Rannaraamat. Emily Henry
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Rannaraamat - Emily Henry страница 6
Название: Rannaraamat
Автор: Emily Henry
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789985352670
isbn:
Kuid siiani oli see päev olnud mu elus halvemuselt kolmas ja too kunagine January oli tõenäoliselt maetud sinnasamasse, kuhu ka kunagine Taylor Swift, nii et tegelikult ma küsisin: „Kas sa võiksid oma kurvapoisiängitausta kinni keerata?”
Siluett hakkas naerma ja toetus terrassipiirdele, õllepudel näpus kõlkumas. „Kas paistab sedamoodi, et mina valin siin muusikat?”
„Ei, paistab hoopis sedamoodi, et sina oled see, kes istub omaenese peol üksinda pimedas,” vastasin, „aga kui ma uksekella helistasin, et paluda su korbivendadel heli maha keerata, ei kuulnud nad mind üle selle mudamaadluse, seega palun ma sind.”
Ta silmitses mind minutikese pimedusest – või vähemalt ma oletasin, et ta teeb seda, sest tegelikult me ju teineteist ei näinud.
Lõpuks ta lausus: „Kuule, keegi poleks minust suuremas vaimustuses, kui see öö otsa saab ja kõik mu majast minema kobivad, aga praegu on paraku laupäeva öö. Suvisel ajal, suvemaju täis tänaval. Kui seda kohta just ümber ei tõsteta „Vabaliikumise” filmi väikelinna, ei paista nii hilja muusika mängimine üldsegi hullumeelsusena. Ja võib-olla – ainult võib-olla – võiks tuliuus naaber, kes just seisis oma terrassil ja karjus jalgadega lahtihõõrumisest nii valjusti, et linnud minema lendasid, suhtuda leplikult, kui üks õnnetu pidu venib pikemaks, kui talle meeldib.”
Nüüd oli minu kord tumedat laiku põrnitseda.
Jumal küll, tal oli õigus. Turtsakas ta ju oli, aga mina olin seda samuti. Karyni ja Sharyni vitamiinipulbri püramiidskeemi peod kestsid kauem kui see siin, ja toimusid argiöödel, tavaliselt siis, kui Jacques pidi järgmisel hommikul EMO-sse tööle minema. Mõnikord ma isegi osalesin neil pidudel ja nüüd ei suutnud ma isegi laupäevaöist grupikaraoket üle elada?
Mis kõige hullem, enne kui ma välja jõudsin mõelda, mida öelda, jäi Turtsaka maja imeliselt vait. Nägin läbi ta valgustatud tagaukse, kuidas rahvas pidu lõpetas, kallistas, hüvasti jättis, kruusid käest pani ning üleriided selga tõmbas.
Ma olin selle tüübiga riielnud täiesti põhjuseta ja nüüd pean ma elama mitu kuud tema naabrina. Kui mul peaks suhkrut vaja minema, olen paganama õnnetus olukorras.
Tahtsin kurvapoisiängi kommentaari pärast vabandada või siis vähemalt nende kuradima pükste pärast. Viimasel ajal tundusid mu reaktsioonid alati ülepaisutatud ja polnud kerge selgitusi leida, kui võõraid inimesi tabas ebaõnn neid näha.
Vabandust, kujutlesin end ütlemas, ma ei tahtnud tujukaks vanaemaks muutuda. Lihtsalt mu isa suri ja siis ma sain teada, et tal oli armuke ja teine maja ja et mu ema teadis sellest, aga ei rääkinud mulle kunagi ja ta ei räägi mulle ikka veel midagi, ja kui ma lõpuks liimist lahti läksin, otsustas mu kallim, et ei armasta mind enam, ja mu karjäär tammub paigal ja mu parim sõber elab liiga kaugel ja lisaks on see siin varemmainitud Seksipesa ja ma olen pidutsenud küll, aga viimasel ajal ei meeldi mulle miski, nii et palun andesta mu käitumine ja veeda mõnus õhtu. Aitäh sulle ja head ööd.
Selle asemel tabas mind haavas noa keeramise kõhuvalu ja pisarad hakkasid ninajuurel kipitama ja mu hääl piuksus haledalt, kui ma õieti eikellelegi laususin: „Ma olen nii väsinud.”
Isegi tema siluetist oli näha, kuidas ta jäigastus. Ma olin juba aru saanud, et see reaktsioon pole inimestel üldse haruldane, kui nad aimavad, et naisterahvas on emotsionaalse kokkuvarisemise äärel. Meie suhte paaril viimasel nädalal oli Jacques nagu madu, kes tajub maavärinat ette, ja tõmbus kõigepealt pingule iga kord, kui mu emotsioonid tulisemaks läksid, et seejärel otsustada, et meil on veinipoest midagi vaja, ja uksest välja tormata.
Mu naaber ei öelnud midagi, kuid ei pannud ka plehku. Ta lihtsalt seisis ebalevalt paigal ja vahtis mind läbi kottpimeduse. Me vahtisime niiviisi teineteist tubli viis sekundit, oodates, kumb juhtub esimesena – kas mina hakkan nutma või jookseb tema minema.
Ja siis kukkus muusika uuesti röökima, seekord Carly Rae Jepseni iidvana lugu, mis mulle mingis muus olukorras oleks isegi meeldinud, ja Turtsakas võpatas.
Ta kiikas üle õla läbi liugukse tuppa ja siis uuesti minu poole. Ta köhatas. „Ma löön nad välja,” sõnas ta külmalt ja astus majja, pöördus ja astus kööki, kus tema ilmumist tervitas ühehäälne röögatus: „EVERETT!”
Nad tundusid olevat valmis ta kätelseisu tõstma, kuid ma nägin, kuidas ta ettepoole küünitas, et blondi tüdruku peale karjuda, ja hetk hiljem jäi muusika täiesti vait.
Nojah. Kui mul järgmisel korral on vaja muljet avaldada, kõlbaks selleks vist paremini taldrikutäis LSD-ga küpsiseid.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.