Aasta Pariisis. Eia Uus

Чтение книги онлайн.

      „Ütle mulle James…Daniel James.” Vähemalt ajab ta edevus mind naerma ning ma ootan huviga, et näha teda õhtusöögilauas pärast mõnda klaasi veini – Laurenti ja härra Nellise, täiuslike härrasmeeste seltskonnas.

      4

      Õnneks sattusid asjaolud niiviisi, et mina Jamesiga enam kokku puutuma ei pidanud, sest ühel õhtul mängisin ma haiget, järgmisel ei kutsutud naisi ning kolmandal pidi ameeriklane segastel asjaoludel etteplaanimatult lahkuma.

      Kuna kavatsesime Nellistega ka Pariisis pisut aega veeta, tulime tagasi Prantsusmaale. Peaksin ütlema „tagasi koju”, aga ma ei tunne veel, et see on kodu. Mind hämmastab ikka asjaolu, et ma elangi Prantsusmaal, et elangi Pariisis. Pariisis! Et ma võin iga päev Louvre’is käia ning aknast Eiffeli torni ja Notre-Dame’i ja Sacré-Cœuri näha. Kui ma esimest korda selle korteri aknast välja vaatasin, hakkasin naerma, sest see tundus nagu tobe klišee, mida välismaalasena Pariisi kohta öelda: et näen aknast Eiffeli torni. Elame küllaltki uues majas, eelmise sajandi alguses ehitatus, nii et selles on juba lift. Kui liftid tulid, sai kõrgemaid hooneid projekteerida – seega on meil vaade üle ümberkaudsete, varem ehitatud madalamate majade. Tõele au andes näen ma Eiffeli torni vaid siis, kui end WC kitsast aknast paremale, naaberkorteri poole välja küünitan.

      Mu ema luges alati palju ning ta armastas prantsuse kirjandust. Eesti iseseisvuse alguses, niipea kui kodu ja söök olid kindlustatud (mis võttis mõne aasta) ning mõlemal riided seljas, läks ta Prantsusmaale bussireisile. Hoolimata bussisõidust, mida ta on alati vihanud, oli reis üks tema elu kõrghetki – oli ta ju terve elu Nõukogude Liidus elanud ja reisida polnud eriti saanud.

      Ema kogus raamatuid, nagu vist kõik eestlased ajal, kui raamatud maksid mõnikümmend kopikat ning kõike trükiti umbes kolmekümne kuue tuhande eksemplari kaupa, nagu ütlevad vanade prantsuse keelest tõlgitud romaanide viimased leheküljed. Prantsuse raamatuid hoidis ema eraldi riiulis, kõik ülejäänud autorid olid küll tähestiku järjekorras, ent mitte maade järgi. Ma teadsin enamiku prantsuse romaanide sisu ja paljusid tsitaate veel aastaid enne, kui kasvasin ise piisavalt suureks, et huvi tunda ja viitsida näiteks Balzaci lugeda.

      Tollelt reisilt tõi ema kaasa „maale” tuntud vaatamisväärsustest – näen neidsamu üheeuroseid reprosid nüüd müügil igal tänavanurgal, ent siis tundusid need kõige peenemate ja ilusamate kunstiteostena, mida näinud olime. Meie kolkakorteri seintel uhkeldasid Notre-Dame,Moulin Rouge,Triumfikaar. Kõik hallid ja vihmased. Fotoalbumid olid täis Pariisi postkaarte, sest miks üritada ise asju kallile fotofilmile püüda, kui professionaalid on juba sinu eest üles pildistanud parima kaadri, mida sellest kohast teha saab. Louvre, Sacré-Cœur, Panthéon, Seine ja sillad, Versailles, Saint-Sulpice, Comédie Française, Bastille…

      Mulle meeldis kuulata lugusid Pariisist. Kuigi ema oli seal nii lühikest aega, oli ta palju lugenud ja oskas rääkida igasuguseid legende, küll neetud armastuste, küll mõrvatud hertsogite kohta. Eiffeli torn oli talle pettumus ning tema tunded elasid ka minus aastaid: „Kole suur raudkonstruktsioon, mis seal ilusat on? Pealegi ehitati see ju vaid üheks maailmanäituseks ega pidanud üldse pärast püsti jääma!”

      Reisilt tagasi, otsustas ema, et nüüd aitab! Tema tütar ei kasva üles mingis pommiaugus, kus on viis lehma ja üks hobune, vaid kuskil, kus saab prantsuse keelt õppida. Ema ise oli Tallinnast, nii et see oli ilmne valik. Ma tundsin alguses, et prantsuse keel oli koolis üks neist ainetest, mis jooksis mul lihtsalt mööda külgi alla – tee, mis tahad, mulle ei jää meelde, kuidas moodustada tingivat kõneviisi, ning proovi, palju jaksad, ei suuda ma prantsuse keeles hääldada isegi pealinna nime ligilähedaseltki sellele, kuidas peab. Phahrrrhii?

