Aasta Pariisis. Eia Uus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Mitte midagi.”

      „Aa, te üritate last saada.”

      „Ei.” Vaikus.

      „Miks te siis midagi ette ei võta?! Te olete vist ainus naine Prantsusmaal, kes niiviisi oma eluga Vene ruletti mängib!”

*

      Hoolimata sellest, et mulle ei meeldi arstid, pani Laurent mulle taas aja kinni. Kui ma ütlesin, et ei taha minna, ironiseeris tema, et muidugi on kõigile parem, kui ma lihtsalt kannatan ja vaevatud olen…

      „Ma kuulan teid,” ütleb Mata Magdaleena.

      „Ma olen väsinud. See on idiootne,” ütlen ma. „Ma olen kogu aeg väsinud.”

      „See ei ole idiootne. Te olete uues linnas, uute inimeste keskel, ning me kõik teame, et pariislased pole just maailma kõige sõbralikumad inimesed.”

      Arst vaatab mulle tõsiselt otsa.

      „Kas te olete kurb? Ma arvan, et te olete natukene kurb,”ütleb ta kaastundlike silmadega. Ma tahan nutma hakata ja öelda, et ma olen väga kurb. Noogutan.

      „Kas teil sõpru on?”

      „Mitte eriti.”

      „Kas kodus on kõik hästi?”

      „See on mu esimene kooselu ning mu mees on minust vanem. Eks ikka ole ütlemist ja nääklemist.”

      „Te töötate?”

      „Jah.”

      „Kas te sporti teete?”

      „Ei.” Pigem suren.

      „Te peate sportima. Kas või ainult kaks tundi nädalas. Seda pole palju. Te peate oma igapäevasest keskkonnast välja saama.” Ta ei tea, et ma töötan nüüd kodus, mistõttu mul pole isegi töökaaslasi, kellega rääkida, keda kuulata.

      „Te peate oma pea tühjendama, nagu ma ütlesin, kas või ainult kaks korda nädalas, tund aega. Te muretsete suhte pärast, raha pärast, töö pärast, uue elukoha ja muu seesuguse pärast, tunnete puudust perest ja sõpradest kodumaal…Kui te endale seda aega ei võta, murrate oma südame või lähete hulluks.”

      Ma olen siiralt üllatunud, et prantsuse arst räägib sellist juttu. Ta võiks mulle lihtsalt ravimeid ja vitamiine välja kirjutada nagu kõik teised arstid.

      „Mu pea valutab kogu aeg.”

      „Te peate sportima.”

      „Ma ei saa magada.”

      „No voilà! Sportima peab, see aitab, päriselt. Paljud naised lõpetavad enda eest hoolitsemise, kui nad on hõivatud ja kõik muu tundub olulisem.”

      „Mul on unerohtu, aga ma ei julge seda eriti võtta, sest infoleht väidab, et kui tihti tabletinuppu vajutada, unustab aju, kuidas ennast ise välja lülitada, ja siis on hullem.”

      „Aga rohul pole mõtet, kui te ei tegele probleemi algega, murega, mis teid magamast hoiab. Te peate muutma oma mõtlemist… Ja sportima.”

      Hakkan juba ütlema, et ma pole kunagi sportinud – alates varasest teismeeast, kui kehkast oli võimalik end igasuguste asjadega välja vabandada –, ent siiani on kõik korras olnud. Aga siis tuleb meelde, et ei ole ikka küll, sest mu pea on valutanud juba kümme aastat ja väsinud olen olnud viis. Varem olin veendunud, et mõlemad on tingitud enda näljutamisest või lihtsalt ebatervislikust toitumisest, ent nüüdseks olen juba umbes pool aastat söönud iga päev kolm korda rohkem kui vaja, sealhulgas palju juurvilja-puuvilja.

      „Minge tehke vereproov. Võib-olla on teil mingi aine puudus.” Ma olen kümme aastat vereproove andnud, lootes, et see on raud või C-vitamiin, mida napib, ent siiani olen saanud arstidelt vastuseks vaid, et „väga hea veri – nii hea, kui olla saab!”

      Kõige kummalisem selle vestluse juures on asjaolu, et see kestab vaid mõne minuti. Aeg, mille jooksul arst jõuab mind läbi katsuda, kraadida, kuulata, toksida ning mulle psühholoogilist nõu anda. Kuna tema aeg on raha (mu kümme minutit maksab mulle 22 eurot), on ta aastate vältel omandanud uskumatult kiire kõnemaneeri ning oskuse teha nelja asja korraga.

