100 valitud novelli. 1. raamat. O. Henry

Чтение книги онлайн.

      Taevalaotuses säras Billy Jackson – rahulik, hele ja kindel nagu taevas ise. Preili Leeson tundis, et see maailm pole tema jaoks. Kõikjalt piiras teda pimedus. Ainult ülevalt paistis ähmast valgust, mida heitsid tähed, mis ümbritsesid toda üht, millele ta veidra tuju ajel oli nime andnud. Ilmselt oli preili Longneckeril õigus: see on Gamma, Cassiopeia tähtkujust, mitte Billy Jackson. Kuid neiu tundis, et ei suuda seda õige nimega nimetada.

      Selili lamades püüdis preili Leeson paar korda kätt tõsta. Kolmandal katsel see õnnestus. Ta tõstis käe suu juurde ja saatis Billy Jacksonile õhusuudluse. Siis langes käsi jõuetult alla.

      “Hüvasti, Billy,” sosistas ta vaevukuuldavalt. “Oled miljonite miilide kaugusel ega saa isegi korraks välgatada, kuid sa oled seal, kui mind ümbritseb pilkane pimedus, eks ju? … Miljonid miilid… Hüvasti, Billy Jackson.”

      Neegerteenijanna Clara avastas, et katuseaknaga toa uks on kümnendat päeva lukus ning laskis selle maha murda. Ei aidanud äädikas, randmete hõõrumine ega isegi sulgede põletamine ja keegi jooksis alla kiirabisse helistama.

      Ei läinud palju aega, kui uksekell helises ja noor toimekas valges kitlis tohter tuli reipal sammul trepist üles, näol pooleldi heatujuline, pooleldi vali naeratus.

      “Maja number 49, kutsusite kiirabi,” ütles ta järsult. “Mis juhtus?”

      “Oh, jah, doktor,” ohkis proua Parker, nagu oleks tema mure siin majas kõige suurem. “Ma ei suutnud välja mõelda, mis tal viga on. Miski ei too teda teadvusele. See on noor naine, preili Elise – jah, preili Elise Leeson. Mitte kunagi enne mu majas…”

      “Mis tuba?” karjatas arst nii hirmuäratava häälega, millist proua Parker polnud elu sees kuulnud.

      “Katuseakna toas. See…”

      Nähtavasti polnud see arstile esimene kokkupuude katuseaknaga tubadega. Ta jooksis treppidest üles. Proua Parker järgnes talle aeglaselt, nagu väärikus nõudis.

      Esimesel trepimademel kohtas ta arsti, kes tuli alla, kätel sulgkerge tähevaatleja. Ta jäi seisma ja ütles vaikselt midagi skalpellteravat. Proua Parker vajus kokku nagu jäik seinakaunistus, mis on naelalt alla pudenenud. Arsti sõnad ei ununenud tal iial ning ta keha jäi seda kägardumist alatiseks mäletama. Mõnikord küsisid uudishimulikud kostilised, mida arst oli öelnud.

      “Las olla,” vastas proua, “kui taevas mulle kunagi andestab, et pidin seda kuulma, olen rahul.”

      Kiirabitohter kiirustas oma koormaga alla nagu saaki tagaajav hagijas. Kõnniteel seisis uudishimulike summ. Arsti nägu nähes tõmbasid nad kahte lehte laiali – tohtri näol oli ilme, nagu kannaks ta omaenda surma.

      Nad panid tähele, et tohter ei asetanud oma koormat haigevankri voodile, vaid käskis kutsarit: “Wilson, sõida, nagu oleks sul kurat kannul!”

      See oli kõik. Järgmise päeva ajalehes hakkas mulle silma väike nupp, mis lõppes lausega, mis aitab sul (nagu minulgi) otsi kokku viia.

      Artikkel teatas, et Idatänav number 49-st toodi Bellevue haiglasse noor naine, kes kannatas näljanõrkuse all, ja see lõppes sõnadega: “Kiirabiarst, dr. William Jackson, kes selle haigusjuhtumiga tegeleb, kinnitas, et patsient paraneb.”

      ARMASTUSE NIMEL

      KUI keegi armastab kellegi kunsti, pole ükski ohver liiga suur.

      See on eeldus. See lugu peaks seda väidet tõestama, kuid näitab hoopis, et eeldus pole õige. See on uus samm loogikas, kuigi lugu ise on sama vana kui Hiina müür.

      Joe Larrabee sündis Kesklääne tammetasandikel. Ta kunstianne ilmnes juba varakult. Tema maalitud kuus pilti rippusid aknal, millest varakad linnakodanikud eelistasid kiiresti mööduda, ning olid raamistatud ebaühtlaste maisitõlvikute ridadega. Kahekümneaastasena läks ta kaelaräti lehvides New Yorki lootuses midagi enamat korda saata.