      Aga mul vedas õpetajatega. Mu esimene prantsuse keele õpetaja oli nagu tulekera – viiekümnendates aastates väike naine kõrvadeni erkpunaste juuste ja tukaga. Ta kandis alati huvitavaid kõrvarõngaid ning tegi nalja ja rääkis lugusid, mis olid temaga Prantsusmaal juhtunud, või anekdoote, kus tema prantslastest sõbrad Eestis midagi naljakat tegid. Õpetajanna rääkis vaimustunult muuseumidest ja erinevatest linnadest, andis meile põnevaid koduseid ülesandeid ning lasi pähe õppida Édith Piafi ning Jacques Prévert’ laule ja luuletusi.

      Eliitgümnaasiumi prantsuse keele õpetaja oli päris prantslanna. Ja tema oli hull. Ta meenutas kire poolest eelmist, aga oli hull mis hull. Loomulikult mitte päriselt, aga võrreldes eestlase temperamendiga vääris ta kindlasti Seewaldit. Tal olid tagumikuni juuksed, ta kandis palju sametit ja metallkontsaga kingi. Ta kasutas ohtrasti sõna „l’amour”, mida hääldas alati eriliselt tugeva rõhu ja prantsuse aktsendiga, l-hamuuhhrr. Tema pani meid klassis kokkama ning lasi lauad seinte äärde lükata, et õpetada meid tangot tantsima – aga mitte samme, vaid kirrrrrrge, avec passion! Ta tõi meile tundidesse šokolaadiekleere ja erilisi juuste ning iga aasta viimases tunnis isegi veini.

      Kindlasti oli nendel õpetajatel oma osa selles, kuidas mu elu kujunes. Ka selles, et ma olen praegu siin.

      Ülikooli läksin õppima prantsuse keelt ja kirjandust, sest soovisin saada õpetajaks ja tõlkijaks. Lootsin mõnda aega Prantsusmaal giidina töötada, aga seda ei juhtunud kunagi, elu tuli vahele. Ma tahtsin külastada vähemalt Pariisi, et näha kunsti ja arhitektuuri, millest olin nii palju kuulnud ja pilte näinud. Kuna elu läks, nagu ta läks, ei jõudnud ma aastaid Prantsusmaale – kuni viimaks, olles liiga kaua oma magistritöö otsas istunud, tõin selle ettekäändeks, et mõneks ajaks Pariisi tulla. Enne sõitu olin otsinud endale töö ning leidnud toa ühe kolmelapselise pere viietoalises korteris.

      Pariisi üürid on uskumatult kõrged. See sai mulle selgeks veel enne siiatulemist ning teadmine kinnistus pidevalt. Kõik töökaaslased, kelle kodus olen käinud ja kelle Eesti mõttes üüratuid palganumbreid teadsin, elavad imepisikestes korterites, kus köögis pole ruumi ümbergi pöörata ning tualetis tuleb end seinte vahele pressida või viltu keerata, et saaks ukse kinni tõmmata.

      Üks tuttav oli nii õnnelik, et ta korteri leidis, ja kutsus mu soolaleivale. Aadress oli Champs-Élysées’ paralleeltänaval ning metroost välja tulles leidsin maja kohe sealtsamast (metroo lähedus annab korteri hinnale palju juurde). Maja ise oli äärmiselt ilus, Pariisi arhitektuuri musternäidis. Seisatasin ja imetlesin: mis elul niiviisi viga!

      Läksin sisse. Suursugune, kolme meetri laiune trepp kullatud käsipuu ja sügava punase vaibaga, selle kõrval kaks lifti. Läksin ülemisele korrusele nagu juhatatud ning sattusin mingite noorte armuskandaali keskele. Helistasin sõbrale, nagu oleksin alles teel sinna, ja palusin uuesti seletada, kuidas ma ta korterisse saan. Tuli välja, et esimese korruse luksusliku trepimarsi juures peegelseina kõrval oli väike ärapeidetud uks, millest pääses imekitsasse trepikotta. Kui keegi oleks vastu tulnud, oleksin pidanud temast mööda nühkima, sest teisiti üle ega ümber ei pääsenud, nii kitsas oli seal.

      Marssida tuli üheksandale korrusele, kus oli kümme väikest ust ja jätkuvalt kitsad pimedad koridorid. Leidsin sõbra korteri, mis oli liialdamata seitse ruutmeetrit: tilluke voodi, väike kapp, selle otsas pisike külmkapp, miniatuurne laud, ühe auguga pliidiplaat ja prügikast. Tualett ja dušš olid korruse peale, sööginõud tuli seal kraanikausis pesta. Minu oodatud peo asemel mahtusime vaevu kahekesi korterisse ära ning enamikus naaberkorterites elavat kaks inimest! Võin vaid ette kujutada neid hommikusi dušijärjekordi, kui üheksateist inimest peab kella kaheksaks tööle minema. Selle korteri eest maksab ta sama palju, kui me maksime Tallinnas Toompea kõrval asuva 70 ruutmeetri eest.

      Pere, kelle juures mina tuba üürisin, ütles mu jutu peale, et aa, jaa, need on teenijaruumid. Et enamikus majades alleedel ja puiesteedel on vanast ajast alles teenindava personali ruumid – kokkade, teenrite, kammerneitside, kutsarite ja mis iganes muude tegelaste toad. Kujutan СКАЧАТЬ