakkama ning sinu poolt on armas see ohver tuua.”

      “Kui keegi armastab kellegi kunsti, pole ükski ohver liiga suur,” ütles Delia.

      “Magister kiitis mu taevavisandeid, mis ma pargis tegin,” ütles Joe. “Ja Tinkle lubas kaks neist aknale välja riputada. Üks õnnestub mul vähemalt maha müüa, kui mõni rahakas idioot neid nägema juhtub.”

      “Kindlasti õnnestub, Joe,” lausus Delia armsalt. “Ja nüüd anname kindral Pinkneyle ja vasikapraele au.”

      Terve järgmise nädala sõid Larrabeed vara hommikust. Joe lootis palju visandeist, millel oli kujutatud hommikuvalguse varjumäng, ja kiirustas juba varavalgel Keskparki. Delia pani talle söögipaki kaasa, hellitas, kallistas, kiitis ja saatis ta kella seitsme ajal hüvastijätusuudlusega uksest välja. Selleks kohustas teda Kunst. Kell oli peaaegu seitse õhtul, kui Joe koju naasis.

      Laupäeva õhtul viskas Delia võidukalt, armsalt enda üle uhke, kuid veidi roidunud, kolm viiedollarist rahatähte kaheksa korda kümne jala suuruse elutoa kaheksa korda kümne tollisele lauale.

      “Mõnikord,” ütles ta veidi roidunult, “väsitab Clementina mu ära. Arvan, et ta ei harjuta küllaldaselt ning ma pean talle üht ja sama asja korduvalt rääkima. Ja see, et ta alati kannab valgeid riideid, läheb ajapikku üksluiseks. Kuid kindral Pinkney on armsaim vanamees, keda ma tean! Sooviksin, et kohtuksid temaga, Joe. Aeg-ajalt tuleb ta muusikatuppa, kus ma Clementinaga klaveri taga istun, ja kuulab valget mokahabet silitades pealt. “Kuidas kuueteistkümnendik- ja kolmekümnekahendiknoodid edenevad?” küsib ta alati.

      Ja kui sa näeksid ainult ateljee paneele, Joe! Ja need astrahani piltvaibad! Ja Clementina jaoks on naljakad väikesed kušetid. Loodan, et ta on tugevam, kui pealtnäha paistab. Oh, olen temasse tõesti südamest kiindunud – ta on nii habras ja kõrgest soost. Kindral Pinkney vend oli kunagi Boliivia minister.”

      Joe tõmbas taskust Monte Cristo liigutusega neli krabisevat rahatähte – kümne-, viie-, kahe- ja ühedollarise – ning pani lauale Delia omade kõrvale.

      “Müüsin akvarelltehnikas obeliski ühele Peoriast pärit mehele,” teatas ta uhkelt.

      “Ära tee nalja!” hüüatas Delia. “Mitte peoorialasele!”

      “Pesuehtsale. Kui sa teda ainult näeksid, Dele! Paks mees villase salli ja suleroost hambaorgiga. Ta nägi Tinkle’i aknal mu visandeid ja arvas algul, et see on tuuleveski, kuid teada saanud, mida see kujutab, ostis selle ikkagi. Ja tellis veel ühe – õlimaali Lackawanna kaubalaevade depoost – ja lubas sellele peagi järele tulla. Muusikatunnid! Loodan, et selles on ikka Kunsti.”

      “Mul on väga hea meel, et sa kunstile truuks jäid,” ütles Delia südamest. “Oled võitjaks loodud, kallis. Kolmkümmend kolm dollarit! Me pole kunagi nii rikkad olnud. Täna õhtul sööme homaare.”

      “Ja vasikafileed šampinjonidega,” lisas Joe. “Kus on oliivikahvel?”

      Järgmisel laupäeval jõudis Joe esimesena koju. Ta pani oma kaheksateist dollarit elutuppa lauale ja pesi hoolikalt käsi – tundus, nagu poleks tal pintslit kaasas olnud ning ta oli tumedate värvidega maalimiseks sõrmi pidanud kasutama.

      Poole tunni pärast saabus ka Delia, parem käsi sidemes.

