Rannaraamat. Emily Henry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Matus

      Ma polnud valmis tervet maja üle vaatama, nii et istusin laua taha kirjutama. Nagu tavaliselt, vahtis tühi tööleht mulle süüdistavalt otsa, keeldudes end sõnade või tähtedega täitmast, kui kaua ma seda ka vastu ei vahtinud.

      Õnneliku lõpuga lugudega on selline jama, et neid peab uskuma.

      Minuga on jälle selline jama, et kuni isa matusepäevani ma uskusingi.

      Mu vanemad, mu pere, olid juba igasugustest katsumustest läbi käinud ja kuidagi tegi see meid alati lõpuks tugevamaks, tuues kaasa veel rohkem armastust ja naeru kui varem. Kui ma laps olin, tuli lühike lahuselu aeg ja ema hakkas end tundma, nagu ta oleks oma identiteedi ära kaotanud, ta hakkas akendest välja vahtima, nagu näeks end seal elu elamas ja saaks aru, mida tal on järgmiseks teha vaja. Kui isa tagasi kolis, oli köögistantsimist, käehoidmist ja laubasuudlemist. Siis tuli ema esimene vähidiagnoos ja pööraselt kallis tähistamisõhtusöök, mil ema andis oma diagnoosile jalaga tagumikku, süües, nagu me oleksime miljonärid, naerdes, kuni sealne ülehinnatud vein ja minu Itaalia limonaad, see, mida meist keegi joonud oli, meie ninadest välja purskas, nagu me saaksimegi endale lubada raiskamist, nagu raviarvet ei eksisteerikski. Ja seejärel teine vähidiagnoos ja mastektoomiaga veel kord juurde laenatud elu: keraamikakursused, peotantsu kursused, joogakursused, Maroko köögikunsti kursused, millega mu vanemad oma ajagraafikuid täitsid, nagu oleksid nad otsustanud pressida võimalikult palju elu võimalikult lühikesse ajavahemikku. Pikad nädalalõpureisid minu ja Jacques’i juurde New Yorki, metroosõidud, mille ajal ema anus, et ma lõpetaksin ta pommitamise lugudega meie savupeadest naabritest Sharynist ja Karynist (kõrvalepõikeks: nad libistasid regulaarselt meie ukse alt sisse „Lapiku maa” buklette), sest ta kartis naerust püksi pissida, sel ajal kui isa Jacques’ile poolihääli lapiku maa teooriat maatasa tegi.

      Testimine. Õnnelik lõpp. Kannatused. Õnnelik lõpp. Keemiaravi. Õnnelik lõpp.

      Ja siis, just keset seda kõige õnnelikumat lõppu jättis isa meid maha.

      Ma lihtsalt seisin isa ja ema koguduse episkopaalkirikus keset meretäit musta riietunud inimesi, kes sosistasid kasutuid sõnu, tundes, nagu oleksin sinna unes kõndinud, mäletasin vaid ähmaselt lendu ja lennujaama sõitmist, asjade pakkimist. Ja mulle meenus miljonendat korda viimase kolme päeva jooksul, et isa on läinud.

      Ema oli tualettruumi lipsanud ja ma olin sel hetkel üksi, kui teda märkasin: ta oli ainus naine, keda ma ei tundnud. Hall kleit seljas, nahksandaalid jalas, heegeldatud sall õlgade ümber seotud, valged juuksed kui varesepesa. Ta vahtis mulle üksisilmi otsa.

      Hetk hiljem ruttas ta minu poole ja miskipärast tekkis mul kõhus imelik tunne. Just nagu oleks keha enne mind teadnud, et asjad muutuvad kohe. Selle võõra inimese kohalolek isa matusel oli mu elu rööbastelt maha löömas sama palju kui ta surm.

      See naine naeratas mu ees peatudes kõhklevalt. Ta lõhnas vanilli ja tsitruse järele. „Tere, January.” Ta hääl oli hingeldav ja ta sõrmed näppisid murelikult salliotsa. „Ma olen sinust nii palju kuulnud.”

      Ta selja taga avanes tualettruumi uks ja ema astus välja. Ta tardus poolelt sammult paigale, näol täiesti võõras ilme. Äratundmine? Õudus?

      Ta ei tahtnud, et me omavahel räägiksime. Mida see tähendas?

      „Ma olen sinu isa vana sõber,” ütles naine. „Ta tähendab… tähendas mulle väga palju. Ma olen teda peaaegu sõna otseses mõttes kogu elu tundnud. Mõnda aega olime nagu sukk ja saabas ja – sinust vatramist ei lõpetanud ta iial.” Ta püüdis muretult naerda, kuid katse läks valgusaasta kauguselt mööda.

