Siiditeed. Peter Frankopan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ulatuva ida ja lääne vahelise piirkonna keskpunkt võib esiti näida vähetõotava paigana, mille fookusest maailma kaeda. See on piirkond, mis on nüüdsel ajal koduks eksootilistele perifeeriariikidele, näiteks Kasahstanile ja Usbekistanile, Kõrgõzstanile ja Türkmenistanile, Tadžikistanile ja Kaukaasia riikidele. See on piirkond, mida seostatakse ebastabiilsete, vägivaldsete ja rahvusvahelist julgeolekut ohustavate režiimidega, näiteks Afganistani, Iraani, Iraagi ja Süüriaga, või demokraatia parimate tavadega pahuksis olevate riikidega, näiteks Venemaa ja Aserbaidžaaniga. Üldiselt näib, et piirkond on koduks mitmetele läbikukkunud või läbikukkuvatele riikidele, mida juhivad diktaatorid, kes võidavad valimisi enneolematu häälteeduga ning kelle pereliikmetele ja sõpradele kuuluvad riigis ulatuslikud ärihuvid, tohutud varad ja poliitiline võim. Need on paigad, kus inimõiguste seis on kehv, kus usku, isiklikke veendumusi ja seksuaalsust väljendavad vabadused on piiratud ning kus riigivõimule allutatud meedia dikteerib, mida tohib ajakirjanduses avaldada ja mida mitte.⁴

      Ehkki need riigid võivad näida meile metsikuna, pole need kolkad ega tähtsusetud tühermaad. Ida ja läänt ühendav sild on tegelikult tsivilisatsiooni risttee. Need riigid ei asu kaugeltki meie globaalse küla ääremaal, vaid hoopis selle keskmes ja on seda teinud ajaloo algusest saati. Just seal sündis tsivilisatsioon ning loodi uskumuse järgi inimkond – laialt levinud arusaama järgi asus just Tigrise ja Eufrati vahelistel viljakatel maadel Eedeni aed, mille “Issand Jumal istutas”, lastes “maast tõusta kõiksugu puid, mis olid armsad pealtnäha ja millest oli hea süüa”.⁵

      Just sellele ida ja läänt ühendavale sillale kerkisid ligi 5000 aastat tagasi suured metropolid nagu Harappa ja Mohenjo Daro, mis asusid Induse jõe ääres ning kujutasid muistse maailma imesid: linnade elanike arv küündis kümnetesse tuhandetesse ja nende tänavavõrgustik oli varustatud keeruka kanalisatsioonisüsteemiga, midagi samaväärset võis Euroopast leida alles tuhandeid aastaid hiljem.⁶ Teised suured tsivilisatsioonikeskused, nagu Babülon, Niineve, Uruk ja Akad Mesopotaamias, olid kuulsad oma hiilguse ja arhitektuuriliste uuenduste poolest. Üks Hiina geograaf kirjutas samal ajal – enam kui kaks tuhat aastat tagasi –, et Oxose (Amudarja) jõe ümbruses (ja praeguse Põhja-Afganistani territooriumidel) asunud Baktria riigi elanikud olid legendaarsed läbirääkijad ja kauplejad ning et selle pealinna turul osteti ja müüdi kõike, mida oli sinna laia ilma kaugetest paikadest kokku toodud.⁷

      See on piirkond, kus tärkasid maailma suured religioonid, kus üksteisega asusid heitlusse judaism, kristlus, islam, budism ja hinduism. See on eri keelkondade võitlustander, kus indoeuroopa, semi ja hiina-tiibeti keelte kõrval kõlasid ka altai, turgi ja kaukaasia keeled. Seal sündisid ja surid suured impeeriumid, kus kultuuride ja rivaalitsevate jõudude vaheliste kokkupõrgete tagajärgi oli tunda ka tuhandete kilomeetrite kaugusel. See paik avas uusi viise, kuidas minevikku vaadelda, ja näitas, et maailm oli ja on läbinisti ühendatud, et ühel mandril toimunu avaldas mõju teisele, et Kesk-Aasia steppidel toimunu järelmõjud olid tuntavad Põhja-Aafrikas, et Bagdadi sündmused mõjutasid Skandinaaviat, et Ameerikas tehtud avastused muutsid Hiinas kaupade hindu ja põhjustasid Põhja-India hobuseturgudel nõudluse järsku kasvu.

      Need tõuked kandusid edasi mööda võrgustikku, mis hargnes laiali sadades eri suundades, kulgedes mööda teid, millel on rännanud palverändurid ja sõjamehed, rändrahvad ja kaupmehed, millel on ostetud ja müüdud kaupu ning millel on vahetatud, kohandatud ja viimistletud uusi teadmisi. Nendel pole liikunud aga ainult õitseng, vaid ka surm ja vägivald, haigused ja katastroofid. Üheksateistkümnenda sajandi lõpul andis silmapaistev Saksa geoloog, Ferdinand von Richthofen (tema onu oli kuulus Esimese maailmasõja lahingulendur, kes sai endale hüüdnimeks Punane Parun), sellele ebamäärasele ühendusteede kogumile nime, mis püsib siiani: “Seidenstraßen” – Siiditeed.⁸

      Need teed toimivad maailma kesknärvisüsteemina, ühendades rahvaid ja paiku, püsides pinna all peidus ja olles palja silmaga nähtamatud. Täpselt nagu anatoomia selgitab, kuidas töötab inimkeha, nii saame neid seoseid mõistes teada, kuidas töötab maailm. Maailmaosa suurest tähtsusest hoolimata on peavoolu ajalugu selle siiski unustanud. Osaliselt on selle põhjuseks niinimetatud orientalism – kalk ja ülekaalukalt negatiivne arusaam idast kui vähearenenud ja lääne mõistes alamast piirkonnast, mis ei vääri seetõttu tõsist teaduslikku uurimist.⁹ Teisalt tuleneb see ka meie mineviku narratiivist, mis on muutunud nii dominantseks ja kujunenud nii kindlaks, et selles pole kohta piirkonnale, mida on pikka aega peetud Euroopa ja lääne ühiskonna esiletõusu loos perifeerseks.