      “Kuidas see juhtus?” küsis Joe pärast tavapärast tervitust.

      Delia naeris, kuid mitte eriti rõõmsalt.

      “Clementina,” selgitas ta, “veenis mind, et jääksin pärast muusikatundi Welshi küülikut sööma. Nii isevärki tüdruk, nagu ta on. Lõunasöök oli kell viis õhtul. Kindral oli ka seal. Joe, oleksid pidanud nägema, kuidas ta küpsetuspanniga sebis – teenritel oli vaba päev. Teadsin, et Clementina on nõrga tervise ja närvikavaga. Küülikupraadi mulle ulatades pillas ta suurema osa tulikuumast praeleemest mu paremale käele ja käsivarrele. See oli väga valus, Joe. Vaene tüdruk oli nii õnnetu. Ja kindral Pinkney! Vana mees oleks peaaegu hulluks läinud. Ta jooksis alla ning saatis kütja või kellegi, kes keldris töötas, apteeki salvi ja sideme järele. Nüüd ei valuta see enam nii väga.”

      “Mis see oli?” küsis Joe, võttis hellalt naise käe ja tõmbas valge sideme veidi kõrvale.

      “Midagi pehmet,” vastas Delia. “Selles oli õli. Oh, Joe, kas sul õnnestus jälle pilt maha müüa?” küsis ta, märgates laual raha.

      “Ah et kas müüsin? Eks küsi sellelt Peoria mehelt. Ta sai täna oma depoomaali kätte ning kaalub nüüd veel ühe tööstusmaastiku ja Hudsoni vaate ostu. Mis kell sa oma kätt põletasid, Dele?”

      “Umbes viie ajal,” sõnas Delia vaikselt. “Triikraud – tahtsin öelda küülik – võeti kell viis ahjust välja. Joe, oleksid pidanud kindral Pinkneyt nägema, kui…”

      “Dele, tule istu hetkeks siia,” ütles Joe. Ta surus naise kušetile, istus ta kõrvale ning pani käe ümber naise õlgade.

      “Mida sa kaks viimast nädalat oled teinud, Dele?” küsis ta.

      Naine kogus paar hetke julgust, vaatas armastava ning trotsliku pilguga mehele otsa, pomises vaevukuuldavalt paar lauset kindral Pinkney kohta ja murdus. Pea longus, tunnistas ta läbi pisarate viimaks tõe üles.

      “Ma ei leidnud ühtegi õpilast ja kuna ma ei talunud mõtet, et pead oma maalitundidest loobuma, läksin Kahekümne neljanda tänava suurde pesumajja alusseelikute triikijaks. Eks ole, Joe, rääkisin väga veenvalt kindral Pinkneyst ja Clementinast? Täna pärastlõunal pani üks pesumaja tüdruk tulise triikraua kogemata mu käele ja terve kodutee vaevasin ma pead, kuidas põletust sulle seletada. Nii mõtlesingi välja loo Welshi küülikust. Ega sa pahane ole, Joe? Kui ma poleks tööle läinud, poleks sa võib-olla oma maale sellele peoorialasele maha müünud.”

      “Ta polnud Peoriast,” lausus Joe aeglaselt.

      “Mis tähtsust sel on, kust? Oled nii tark, Joe! Suudle mind ja räägi, mis pani sind kahtlema, et ma ei anna muusikatunde.”

      “Ega ma kahelnudki,” ütles Joe, “kuni täna õhtuni. Ilmselt poleks ma selle peale kunagi tulnud, kui täna pärastlõunal poleks mind masinaruumist välja kutsutud ning apteeki salvi ja sideme järele saadetud. Seda oli vaja kellelegi tüdrukule, kes triikimistoas kuuma triikrauaga oma kätt oli põletanud. Olen kaks viimast nädalat pesumajas kütja.”

      “Järelikult, sa ei…”

      “Minu Peoria rahajõmm,” ütles Joe, “ja kindral Pinkney on mõlemad sama muusa järeltulijad. Paraku ei saa neid maalikunstiks ega muusikaks nimetada.”

      Mõlemad СКАЧАТЬ