Siiditeed. Peter Frankopan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kes elasid koos oma kariloomadega poolkõrbelises rohumaadega kaetud stepivööndis, mis ulatus Mustast merest üle Kesk-Aasia Mongooliani. Rändrahvaste julmus oli kurikuulus: räägiti, et nad joovad oma vaenlaste verd ja valmistavad nende peanahast endale rõivaid ning söövad mõnel juhul isegi oma isade liha. Rändrahvastega suhtlemine oli aga vajalik, sest kuigi neid peeti üldiselt kaootilisteks ja ettearvamatuteks, olid nad olulised kaubanduspartnerid elusloomade ja eriti esmaklassiliste hobuste kasvatajatena. Samal ajal võisid nad tähendada hukatust: näiteks tapsid sküüdid 6. sajandil e.m.a Pärsia impeeriumi rajaja Kyros II, kes oli tulnud neid alistama – ühe juhtunut kirjeldaja väitel oli kuninga maharaiutud pead veetud ringi verega täidetud nahklähkris, et teda tagant kihutanud võimujanu saaks lõpuks ometi kustutatud.²³

      Tegu oli siiski haruldase tagasilöögiga, mis ei peatanud Pärsia ekspansiooni. Vana-Kreeka väejuhid tundsid ida poole vaadates korraga nii hirmu kui austust, kuna tahtsid õppida pärslaste lahingutaktikast ja võtta kasutusele nende tehnoloogiad. Aischylos ning teised kirjamehed kasutasid pärslaste rünnakute edukat tagasilöömist riigi sõjalise võimekuse ülistamiseks ning jumalate soosingu näitamiseks, raiudes sissetungikatsete kangelasliku vastupanu oma eepilistesse näidenditesse ja kirjatöödesse.²⁴

      “Olen tulnud Kreekasse,” ütleb Dionysos näidendi “Bakhandid” avastseenis, “muinasjutuliselt rikkast idast”, sealt, kus päike kuldab Pärsia tasandikke, kus Baktria linnu kaitsevad müürid ja kus kaunid tornid valvavad rannikualasid. Dionysos pani Aasia ja ida oma jumalikes müsteeriumites tantsima ammu enne kreeklasi.²⁵

      Mitte keegi teine ei tundnud seesuguste kirjatööde vastu suuremat huvi kui Makedoonia kuninga poeg, tulevane Aleksander Suur. Kui Aleksandri isa, hiilgav Philippos II, 336. aastal e.m.a mõrvati ja poeg tema järel troonile tõusis, polnud kellelgi kahtlust, kuhu noor väejuht kuulsust koguma suundub. Ta ei kaalunud hetkekski Euroopa poole pöördumist, kuna sel polnud talle midagi pakkuda: ei linnu, kultuuri, prestiiži ega varandust. Nii Aleksandri kui ka kõigi teiste ammuste kreeklaste jaoks pärinesid kultuur, uued teadmised ja võimalused – ning ka ohud – idast. Pole sugugi üllatav, et tema pilk langes antiikaja suurimale võimukeskusele: Pärsiale.

      Kui Aleksander oli Pärsia asehalduri Egiptuses 331. aastal e.m.a äkkrünnakuga võimult kukutanud, tormas ta kõigi oma jõududega impeeriumi südame kallale. Otsustav lahing leidis aset hiljem samal aastal Gaugamela tolmustel tasandikel – tänapäeva Erbili linna lähistel Iraagi Kurdistanis –, kus ta alistas muljetavaldava kindlusega Dareios III juhitud Pärsia armee. Ehk tulenes Aleksandri edu sellest, et ta oli pärast korralikku ööund täielikult välja puhanud: Plutarchose sõnul oli Aleksander nõudnud, et peab enne vaenlasele vastu astumist puhkama ning oli maganud nii sügavalt, et ta murelikud väejuhid olid pidanud ta ärkvele raputama. Ta riietus oma lemmikrüüsse, pani pähe uhke kiivri, mis oli löödud nii läikima, et “see helkis nagu kõige puhtam hõbe”, haaras paremasse kätte oma ustava mõõga ja juhtis oma väed magusa võiduni, mis avas talle impeeriumi väravad.²⁶

      Aristotelese käe all hariduse omandanud Aleksander oli kasvanud teadmisega, et tema õlul lasuvad suured lootused. Ta ei vedanud neid alt. Pärast Pärsia armee Gaugamelas purustamist suundus Aleksander edasi itta. Üks linn teise järel alistus talle, kui ta liikus edasi mööda territooriumeid, mis olid kuulunud alistatud vaenlastele. Suuruse, rikkuse ja ilu poolest legendaarsed kohad langesid noore kangelase ette. Kui talle alistus Babülon, katsid selle elanikud suurlinna südamesse viiva tee lillede ja vanikutega ja ääristasid viirukit ja parfüüme täis hõbealtaritega. Talle toodi kingituseks lõvisid ja leoparde.²⁷ Peagi olid Aleksander ja tema väed vallutanud kõik olulised punktid Pärsia linnu ühendava Suure kuningatee ääres ning Anatoolia rannikut Kesk-Idaga ühendava teedevõrgu.

