Aasta Pariisis. Eia Uus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mingit meest, kes tuli hiljuti konkurendi juurest töölt ära ning keda kõik ülejäänud rivaalid üritavad praegu endale saada. Ta pidavat oma töös väga hea olema. Laurent ja klient, kes seda uut tüüpi kõige rohkem vajab, teevad talle selle reisi välja. Nad kutsuvad ta siia, panevad ta luksushotelli elama ja näitavad, kui suur nauding on selles firmas töötada ning kui lähedased ja pingevabad on kliendi ja töötaja suhted.

      Nii et sel nädalal elavad siin villas peale minu ja Laurenti ka härra ja proua Nellis Inglismaalt. Meestel on ärikohtumised linnas ja plaan aeg-ajalt kõik koos õhtust süüa, uus tüüp lahkelt „pereringi” kutsuda. Pean meeles pidama, et lauas püüdlikumalt naeratada ja heatahtlikumalt noogutada. Ma ei suuda ju uuele töötajale meist kõigist head muljet jätta, kui ma ei oska tühjasttähjast lobiseda ning hakkan rääkima oma senisest imelikust elust. Tuleb lihtsalt suu kinni hoida. Vaikimine kuld ja kõik see.

      „Ilm on siin ju päris kena,” ütleks tema. „Meil Washingtonis oli eelmisel nädalal täitsa jahe.”

      „Jah, päris kena…” vastaksin mina, ning pärast hetke ebamugavat vaikust ütleksin midagi stiilis: „Aga minu vanaisa jõi ja peksis mu ema pidevalt, kui too mind ootas…” Kui kõik on liiga ehmunud, et midagi öelda, jätkaksin närviliselt: „Muide, alkoholiprobleem on minulgi alati olnud. Vist pärilik.”

      Firma huvides on Laurent päris hirmsaid skeeme läbi viinud, inimesi sekundiga alistuma pannud, neid kõigest ilma jättes. Nii et see praegune metoodika tundub olevat väga kena viis kedagi tööle meelitada – ilma ähvarduste ja salaplaanideta (kuigi iial ei või teada). Ma ei taha öelda, et Laurent oleks mingi mafiooso, mitte sinnapoolegi – ta on väga hea mees. Ta on lahke, suure südame ja helde käega, ent äärmiselt pühendunud. Ta on pühendunud kõigele: oma tööle, firmale, mulle, seltskonnale, eneseharimisele…Ta ei tee midagi poolenisti, aga kuna ta teeb kõike nii pühendunult, siis teeb ta neid asju kordamööda, järjekorras.

      Laurent on kõige armastavam mees, keda ma olen kohanud, aga tema armastus käib justkui päevaplaani järgi: „Kell üks: õpi sõnaraamatust 30 uut araabiakeelset sõna. Pool kaks: hellita naist, ütle, et sa teda armastad, kiida, kui ilus ja tark ja tubli ta on. Kell kaks: tervislik lõunasöök.” Ühel hetkel on ta hõivatud, ei lase end segada, ent siis on nagu sulavõi, seejärel aga jälle ülihõivatud ja jäiselt eemal. Ta armastab seda, kui õrn ja hell ma olen, aga vaid siis, kui see on tema päevakava järgi õigesti ajastatud. Ma peaksin käima nupust sisse ja välja nagu kodumasin. Laurent on kõige põhjalikum inimene, keda ma tean, ja ta saab kõik, mida vajab. Ma õpin temalt tegelikult palju. Eluks ja nii… Praegu teeb ta tööd ja mina proovin, nagu kord ja naise kohus, meie ajutist kodu hoida.

*

      Villasse saabub kokk. Minu üllatuseks on ta nagu pulgakomm! Ma eeldasin, et siia tuleb üks paks Itaalia mamsel suppi keetma, aga kokk on hoopis ilus noor mees Paolo – mustad läikivad juuksed, pruunid silmad, päevitus, pikk, tugev, lihaseline, seksikas. Vahetab T-särgi ja teksad mustade viigipükste, musta särgi ja pika musta põlle vastu, paneb tenniste asemel jalga mustad kingad. Ülemised särginööbid on lahti ning ta keerab varrukad üles. Heldus! Tundub raiskamine, et selline mees kusagil restorani köögis orjab. Ta räägib soravalt mitut keelt, on sümpaatne, korrektne, suhtub minusse austavalt ja viisakalt, vestleb hästi…

      Paolo viskab asju pannilt õhku ja paneb poti põlema, nii et leegid ulatuvad laeni, heidab tagantkätt keetmata muna ja püüab selle mikserisse, mis oli hetk tagasi kusagil kapipõhjas. Ta teeb selliseid asju nagu show-baarmenid, asju, mida inimesed üksi köögis ei teeks, nii et ma arvan, et ta natuke eputab, aga see sobib talle. Tal on ka ilus must kohver, milles on korralikult ritta kinnitatud noad ja veidrad köögikombitsad igasuguste protseduuride jaoks: ümara peaga nuga kala silma väljaurkimiseks, spetsiaalne lusikas veini seest korgitüki eemaldamiseks, eraldi kahvel just nimelt sidruniviilu tõstmiseks. See kohver näeb välja nagu mustkunstniku laegas. Kokka imetledes peaaegu unustan, et ülakorrusel asjatab mu 17 aastat vanem ärimehest kaasa, ja lasen endale veel ühe klaasi veini valada.

