Rannaraamat. Emily Henry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ voodit isa ja See Naine olid jaganud.

      Ma viibisin vanainimeste armupesas. See võinuks isegi lõbus olla, kui ma poleks kaotanud võimet leida midagi naljakat viimase aasta jooksul valmis vorbitud romantilistes komöödiates, mis lõppesid sellega, et bussijuht jäi magama ja kogu filmigrupp sõitis kaljult alla.

      See on SUPERhuvitav, kujutlesin alati Anyat ütlemas, kui ma talle päriselt mõne mustandi oleksin saatnud. Ma pean silmas, et võiksin lugeda ka sinu POENIMEKIRJA korraga nuttes ja naerdes. Aga see pole Sandy Lowe’i raamat. Praegu on vaja rohkem õhkamist ja vähem hukatust, mu eluõnn.

      Siin uinumine nõudis abivahendeid. Valasin endale uue toonikuga džinni ja panin arvuti kinni. Maja oli muutunud kuumaks ja umbseks, nii et koorisin end aluspesu väele ja tegin seejärel allkorrusel akende avamise tiiru, enne kui klaasi põhjani kummutasin ja diivanile potsatasin.

      See oli mugavam, kui pealt paistis. Olgu neetud See Naine oma ilusa eklektilise maitsega. Kuid otsustasin, et kuna diivan oli haige seljaga mehe jaoks peale ja maha ronimiseks liiga madal, siis S-E-K-S-I-K-S seda kohta ilmselt ei kasutatud.

      Ehkki isa selg ei olnud kogu aeg haige olnud. Kui ma laps olin, viis ta mu enamikul kodusviibitud nädalavahetustel purjepaadiga sõitma ja selle põhjal, mida ma näinud olen, koosneb paadisõit 90 protsendi ulatuses kummardamisest, et sõlmi siduda ja lahti harutada, ja 10 protsendi ulatuses päikesesse vahtimisest, käed laiali aetud, et tuul saaks su lehvivast jakist läbi puhuda ja…

      Mu rinnus hakkasid pitsitama valu ja kättemaksuhimu.

      Neil varahommikutel meie majast poole tunni tee kaugusel asuval tehisjärvel olime alati vaid meie kahekesi, tavaliselt järgmisel hommikul pärast seda, kui ta oli reisilt tagasi jõudnud. Mõnikord ma isegi ei teadnud, et ta oli juba kodus. Lihtsalt ärkasin oma ikka veel pimedas toas selle peale, et isa kõditas mu nina, lauldes poolsosinal Dean Martini laulu, mille järgi ta mulle nime pani: „Jaanuarikuus on juuni, sest ma armastan…”³ Ärkasin ühe ropsuga üles, süda vaimustust täis teadmisest, et see tähendab paadis veedetud päeva, kahekesi olemist.

      Nüüd mõtlen ma, kas need kullakaalulised jahedad hommikud olid sõna otseses mõttes patukahetsusretked, isa jaoks uuesti emaga koos elamisega kohandumise aeg pärast nädalavahetust Selle Naisega.

      Ma peaksin jutustamise oma käsikirja jaoks hoidma. Nügisin selle kõik peast välja ning katsin näo diivanipadjaga, nii et uni neelas mu alla nagu piibliloo vaal.

      Kui ma ärkvele võpatasin, oli tuba pime ja majas lõugas vali muusika.

      Ajasin end püsti ning komberdasin segaselt ja džinniuimaselt kööki noahoidiku poole. Ma polnud kuulnud sarimõrvarist, kes alustaks iga mõrva sellega, et äratab ohvri R.E.M.-i looga „Everybody Hurts”, kuid ma ei saanud seda võimalust siiski välistada.

      Kui ma köögi poole loivasin, jäi muusika vaiksemaks ja ma taipasin, et see kostab teiselt poolt maja. Turtsaka majast.

      Vaatasin pliidikella kumavaid numbreid. Pool üks öösel ja mu naaber laseb täiel võimsusel laulu, mida enamasti kuuleb muistsete komöödiate draamahetkedel, kus peategelane kõmbib üksi koju, selg padusajus kühmus.

      Tormasin akna juurde ja kummardasin ülakeha hooga välja. Turtsaka aknad olid samuti lahti ja ma nägin köögis hulka eredalt valgustatud inimkehasid, kel käes klaasid ja kruusid ja pudelid, kes toetasid loiult pead kellegi õlale või heitsid käsi kellelegi kaela ümber, kui kogu kamp innukalt kaasa laulis.

      Seal käis pöörane pidu. Järelikult ei vihanudki Turtsakas kõiki inimesi, ainult mind. Tõstsin käed suu ette toruks ja röökisin aknast välja: „VABANDAGE!”