      Ehkki mõned tänapäeva ajaloolased on pidanud Aleksandrit kõigest “alaealiseks purjus kõrilõikajaks”, siis näib, et ta suutis kohelda äsja vallutatud alasid ja seal elavaid rahvaid üllatava delikaatsusega.²⁸ Ta suhtus kohalikesse usuliikumistesse ja -tavadesse sageli leebelt, demonstreerides tolerantsust ja lugupidamist: teda oli väidetavalt häirinud näiteks see, kuidas oli rüvetatud Kyros II hauda – ta lasi haua taastada, karistades lisaks neid, kes olid julgenud pühamut rüvetada.²⁹ Aleksander tagas ka, et Dareios III maetakse tema positsioonile vastavalt teiste Pärsia valitsejate kõrvale, kui üks kuninga enda väepealikest oli ta tapnud ning tema surnukeha oli vankrile heidetud.³⁰

      Aleksandril õnnestus allutada oma mõjuvõimule üha rohkem territooriumeid ka tänu kohaliku eliidi usaldamisele. “Kui meie sooviks pole lihtsalt Aasiast läbi tormata, vaid seda ka enda valduses hoida,” olevat Aleksander väidetavalt öelnud, “siis peame olema nende inimeste suhtes armulikud: ainult nende lojaalsus teeb meie impeeriumi stabiilseks ja püsivaks.”³¹ Kohalikud ametnikud ja vana kõrgklass jäeti vallutatud linnu ja territooriumeid haldama. Aleksander võttis meeleldi omaks talle antud traditsioonilised aunimetused ja asus kandma pärsia rõivaid, demonstreerimaks, kui väga ta kohalikke kombeid hindas. Ta tahtis, et teda ei nähtaks sissetungiva vallutajana, vaid pigem iidse kuningriigi uue troonipärijana – vaatamata protestikisale ja pilgetele, mis pärinesid neilt, kes kuulutasid, et ta oli toonud endaga vaid viletsust ja verevalamist.³²

      Me ei tohi aga unustada, et suur osa meie teadmistest Aleksandri sõjaretkede, võitude ja poliitiliste otsuste kohta pärineb hilisematelt ajaloolastelt, kellel on lausa hing kinni vaimustusest noore väejuhi saavutuste kirjeldamisel ja kelle teosed on sageli ülemäära idealiseeritud.³³ Peame suhtuma nende allikate kirjeldustesse Pärsia langemise osas küll ettevaatlikkusega, kuid kiirus, millega Aleksander oma valduste piire üha kaugemale itta lükkas, räägib meile nii mõndagi. Ta rajas agaralt uusi linnu, pannes neile tavaliselt enda järgi nimeks Aleksandria, kuigi nüüdsel ajal tuntakse neid pigem teiste nimede all: näiteks tänapäeva Herāt (Alexandria Ariana), Kandahār (Alexandria Arachosia) ja Bagrām (Alexandria ad Caucasum). Need vastselt rajatud tugipostid said koos teiste kaugel põhja pool asuva Fergana oruni ulatuvate punktidega Aasia selgroo uuteks lülideks.

      Võimsate kaitserajatistega uusi linnu ning eraldiseisvaid linnuseid ja kindluseid ehitati peamiselt selleks, et pakkuda kaitset steppide rändhõimude eest, kes laastasid sageli väiksemaid asulaid. Aleksandri kaitserajatiste eesmärgiks oli turvata alles hiljuti vallutatud alasid. Samal ajal kaugemal idas esile kerkinud sarnased mured nõudsid sarnaseid lahendusi. Hiinlastel oli kujunenud selleks ajaks välja huaxia – põhimõte, mis esindas tsiviliseeritud maailma –, mida ähvardasid steppidel elavate rändhõimude rünnakud. Intensiivse ehitusprogrammi toel hakati laiendama olemasolevate kindlustuste võrgustikku, millest kasvas välja Suur Hiina müür ja mida ajendas sama arusaamine, mis juhtis ka Aleksandrit: ekspansioon ilma korraliku kaitseta oli kasutu.³⁴

      Aleksander jätkas neljandal sajandil katkematult oma sõjakäiku, liikudes ringiga tagasi üle Hindukuši mäestiku ja marssides mööda Induse orgu lõuna poole, rajades sealjuures jätkuvalt uusi garnisonidega mehitatud tugiposte, kuigi tema väsinud ja koduigatsust tundvad mehed olid hakanud selleks ajaks üha sagedamini tema tegevuse vastu protestima. Aleksander suri 323. aastal e.m.a Babülonis siiani saladuseks jäänud asjaoludel kõigest kolmekümne kahe aasta vanusena, kuid ta oli saanud selleks ajaks hakkama sõjalisest vaatenurgast täiesti sensatsiooniliste saavutustega.³⁵ Tema vallutuste kiirus ja ulatus olid hämmastavad. Sama muljetavaldav – ehkki palju sagedamini tähelepanuta jääv – oli tema päranduse ulatus ning see, kuidas Vana-Kreeka mõjutused segunesid Pärsia, India, Kesk-Aasia ja lõpuks ka Hiina mõjudega.

      Aleksandri ootamatule surmale järgnes küll rahutu periood, mida iseloomustas võimuvõitlus tema kõrgemate väejuhtide vahel, kuid peagi said uute territooriumite idapoolsed osad endale valitsejaks Põhja-Makedoonias sündinud väepealik Seleukose, kes oli osalenud kõigil Aleksandri peamistel sõjaretkedel. Mõned aastad pärast kuninga surma sai ta asehalduriks aladel, mis ulatusid Tigrisest Induse jõeni: tema valitsuse alla kuuluv territoorium oli nii suur, et see ei meenutanud enam isegi СКАЧАТЬ