100 valitud novelli. 1. raamat. O. Henry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kuid homaari kõva kesta all on hõrk ja õrn liha. Võib-olla oleks mõni muu võrdlus olnud targem, kuid ärgu keegi solvugu, sest igal homaaril on ka head tõhusad sõrad.

      Ükski õnnetus ei puuduta inimsüdant nii nagu väikese lapse kadumine. Nende jalad on nii ebakindlad ja nõrgukesed, kõnniteed nii kõrged ja täis ohte.

      Major Griggs läks kiirel sammul ümber nurga ja astus Billy juurde sisse. “Üks topeltviski,” ütles ta baarmenile. “Ega sa pole siin ümbruskonnas näinud rangisjalgset, kriimulise näoga kuueaastast võrukaela?”

      Härra Toomey hoidis ikka veel preili Purdy kätt. “Mõelda vaid, et see väike armas lapsuke,” ütles preili Purdy, “on ema juurest kadunud. Kohutav mõeldagi, aga võib-olla on ta juba hobuste rautatud kapjade alla sattunud.”

      “Kas poleks õigem,” küsis härra Toomey neiu kätt pigistades, “kui läheksin ka välja ja aitaksin teda otsida?”

      “Võib-olla,” lausus preili Purdy, “peaksite seda tegema. Kuid, härra Toomey, olete nii hulljulge, nii uljas, teie entusiasm võib teile õnnetuse kaela tuua ja kui teiega midagi juhtub…”

      Näpuga järge ajades uuris vana Danny arbitraažkokkulepet. Teisel korrusel tulid härra ja proua McCaskey pärast äsjast raundi akna alla värsket õhku hingama. Härra McCaskey kookis nimetissõrmega vesti vahelt kaalikatükke ja ta kaasa üritas silmadest välja pühkida soola, mis pärines raisku läinud seapraest. Nad kuulatasid allpool kostvat kisa ja pistsid pead aknast välja.

      “Väike Mike on kadund,” teatas proua McCaskey kiirkõnes. “Väike, ilus, võrukaelast iiri inglike.”

      “Kas poisinaga on jalga lasknud?” küsis härra McCaskey aknast välja kummardudes. “Miks? Paha lugu tõepoolest. Lapsed on teistsugused. Kui naine oleks ära läinud, oleks ma sellega täiesti päri, sest siis saaksin ma lõpuks rahus elada.”

      Proua McCaskey jättis solvangu tähele panemata ja haaras abikaasal käsivarrest.

      “Jawn,” lausus ta tundeliselt, “proua Murphy väike poeg on kadund. Väikesele poisile on see suur linn. Ta oli alles kuueaastane. Jawn, meil oleks sama vana poeg, kui me kuue aasta eest asja ette oleksime võtn’d.”

      “Aga me ei võtnud,” lausus härra McCaskey, hetke selle võimaluse üle mõeldes.

      “Jawn, aga mõtle sellele, kui kurvad me oleksime, kui meie väike Phelan oleks ära jooksnud või ära varastatud.”

      “Ära räägi lollusi, naine,” ütles härra McCaskey. “Ta nimi oleks olnud Pat – minu Cantrimis elava vana isa järgi.”

      “Vale!” sõnas proua McCaskey ilma vihata. “Minu vend on väärt poolt tosinat McCaskeyt. Meie poeg oleks nime saanud tema järgi.” Ta kummardus üle aknalaua ja vaatas all toimuvat sebimist.

      “Jawn,” lausus ta siis, “anna andeks, et sind leivapudinguga viskasin.”

      “Leivasupiga,” parandas abikaasa. “Ja kaalikate ning kohviga. Seda kutsutakse kiirsöömaajaks ja antud juhul õigustab see nimetus end täiesti.”

      Proua McCaskey libistas käe abikaasa käevangu ja võttis mehe mõhnalise käe oma pihku.

      “Kuula, kuidas vaene proua Murphy nutab,” ütles ta. “Kole, kui nii väike laps nii suures linnas kaotsi lääb. Kui see oleks meie väike Phelan, Jawn, oleks see mu südame murdn’d.”

      Härra McCaskey tõmbas ettevaatlikult käe ära ja võttis kaasal õlgade ümbert kinni.

      “See on minust rumal,” ütles ta kähedalt, “kuid kui meie väike Pat oleks kadunud või röövitud, oleksin olnud väga löödud. Kuid meil pole lapsi. Mõnikord olen sind halvasti kohelnud, Judy. Unusta see.”