      Proovisin veel kaks korda vähimagi tulemuseta, tõmbasin seejärel akna pauguga kinni ja tegin allkorrusel tiiru, et ka teised aknad sulgeda. Kui ma sellega ühele poole sain, oli ikka veel tunne, nagu annaks R.E.M. kontserti minu diivanilaual.

      Ja siis saabus kaunis hetk, mil laul jäi vait ja peo muud hääled, naer ja vadistamine ja klaasikõlin taandusid tasaseks pominaks.

      Ja siis hakkas see otsast peale.

      Sama laul. Veel valjemini. Oh jumal küll. Dressipükse uuesti jalga tirides kaalusin politseisse helistamise ja lärmi peale kaebamise võimalikke tagajärgi. Ühest küljest suudaksin naabri ees selle usutavalt maha salata. (Oh, mina küll politseisse ei helistanud! Ma olen kahekümne üheksa aastane noor naine, mitte kapriisne eakas vanatüdruk, kes vihkab naeru, lõbu, laulu ja tantsu!) Teisest küljest oli isa kaotamisest saati mul üha raskem ja raskem väikesi solvanguid andeks anda.

      Tõmbasin pitsamustrilise dressika selga ja tormasin esiuksest välja, marssides naabri trepist üles. Enne, kui midagi mõeldagi jõudsin, oli mu käsi juba kellanupul.

      Sel oli võimas baritonihääl nagu kappkellal, helin kostis muusikast üle, kuid laulmine ei vaikinud. Ma lugesin kümneni ja helistasin uuesti. Sees ei muutunud isegi hääletoon. Kui pidulised ka uksekella kuulsid, siis ei teinud nad sellest välja.

      Kolkisin veel paar sekundit uksele, enne kui leppisin mõttega, et keegi ei tule, ja pöördusin, et koju kõmpida. Kella üheni, otsustasin. Ma annan neile kella üheni aega, enne kui võmmidele helistan.

      Muusika kõlas majas valjemini, kui mul meeles oli, ja nende mõne minutiga, mis aknad olid jõudnud kinni olla, oli temperatuur tõusnud higistamistelgi vääriliseks. Kuna mul midagi paremat teha polnud, haarasin kotist pehmekaanelise romaani ja suundusin kobamisi lükandukse kõrvalt lülitit otsides terrassi poole.

      Mu sõrmed tabasid lülitit, kuid midagi ei juhtunud. Õue elektripirnid olid otsad andnud. Kell üks öösel tuli mul lugeda telefonivalgel oma isa teise maja terrassil! Astusin välja, lõug kirvendamas vee pealt puhuvast värskendavast jahedast tuulest.

      Ka Turtsaka terrass oli pime, kui välja arvata üksainus helendav pirn, mille kohmakad ööliblikad piiramisrõngasse olid võtnud, ja seepärast ma oleksingi äärepealt kiljuma hakanud, kui varjus end miski liigutas.

      Ja selle all, et ma oleksin äärepealt kiljuma hakanud, mõtlen ma muidugi, et loomulikult ma kiljatasin.

      „Jumal küll!” See asi seal varjus hakkas ägama ja kargas püsti toolilt, kus ta oli istunud. Ja selle varjus olnud asja all pean ma loomulikult silmas meest, kes oli pimedas mõnulenud, kuni ma tal junni jahedaks ehmatasin. „Mis on, mis on?” nõudis ta, just nagu ootaks minult teadaannet, et ta on üleni skorpionidega kaetud.

      Kui ta oleks seda olnud, oleks mul vähem piinlik olnud.

      „Ei midagi!” vastasin, üllatusest ikka veel hingeldades. „Ma ei näinud sind seal!”

      „Sa ei näinud mind siin?” kordas ta. Hakkas käredalt ja umbusklikult naerma. „Tõesti või? Sa ei näinud mind siin, minu terrassil?”

      Tehniliselt võttes ei näinud ma teda ka praegu. Terrassilatern oli temast natuke maad tagapool ja kõrgemal, näidates teda ainult pika inimesekujulise varjuna, millel oli pühapaiste ümber tumedate sassis juuste. Praeguses seisus olnuks muidugi parem, kui mul õnnestuks veeta terve suvi nõnda, et ei peaks talle kordagi silma vaatama.

      „Kas sa siis ka kiljud, kui autod sinust kiirteel mööda sõidavad või sa vaatad inimesi läbi restoraniakna? Kas sa võiksid kõik meie täiuslikult kohakuti aknad kinni katta, et sa kogemata ei näeks mind hetkel, kui mul on nuga või pardel käes?”

      Tõstsin СКАЧАТЬ