Aasta Pariisis. Eia Uus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lähem koht. Kui see peaks juhtuma, helistan sulle sealt ja annan teada, mida edasi teha. Kuna nad ilmselt hoiavad mind enne mõned päevad kinni, ära muretse, kui sa pole minust nädal aega kuulnud.”

      Ta mõtles seda tõsiselt. Tema töö puhul oli varemgi ette tulnud, et teda trellide taga hoiti või riigist välja saadeti. Alguses arvasin, et ta liialdab, ent siis kohtusin ta õega, kes ükskord veiniklaasi taga naeris: „Issand jumal, kas sa mäletad seda, kui me Kuubal olime?!”Ta tõmbas endale veini kurku, köhis korra ja siis jutustas mulle: „Ühesõnaga, me läksime kahekesi reisile. Mina arvasin, et mu suur vend, keda ma näen imeharva, tahab oma väikese õega aega veeta, aga tegelikult oli tal vaja katet – nagu ta oleks mesinädalatel, mitte poliitmissioonil! Muidugi ta arreteeriti. Ja mitte ainult teda, mind ka! Me olime Kuubal pogris, saad sa aru!”

      Laurent oli mulle rääkinud ka ühest korrast mingis Aafrika riigis, kus teda relvadega mehed taga ajasid. Teadsin, et ta ei tee selle Birmast väljasaatmise jutuga nalja.

*

      Ma ei tea, mis minus tol õhtul juhtus. Olin pimedas paanikas. Riigis polnud internetti ega hotellis televiisorit (sest väliskanaleid niikuinii ei näidatud). Tänavad olid inimtühjad, meri samuti – pealinna juures peaks merel ju ikka olema paate, sadamas sagimist! Ja ilm oli tormine, hotellis täielik vaikus.

      Strand oli hiilgeaegadel olnud Rangooni kuulsaim hotell ning esimese asjana lugesin kaanest kaaneni läbi paksu piltidega raamatu, mis jutustas 1896. aastal ehitatud hotelli ajaloost. Lükkasin hirmuunenägusid lugemisega edasi. Lugu algas sellest, kuidas 19. sajandi lõpul muutus Euroopa ja Ameerika rikaste seas populaarseks rahvusvaheline reisimine. Hiljem lisandus mereteedele ka taevatee. Toona lendas Londonist Birmasse üheksa päeva, sest lennukid suutsid õhus püsida vaid mõne tunni. Pealegi sai lennata ainult valges ja hea ilmaga, sest lennati väga madalal – suisa nii, et inimestel, kes avatud akende ees restoranilaudade taga istusid, soovitati aknast asju mitte välja visata. Raamat rääkis ka Euroopa toonasest rõivamoest ja kuidas kurguni kinni nööbitud naised pikkades alusriietes, maani rätsepaseelikutes ja viisakates saabastes pidid toime tulema Birma troopiliselt niiske kuumaga.

      See on see, mida ma Birmast mäletan. See raamat ja kuidas vanasti lennati. Ja kuidas peentes ja paksudes Euroopa riietes kuuma troopikapäikese all tihti minestati. Hotellis olid ööbinud kirjanikud William Somerset Maugham ja Rudyard Kipling ning Birmas oli elanud ka noor George Orwell, nii et nendegi Birma-kirjeldusi oli raamatus ära toodud. See kõik kõlas nii imeliselt ja samas praegust olukorda nähes traagiliselt. Läksin läbi raamatu teise maailma, nagu oleksin astunud uksest sisse ja ajalukku. Kättesaamatu aja lukku. Kui Jaapan Teises maailmasõjas Birma okupeeris, kasutati hotelli baraki ja hobusetallina.

      Hommikust sõin suures vanaaegses saalis üksi. Teenindajaid oli palju. Kõik nad seisid tropis saali teises otsas ja vaatasid, ega mul midagi vaja pole. Kui julgesin toidult pilku tõsta, et saalis ringi vaadata, tuldi kohe küsima, kas midagi on puudu ja kas saab mulle midagi tuua. Seetõttu ma enam üles ei vaadanud ja veetsin terve ebamugava hommikusöögi oma toitu jõllitades.

      Pärast käisin hirmunult mööda tänavaid, neid uhkeid mitmerealisi bulvareid, kus kohtasin vaid paari sõidukit. Nii vähe kui inimesi üldse oli, olid nad kohalikud, Tsärgis ja pikas seelikus nagu inimesed lennujaamas; mõned kandsid pea peal suuri korve.

      Birma murdis mu südame. See raamat ning kuidas vanasti kõik oli ja kuidas on nüüd. Kõik kunagised uskumatult kaunid arhitektuurisaavutused valmis varisema, fassaadid maha pudenenud. Kui hakkasin okastraataia kõrval seistes pilti tegema, tuli sõdur automaadiga mind närviliselt ja valjuhäälselt keelama. Ehmusin nii ära, et pagesin tagasi hotelli.

      Kõikjal hüplesid mustad läikivad rongad prügi sees.