      Tänapäeval näib, et Afganistanis asuvad Jalālābād ja Herāt, Iraagis asuvad Al-Fallūjah ja Mosul ning Süüriasse jäävad Homs ja Aleppo on saanud usulise fundamentalismi ja sektantliku vägivalla sünonüümiks. Olevik on mineviku maatasa teinud: läinud on need ajad, mil Kabuli nimi täitis inimeste mõtteid piltidega aedadest, mille oli loonud suur Babur, India mogulite riigi rajaja. Tema Bagh-i-Wafa’ (Truuduse aia) juurde kuulus veesilm, mida ümbritsesid apelsini- ja granaadipuud ja ristikheinaväli – Babur tundis selle üle suurt uhkust: “See on aia parim osa, eriti kaunis vaade avaneb sellele apelsinide küpsemise aegu. Tõesti, selle aia asukoht on imeline!”¹⁰

      Täpselt samamoodi on tänapäevased arusaamad Iraanist varjutanud selle kaugema ajaloo hiilguse, kuigi selle eelkäijat, Pärsiat, peeti hea maitse kehastuseks kõiges, alates õhtusöökidel pakutavatest puuviljadest kuni Pärsia legendaarsete kunstnike loodud hämmastavate miniatuurportreedeni ja kuni paberini, millele õpetlased oma teoseid kirjutasid. Iraani idaosas asuva Mashhadi linna raamatukoguhoidja, Simi Neyshābūrist, pani umbes 1400. aastal kirja kauni läbikaalutud teksti, märkides hoolika täpsusega üles tema kirge jagava raamatusõbra nõuanded. Ta soovitab siiralt, et kõik, kes mõtlevad kirjutamise peale, peaks arvestama, et parimat kalligraafiapaberit toodetakse Damaskuses, Bagdadis ja Samarkandis. Mujal toodetud paber on “üldiselt kare, muutub kergesti laiguliseks ja pole vastupidav”. Pidage meeles, hoiatab ta, et enne paberile tindi kandmist tasub seda kergelt toonida, “kuna valge on silmadele karm ja kõigi teadaolevate kalligraafiliste teoste peakoopiate puhul on kasutatud toonitud paberit”.¹¹

      Paljud paigad, mille nimed on vajunud nüüdseks unustuse hõlma, olid kord võimsad, näiteks Merv, mida üks kümnenda sajandi geograaf kirjeldas kui “veetlevat, kaunist, elegantset, hiilgavat, suurt ja meeldivat linna” ning kui “maailma ema”, või nüüdse Teherani lähistel asunud Rey (Šahr-e Rey), mis oli umbes samal ajal ühe teise kirjamehe jaoks nii hunnitu, et seda võis pidada “maa peiuks” ja maailma “kauneimaks loominguks”.¹² Need linnad olid pärlite kombel lükitud Aasia selgroole, ühendamas Vaikset ookeani Vahemerega.

      Linnastunud keskused kannustasid üksteist tagant, kui valitsejate ja eliidi vahelise rivaalitsemise tulemusena hakkasid kerkima üha ambitsioonikamad ehitised ja uhkemad monumendid. Kogu piirkonnas rajati ääretult mastaapseid ja tohutut kultuurilist mõju omavaid raamatukogusid, pühakodasid, kirikuid ja observatooriumeid, mis ühendasid Konstantinoopolit Damaskuse, Esfahāni, Samarkandi, Kabuli ja Kaxgariga. Need linnad said koduks geniaalsetele õpetlastele, kes sammusid oma eriala esirinnas. Tänapäeval teame vaid käputäit nimesid – näiteks Ibn Sina, keda tuntakse ka Avicenna nime all, al-Bīrūnī ja al-Khwārizmī (al-Horezmi) –, mis kuulusid astronoomia ja meditsiini suurmeestele, kuid nende kõrval oli veel palju teisi. Sajandeid enne varauusaja algust ei asunud maailma suurimad hariduskeskused, tolle aja Oxfordid ja Cambridge’id, Harvardid ja Yale’id, sugugi Euroopas ega läänes, vaid hoopis Bagdadis ja Balkhis, Buhhaaras ja Samarkandis.

      Siiditeede ääres tärganud kultuuride, linnade ja rahvaste kiirel arengul ja edusammudel oli loogiline põhjus: teadmistega kauplemise ja vahetamise käigus õppisid ja laenasid nad üksteiselt, stimuleerides nii filosoofia, teaduse, keele kui religiooni edasiseid arenguid. Progress oli hädavajalik – seda teadis enam kui kaks tuhat aastat tagasi Kirde-Hiinas Aasia kaugel ääremaal asunud Zhao kuningriigi üks valitsejatest. “Andest järgida varasemate aegade kombeid,” kuulutas kuningas Wu-ling 307. aastal e.m.a, “ei piisa tänapäeva maailma parandamiseks.”¹³ СКАЧАТЬ