      Arst on vasakukäeline ning ta kirjutab vertikaalselt. Lõpuks annab ta mulle kaks lehekülge loetamatus kirjas retsepte ja ettekirjutusi ning korrutab, et ma tantsima, ujuma või joogasse läheksin. Ta annab ka neljateistpäevase vitamiinikuuri, öeldes, et mu elu on väga stressirohke, ja ma tahan nutta, sest ta teab sellest vaid viiendikku. Ma ise üritan samuti teeselda, et seda ülejäänud osa pole.

      Mõtlen, kui paljud arstid on mul käskinud sportida ning kui rõõmus Laurent saab olema, kui järjekordne doktor kirjutab mulle välja sama ravikuuri, mida tema pidevalt soovitab. Samas tal endal sportimiseks aega pole ning ta sööb iga päev ära vähemalt lehe väga tugevaid valuvaigisteid. Laurenti elu on kohutavalt stressirohke ning mina suplen tema pingetes, olles võimetu neid kuidagi muutma. Ma vihkan abitust. Kuid iga kord, kui tema mulle ütleb, et pean sportima, ei saa ma vastata: „Ise sa oled narkomaan!”

*

      Koju jalutades mõtlen veel oma tohtrist… Olla ilus ja sihvakas ja moodne ja arst ja sümpaatne ja armas ja kena naeratusega ja lahke ja mida kõike veel… Huvitav, kas tema tööväline elu on hea ning selline, nagu ta soovib? Miski ei taga midagi. Sa võid olla halb inimene ja sinuga võivad juhtuda head asjad, ning vastupidi. Jälle ma mõtlen tulutult, muudkui mõtlen ja mõtlen. Ringiratast, mõttetusi, lihtsalt et hoida end mõtlemast seda suurt ja olulist asja, mida ma tahan ja vajan ja armastan ja mis võib mind hetkega pisarateks muuta.

      „Sa elad oma maailmas. Sa elad täielikus mullis ja kaod sinna ära,”ütles Laurent. Seda ütles isegi mu autosõiduõpetaja, olgugi et ma ei põhjustanud ühtegi ohtlikku liiklusolukorda ning ta oli minuga sõitnud vaid mõne tunni. Mu emal polnud ka kunagi sõpru. Või õigemini – mu emal oli palju sõpru kuni minu teadliku eluni. Siis sai ta üksikvanemaks ning muutus eraklikuks. Ju ma siis kasvasin vaikides ega tundnud, et meil oleks inimestest puudus. Ainus, mida ma näen ja päevast päeva tugevalt tunnetan, on fakt, et ma ei õppinud kunagi tülitsema. Kuna polnud inimesi, kellega vaielda või tülitseda, ei olnud ka vaidlusi ega tülisid.

      Ma olen harjunud lahendama kõik probleemid oma peas ning Laurent võib ennast siniseks vihastada, sest kui tema läheb närvi ja tõstab häält, lähen mina lukku ja jään vait ning sinna see jääb. See viib aga alati selleni, et mina tahan vaikides nõusid lõhkuda, kui tema tahab rääkida. Rääkida. Alati tehakse nalja selle üle, et naised tahavad muudkui rääkida. Ma tean, et ma pole ainus ja et kindlasti on sadu tuhandeid naisi, kes ei taha rääkida ega räägigi, ning mehi, kes tahavad käest hoida ja kuulda: „Ma armastan sind, sa oled nii armas, nii ilus, nii hea…”

*

      Ma poleks uskunud, et väike stress võib füüsiliselt nii piinarikas olla. Naeran meil külas oleva Laurenti ema nalja peale, samal ajal kui nad kahekesi Skype’is Laurenti vennaga räägivad, ning leian end tundmast, et elan elu, milles pole midagi minu oma. Alati on Laurenti töö, tema sõbrad, tema pere, tema mured, tema töökaaslased, tema endised suhted (sest mina olen liiga noor, et endisi suhteid eriti omadagi), tema üritused, tema kliendid… Samas olen ma ise see, kes enda muresid ei jaga, oma peret ega sõpru Eestist külla ei kutsu, endale siin sõpru ei otsi. Aga ma lihtsalt tean, kuidas see jälle läheks – ma saan kellegagi tuttavaks, meil on tore, ta helistab mulle ja kutsub mind välja, mul on aga midagi olulisemat teha ja nii iga kord, kuni lõpuks teine inimene СКАЧАТЬ