*

      Imelik mõelda, et ma olin kunagi keegi teine. Ainult paar aastat tagasi. Ma näen ennast seismas Pariisis, Bastille’ väljaku juures punase tule taga. Ma näen enda teist värvi, lühemaid juukseid tuules, nüüdseks hüljatud träpsulist Jackie O stiilis mantlit, kuid ma ei tunne sidet selle inimesega, kes näeb välja nagu mina, aga kelle maailm drastiliselt erines minu praegusest elust.

      Mu jutu põhjal võib Laurent paista ebameeldiva inimesena, keda vaevu talusin, aga see polnud nii. Ta oli mu elukaaslane, olime teineteise valinud ja meil oli armastus. Või vähemalt uskusin, et oli. Laurent oli nägus tumedapäine mees, heas vormis ja prantslase kohta pikk, me olime kena paar. Muidugi oli ta Kaksikute tähtkujust, täpselt nagu iga viimne kui mees mu elus enne teda. Ma ei usuks astroloogiasse, kui kõik need mehed poleks olnud nii ühesugused, nii kaheks kistud. Neil oli vastik iseloom, nad olid tihti enesekesksed ja julmad – ning ülejäänud aja toetavad, kaitsvad, eriliselt hoidvad mehed. Nagu need poolused vaheldusid, nii vaheldus ka minus lootus raevuga, heaolu enesevihkamisega. Niipea kui jõudsin mõelda: „Ma lähen ära”,tuli teiselt žest, mis kinnitas, et olen talle kõige olulisem maailmas, olen hea, mitte mõttetu. Ja mis oli neis kõigis veel õõvastavalt ühist – nad ütlesid esimesel tutvusenädalal, et saame kunagi koos lapsed. Et minust saab nende laste ema. Jah, seda ütles isegi mu esimene teismeea peika.

      Laurentiga Taist mäletan veel seda, kuidas kuurordis oli üks rase naine, keda nähes pigistas Laurent mu kätt ja ütles magusalt kõrva: „See oled varsti sina. Ma teen sulle bébé.”

      Põhjustel, mida ainult mina ise teadsin, tekitas see teema minus halvava emotsioonitormi: kahetsus, hirm, kõhklused, valu, kurbus, süütunne.

      Mul ei jäänud üle muud kui Laurentile püüdlikult naeratada.

      2

Sardiinia, mai 2009

      Nii et see on siis Sardiinia.

      Seisan aias basseini ääres, käed rinnal risti. Juba kostabki majast Laurenti käskivat ja jõulist prantsuskeelset telefonijuttu. Tean, et ta on ka sülearvuti üles seadnud ja et järgnevatel tundidel tema jutule ei pääse. Lähen majja ja valin meile toa. Villa omanik Tonino – mitte majahärra, vaid mees, kes seda välja üürib – tassib mu kohvrid üles ning seletab midagi pikalt itaalia keeles, avades kappe ja kardinaid, žestikuleerides laelambi ja segisti suunas.

      „Si, si, claro,” vastan talle viisakalt, ent mitte südamliku naeratusega. Lõug tõstetud, tõsine nägu ning aeg-ajalt mõni noogutus. Nii ei saagi ta teada, et ma ei oska tegelikult itaalia keelt ega saa temast peaaegu midagi aru. Ta arvab lihtsalt, et olen järjekordne ülbe trofeenaine.

      Kahjuks ei ole ta nagu teised, normaalsed inimesed, kes sellise äralõikava kehakeele peale mõistavad, et neid ei taheta sinna, kus nad parajasti on. Ta ei jää vait. Ta räägib otsatult, kuni lõpuks võtan päikeseprillid eest, panen käed uuesti rinnal risti ja ütlen uhkelt: „Scusi!” Ja vaatan teda, nagu rikuks ta eetikareegleid võõra naise magamistoas seistes. Ta vabandab, ma ei naerata, ei ütle, et sellest pole midagi, ning lõpuks ta läheb. Otsejoones tüütute teenindajate esikümnesse.

      Teen mõttes nimekirja asjadest, mida mitte teha, kui ise tulevikus jälle ettekandja või näiteks taksojuht olema peaksin. Arvestades tänast ülemaailmset majandusseisu, oleks mul võib-olla viie aasta pärast väga hea meel saada kas või nõudepesija koht… Nojah, eks ma muretsen selle pärast siis, kui see käes on. We’ll cross that bridge when we get to it, ütlevad inglased – „lähme üle selle silla siis, kui selleni jõuame”. Tegelikult oleksin ma tore kaheksas pöialpoiss… pöialtüdruk, kelle nimi oleks Muretseja. Muretsemine on mu suurim and. Kui Laurent minu kallal nii palju tööd ei teeks, tegeleksin ma ilmselt ööpäev läbi üksnes muretsemisega. Praegu katsetab ta mu peal vägivallatehnikat: kui alguses üritas ta mu muretsemist vaos hoida asju pikalt läbi rääkides – „Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Kuidas saaksid sa praegu olukorda muuta?” –, siis nüüd ta lihtsalt lööb iga kord, kui mind muretsemast leiab. Lööb vastu mu kätt või kintsu piisavalt kõvasti, et СКАЧАТЬ