      Iga kord, kui mu pilk Paolo omaga kohtub, vaatame teineteisele otsa hetke kauem, kui siivas oleks. Ta naeratab. Mõtlen, kui kaua me pole Laurentiga seksinud. Vahel olen mõelnud, kas see oligi mu elu viimane armumine. 23-aastasena igaveseks kenasse abiellu ja kõik? Oled nüüd täiskasvanu, nüüd nii jääbki. Pead olema vastutustundlik ja loogiline. Ja truu. Laurent on sulle täiuslik mees.

      3

Sardiinia, mai 2009

      Proua Nellis läks lähimasse linna Algherosse lastelastele asju ostma. Eile rääkis ta terve õhtu oma lastelastest. Tal on kaks poega ja tütar, kellest ühel on kaks last ning kahel kolm. Ta rääkis pikalt, mis kellelegi kaheksast meeldib, milles keegi eriliselt andekas on… Ta pajatas tüüpilise vanaema uhkusega, veendumusega, et tema lastelapsed on targemad ja andekamad ja armsamad kui kellegi teise omad kogu maailmas. Üllataval kombel ei paistnud tal lemmikuid olevat.

      Härra Nellis ning Laurent läksid samuti linna, et kohtuda hotellis Carlos V selle tüübiga, keda nad oma firmasse tahavad. Enne käis Tonino siin villas, aga ma võtsin ennast kokku ja palusin, et ta ära läheks. Ütlesin, et tulime siia selleks, et mina saaksin üksi olla, ja keegi ei tohiks mind häirida. See ei ole muidugi tõsi, ent mul ei tulnud tol hetkel ühtegi paremat mõtet. Mängisin end traagilisemaks. Ta üritas uurida, mis mul viga on, tahtis mind aidata, aga ma sain temast lõpuks lahti. Koristaja on veel majas.

      Koristaja käib iga päev nagu hotellis. Me oleme neli täiskasvanud inimest, kes ei laaberda, ning meil on palgatud kokk, kes enda järelt kõik ära koristab ja isegi meie nõud ära peseb. Seega ei saa ma aru, miks meil peab olema koristaja! Juba paar tundi koristab ta maja, mida koristas ka eile hommikul. Ma ei julge temaga õiendama minna, et miks sa nii palju koristad, kas sa siis eile seda kohta ei koristanud, või et põrand on ju puhas, sa ei pea seda üle pesema.

      Laurent ütleb, et ma käitun kallites kohtades nii, nagu mul poleks õigust seal olla, ning et luksusrestoranides ja – hotellides muutun ma väikeseks ebakindlaks hiirekeseks, kes ei julge piiksuda. Seega üritan aeg-ajalt ikka sööke tagasi saata ja nõuda, et tükeldatud petersell pealt ära korjataks, sest ma olen mängult allergiline ja menüü ega kelner ei öelnud, et see roog sisaldab peterselli. Või palun kastet juurde tuua või ütlen pärast sööki, et aitäh, väga maitsev oli, ainult natukene liiga rosmariinine minu maitse jaoks. Ma ei salli sellist ennasttäis mängu, sest ma kardan, et need inimesed vihkavad mind selle pärast.

      Ma sõltun väga oma südametunnistusest ja sellele põhjalikumalt mõtlemata lihtsalt eeldan, et kõigi südametunnistus on ühesugune. Seega võin ennast kaks tundi aktiivselt süüdi tunda, kui ma metroos kerjusele raha ei andnud. Vahel ei suuda ma näha suuremat tervikut – et kuna sellest metrookerjusest on ainuüksi sel nädalal mööda kõnnitud tuhandeid, kümneid tuhandeid kordi, mis korrutatud kuu, aasta või eluga annab tulemuseks eelduse, et ta ei ole just minu peale eriti vihane, ei nea mind Jumalale ega kuradile, sest ta ei märkagi mind kui eraldi organismi, ma olen talle lihtsalt üks miljonist möödujast, suure terviku imepisike osa. Liivatera kõrbes.

      Samas võtan ma ise südamesse iga ebaviisaka poemüüja ning inimese, kes mind müksab ja selle pärast ei vabanda. Nagu oleks mind isiklikult solvatud, kuigi tegelikult ei puutu see üldse minusse. Ning mind liigutab pisarateni see, kui võõras inimene on minu vastu hea, kui tal pole põhjust seda olla. Hästi, ma ei hakka nutma, kui mõni meesterahvas mulle ukse avab, aga ma vaatan sellele inimesele otsa ja ütlen siiralt: „Suur aitäh teile.” Kuna maailmas, elus, on nii palju ebaõiglust ja ülekohut, tundub igasugune õeluse puudumine suure heateona.

      Kui ma restoranis peterselli tagasi saadan, mõtleb kelner võib-olla, et ma olen snoob ja nõme, ning läheb kraabib peterselli söögi pealt ära, ent kui ma midagi ei ütle ja rohelise peene puru ümbert süüa üritan, ei jäta Laurent mind selle pärast niipea rahule ning ma tunnen ennast palju kauem palju halvemini. СКАЧАТЬ