      „Palun vabandust,” ütles ta karedalt. „Ma lubasin, et ei hakka nutma, aga…”

      Mul oli tunne, nagu oleks mind hoone katuselt alla lükatud, kukkumine näis kestvat lõputult.

      Vana sõber. Ta ütles nõnda. Mitte kallim ega armuke. Kuid ma teadsin selle järgi, kuidas ta nuttis – see oli ema matusel valatud pisarate kõverpeegliversioon. Ma tundsin ta näol ära sama ilme, mida ma ise nägin hommikul enda näol silmade alla varjajat tupsutades. Isa surm oli ta parandamatult murdnud.

      Ta õngitses midagi taskust välja. Ümbriku, millele oli suurelt minu nimi kirjutatud, ja selle peal lebas võti. Võtme küljes rippus sedel, millele oli aadress kritseldatud nendesamade eksimatult äratuntavate varesejalgadega. Isa omadega.

      „Ta tahtis selle sulle anda,” ütles naine. „See on sinu oma.”

      Ta pistis selle mulle pihku, sellest veel hetke kinni hoides. „See on ilus maja, otse Michigani järve ääres,” pahvatas ta. „Sulle hakkab seal väga meeldima. Ta kinnitas kogu aeg, et hakkab. Ja kiri on sulle sünnipäevaks. Sa võid selle siis lahti teha või… millal iganes tahad.”

      Minu sünnipäev. Mu sünnipäevani oli seitse kuud aega. Mu isa ei tulegi mu sünnipäevale. Mu isa oli läinud.

      Naise selja taga vabanes ema tardumusest ja suundus meie poole, mõrvamõtted näol. „Sonya,” sisistas ta.

      Ja siis ma taipasingi kõike ülejäänut.

      Seda, et kuni mina elasin pimedusega lööduna, ei olnud ema seda mitte.

      Sulgesin Wordi dokumendi, nagu võiks vajutamine tillukesele ristikesele nurgas sulgeda ka mälestused. Midagi mõtete kõrvalejuhtimiseks otsides kerisin postkasti, kuni jõudsin oma agendi Anya värskeima meilini.

      See oli saabunud kaks päeva tagasi, enne, kui ma New Yorgist lahkusin, ja ma olin leidnud üha tobedamaid ettekäändeid selle avamise edasilükkamiseks. Pakkimine. Asjade lattu kolimine. Auto juhtimine. Pissimise ajal võimalikult suure hulga vee joomine. „Kirjutamine” väga suurtes jutumärkides. Olen purjus. Olen näljane. Hingan.

      Anyal oli karmi naise, buldogi reputatsioon, kui kirjastaja poolt vaadata, kuid kirjaniku poolelt vaadatuna sarnanes ta pigem „Matilda” armsa õpetajanna preili Mesiga, keda oli ristatud seksika nõiaga. Sa tahtsid alati meeleheitlikult talle meeldida, nii sellepärast, et sulle tundus, et mitte keegi pole varem sind nii siiralt armastanud ja imetlenud, kui ka kahtlustuse tõttu, et ta võib sulle karja püütoneid kallale saata, kui tuju peaks tulema.

      Kummutasin oma selleõhtuse kolmanda toonikuga džinni kurku, avasin meili ja lugesin:

      Tereee, sa ilus ja imeline millimallikas, inglinäoline kunstnik, minu kuldmune munev hani.

      Ma tean, et sul on olnud VÄGA hullumeelne elu, aga Sandy kirjutab jälle – tahab väga teada, kuidas su käsikiri edeneb ja kas saab loota, et see on suve lõpuks valmis. Nagu ikka, olen suurima rõõmuga nõus haarama telefoni (või avama vestlusakna või hüppama Pegasuse turjale, kui vaja), et aidata sul teha ajurünnakut / täpsustada loo üksikasju / MIDA IGANES on vaja, et tuua rohkem su kauneid sõnu ja võrratut peapööritust maailma ette! Viis raamatut viie aastaga on igaühe jaoks katsumus (isegi neile, kel on sinu eriline anne), aga ma usun, et me oleme sünnitusvaludega nüüd nii kaugele jõudnud, et sul on aeg laialt naeratada ja titt ennast kokku võttes välja pressida.

      Musi-kalli

      Anya

      Laialt naeratada ja titt välja pressida. Ma kahtlustasin, et selle suve lõpuks on mul kergem täiesti sünnivalmis inimlaps emakast välja saada, kui uus raamat valmis kirjutada ja maha müüa.

      Otsustasin, СКАЧАТЬ