      Delia Caruthersi sõrmed saatsid kuuel oktaavil korda asju, mis olid nii paljutõotavad, et ta sugulased Lõuna männimetsade vahel asuvas külakeses panid raha kokku, et tüdruk saaks osta uue õlgkübara, sõita “Põhja” ja “minna lõpuni”. Nad ei näinud teda enam k… – kuid meie lugu pole sellest.

      Joe ja Delia kohtusid ateljees, kuhu oli kogunenud rühm kunstija muusikaüliõpilasi, et arutleda chiaroscuro5, Wagneri muusika, Rembrandti visandite, Waldteufeli, tapeedi ning Chopini ja Oolongi loomingu üle.

      Joe ja Delia armusid teineteisesse ja abiellusid peagi. Siit algab meie lugu, et kunsti nimel pole ükski ohver liiga suur (vt. ülalpool).

      Proua ja härra Larrabee lõid üürikorteris ühise kodu. See oli üksildane korter kõrvalises kohas. Kuid Joe ja Delia olid õnnelikud – mõlemal oli armastatu ja nende Kunst. Minu nõuanne rikastele – müüge maha kõik oma maine vara, jagage raha vaestele ja nautige õnne, mida pakub elu üürikorteris koos oma Kunsti ja oma Deliaga.

      Korterielanikud kiidaksid kindlasti heaks mu arvamusavalduse, et see on ainus tõeline õnn. Kui kodus valitseb õnn, pole sünnis nina liiga lähedale toppida. Las kummut läheb ümber ja muutub piljardilauaks, kaminasimsist saab grammofon, kirjutuspuldist magamistuba, pesulauast pianiino ja las neli seina eraldavad sind maailmast, et saaksid olla oma Deliaga. Kui teie kodu on aga teist laadi, lase sel laiemaks ja pikemaks minna – astu sellesse läbi Kuldvärava, riputa kaabu Hatterasele, seila ümber Cape Horni ja maabu LaBradyoris.

      Joe käis suure Magistri maaliklassis – tead teda küll, sest ta on kuulus. Tema tunnid olid kallid ja valgustavad – valgus oligi ta kuulsuse alus. Delia õppis herr Rosenstocki käe all. Tead teda küll – tal on klaverimängu traditsioonide segipaiskaja kuulsus.

      Joe ja Delia elasid õnnelikult, kuni raha otsa sai. Nii nagu alati… kuid ärgem olgem küünilised. Nende sihid olid selged ja täpselt sõnastatud. Joe tahtis saada nii kuulsaks, et kitsaste bakenbardide ja õhukeste taskuraamatutega härrasmehed sandivad ta ateljeede uste taga lootuses osta ühtainustki tema tööd. Delia tahtis saada Muusikaga sina peale ning suhtuda selle austajatesse niisuguse põlgusega, et nähes saali väljamüüduna, kaevata kurguvalu ja süüa oma erasöögitoas homaare ajal, kui ta peaks laval olema.

      Kuid minu arvates oli nende kodune elu tillukeses üürikorteris sellest hulga parem. Tulised, sõnaohtrad vaidlused pärast pikka õppepäeva, hubased õhtu- ja vaimu värskendavad hommikusöögid, kummagi ambitsioonid, mis olid ühte põimunud, sõnatu abi teineteisele inspiratsiooni leidmisel ja – anna andeks mu tahumatus – täidetud oliivid ja juustuvõileivad kell üksteist õhtul.

      Kuid peagi langes Kunsti lipp lonti. Seda juhtub vahel, kui liiklusreguleerija käe alla laseb. Välja läks, aga sisse ei tulnud midagi, nagu lihtrahvas ütleb. Magistri ja herr Rosenstocki tundide jaoks polnud enam raha. Kuid kui üks armastab teise kunsti, pole ükski ohver liiga suur. Niisiis otsustas Delia hakata muusikatunde andma, et hoida kastrul tulel podisemas.

      Kaks-kolm päeva käis ta ringi ja otsis õpilasi. Ühel õhtul tuli ta elevil koju.

      “Joe, kallis,” teatas ta rõõmsalt, “mul on õpilane. Ja… Oh, see on armsaim olevus maamunal. Kindral… Kindral A. B. Pinkney tütar Seitsmekümne esimesel tänaval. Milline hunnitu maja! Joe, peaksid selle paraadust nägema! Seda nimetatakse vist bütsantsi kunstiks. Ja milline see seest on! Oh, Joe, ma pole kunagi midagi sellist näinud!

      Mu õpilase nimi on Clementina. Ma olen temasse juba armunud. Ta on habras, kannab СКАЧАТЬ