      Abikaasad istusid külg külje kõrval aknalauale ja vaatasid all hargnevat draamat.

      Nad istusid kaua. Kõnniteel voogas peademeri, esitati küsimusi, sosistati samalaadsetest juhtumitest, jagati asjakohatuid nõuandeid. Siin-seal ilmus nähtavale proua Murphy pea, mis purskas kõikjale pisaraid nagu väike purskkaev. Kullerid tulid ja läksid.

      Äkki sai sagimine maja ees uue hoo ning lärm läks valjemaks.

      “Mis nüüd, Judy?” küsis härra McCaskey.

      “See o’ proua Murphy hääl,” ütles proua McCaskey pärast kuulatamist. “Ta räägib, et leidis väikese Mike’i oma magamistoast voodi alt vana linoleumirulli taga magamas.”

      Härra McCaskey puhkes laginal naerma.

      “Niisugune su Phelan olekski,” sõnas ta sardooniliselt. “Jumalik Pat poleks kunagi midagi sellist teinud, et laseks vanematel arvata, et on ära eksinud ja varastatud. Sa nimeta teda pealegi Phelaniks ning varsti leiad sa ta voodi alt nagu kärnase kutsika.”

      Proua McCaskey ajas end aeglaselt püsti ja läks, suunurgad all, puhveti juurde.

      Kui rahvahulk oli kadunud, tuli kordnik Cleary nurga tagant välja ja keeras üllatunult kõrva McCaskeyte korteriakna poole. Plekknõude kolin, puruneva hiina portselani klirin ning köögitarvete vihin oli valjem kui kunagi enne. Kordnik võttis taskust uuri.

      “Susi mind söögu,” hüüatas ta, “Jawn McCaskey ja ta teinepool on tund ja veerand lahingut pidanud. Proua on küll nelikümmend naela alla võtnud ja härra käsivarremusklid trimmi läinud.”

      Kordnik Cleary pööras ümber nurga.

      Vanamees Denny pani ajalehe kokku ja kiirustas enne majja minema, kui proua Murphy välisukse ööseks lukku paneb.

      KATUSEAKNAGA TUBA

      KÕIGEPEALT näitab proua Parker sulle kahetoalisi kortereid. Ära julgegi ta kiidulaulule vahele segada ja kuula kannatlikult ära nende härraste vooruste loetelu, kes siin enne elasid. Alles siis võid kogeldes üles tunnistada, et sa pole ei tohter ega hambaarst. Proua Parkeri käitumine muutub kohe ning sa tunned samamoodi nagu tema, et su vanemad tegid halvasti, kui ei pööranud su haridusele piisavalt tähelepanu ega lasknud sul omandada elukutset, mis sobiks proua Parkerile ja tema üürikorterile.

      Järgmisena viib ta su üks trepimade kõrgemale ning näitab sulle kaheksadollarilisi tubasid. Ära julgegi kahelda ta sõnades, et tegelikult on need väärt kaksteist dollarit. Just niipalju maksis talle härra Toosenberry, enne kui ta Palm Beachi lähedal Floridas venna apelsiniaiad üle võttis, ja proua McIntyre, kes igal talvel elas koridori lõpus korteris, mille juurde kuulub eraldi vann. Nüüd on sul õige aeg pobiseda, et otsid midagi odavamat.

      Kui sa proua Parkeri kulmukortsutuse üle elad, saad näha härra Skidderi suurt tuba, mis asub kolmandal korrusel. Härra Skidderi tuba pole saadaval. Omanik kirjutab päevad läbi näidendeid ning suitsetab seejuures lugematul arvul sigarette. Kuid iga korteriotsija viiakse tema tuppa lambrekääne3 imetlema. Iga sellise külastuse järel saab härra Skidderi hirm välja tõstetud saada uut hoogu juurde ning ta maksab mingi osa oma üürirahast ära.

      Siis – alles siis –, kui sa veel jalul seisad ning pigistad higise käega oma taskus viimset kolme dollarit, võid tunnistada oma kohutavat vaesust. Seepeale paneb proua Parker tšitšeroone4 ameti maha, pasundab “Clara!”, keerab sulle selja ja läheb tagasi allkorrusele. Clara, neegerteenijanna, juhatab СКАЧАТЬ