Siiditeed. Peter Frankopan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaubandussüsteemide rütmi katkemisele panid aluse kõigest kuue aasta vältel tehtud avastused. Esiteks purjetas Christoph Kolumbus üle Atlandi ookeani, sillutades tee kahe seni puutumata suure maamassiivini ning Euroopa ja veelgi kaugemate paikade vahele, ning teiseks õnnestus Vasco da Gamal vaid mõne aasta pärast edukalt purjetada ümber Aafrika lõunatipu ning suunduda sealt edasi Indiasse, avades nii uue meretee. Need avastused muutsid suhete ja kaubanduse mudeleid ning nendega kaasnes märkimisväärne muutus maailma poliitilises ja majanduslikus raskuskeskmes. Lääne-Euroopast sai äkitselt kauge ääremaa asemel laiaulatusliku kommunikatsiooni-, transpordi- ja kaubandussüsteemi kese – uus ida ja lääne vaheline keskpunkt.

      Euroopa tõusuga kaasnes äge võimuvõitlus ning heitlus õiguse üle valitseda minevikku. Arveteklaarimise käigus kujundati ümber ajalugu, et see rõhutaks sündmusi, teemasid ja ideid, mida saaks kasutada kõikjal ressursside ja mereteede valitsemise nimel peetavate võitluste kõrval lahvatanud ideoloogilistes lahingutes. Juhtivad poliitikud ja väejuhid kandsid oma büstidel toogasid, et meenutada rohkem Vana-Rooma kangelasi, ehitama hakati suurejoonelisi uhkes klassikalises stiilis hooneid, et näidata vana maailma au ja hiilgust oma otsese eelkäijana. Ajalugu väänati ja manipuleeriti, et luua püsiv narratiiv, mille järgi polnud lääne esiletõus mitte ainult loomulik ja vältimatu, vaid ka varem sündinu loogiline järelm.

      Maailma minevikku aitasid mul hakata teistest vaatenurkadest uurima mitmed lood. Eriti üks konkreetne lugu. Kreeka mütoloogias vabastas jumalate isa Zeus kaks kotkast, ühe maailma mõlemas servas, ja käskis neil lennata teineteise poole. Püha kivi, omphalos – maailma naba –, asetati paika, kus kotkad kohtusid, et võimaldada jumalike jõududega suhtlemist. Sain hiljem teada, et idee sellest kivist on filosoofe ja psühhoanalüütikuid juba ammu paelunud.¹⁴

      Mäletan, kuidas vaatasin pärast selle loo kuulmist oma kaarti ja mõtlesin, kus olid kotkad kohtunud. Kujutasin ette, et nad alustasid oma lendu Atlandi kaldalt ja Hiina Vaikse ookeani rannikult, suundudes sisemaa poole. Nende täpne kohtumispaik muutus sõltuvalt sellest, kuhu asetasin oma sõrmed, enne kui hakkasin idast ja läänest võrdseid vahemaid välja mõõtma. Aga ma jõudsin alati kuskile Musta mere ja Himaalaja mäestiku vahele. Lebasin öösiti üleval, mõeldes oma magamistoa seinal rippuva kaardi, Zeusi kotkaste ja selle piirkonna ajaloo üle, mida ei mainitud kunagi nendes raamatutes, mida olin lugenud – ja millel puudus nimi.

      Mitte sugugi kaua aega tagasi jagasid eurooplased Aasia kolmeks suureks tsooniks: Lähis-, Kesk- ja Kaug-Idaks. Ent iga kord, kui ma kooliajal kaasaegsetest probleemidest kuulsin või lugesin, siis näis mulle, et ingliskeelses keeleruumis oli neist teise – Kesk-Ida (Middle East) – tähendus ja isegi asukoht nihkunud, kuna sellega viidati Iisraelile, Palestiinale ja neid ümbritsevale piirkonnale, mis ulatus aeg-ajalt isegi Pärsia laheni. Lisaks ei saanud ma aru, miks räägiti mulle Vahemere suurest tähtsusest tsivilisatsiooni hällina, kui oli täiesti selge, et tsivilisatsioon polnud tegelikult seal sündinud. Tõeliseks sulatuskatlaks, sõna otseses mõttes merede vaheliseks maaks – maailma keskpunktiks – polnud Euroopat ja Põhja-Aafrikat eraldav meri, vaid hoopis paik, mis asus otse Aasia südames.

      Loodan, et mul õnnestub julgustada ka teisi uurima neid isikuid ja kohti, mida teadlased on mitmete põlvkondade vältel ignoreerinud, tõstatama uusi küsimusi ja suunama tähelepanu uutele uurimisvaldkondadele. Soovin, et aitan neil esitada mineviku kohta uusi küsimusi ning suhtuda kerge kahtlusega üldtuntud tõdedesse, innustades neid üle kontrollima. Ennekõike loodan aga inspireerida selle raamatu lugejaid, et nad saaksid vaadata ajalugu uue pilguga.

      Worcesteri kolledž, Oxford, aprill 2015

      1

       Siiditee sünd

      Aasia keskalad on aegade algusest saati olnud paigaks, kus ehitati impeeriumeid. Mesopotaamia viljakad madalad tasandikud, mida toitsid Tigris ja Eufrat, lõid sobiva pinnase tsivilisatsioonide tekkele ja just seal kujunesid välja esimesed linnad. Süstematiseeritud maaharimine sai alguse Mesopotaamias ja ka mujal niinimetatud viljaka poolkuu piirkonnas – Pärsia lahest Vahemere rannikuni ulatuvas ääretult viljakas vööndis, millel oli ligipääs külluslikele veevarudele. Just seal kuulutas Babüloni kuningas Hammurapi pea 4000 aastat tagasi välja ühed esimestest teadaolevatest seadustest, milles loeti üles kuningriigi alamate kohustused ja kirjeldati nende rikkumiste eest määratavaid julmi karistusi.¹⁵

      Kuigi sellest sulatuskatlast said alguse paljud kuningriigid ja impeeriumid, kuulus neist võimsaim kahtlemata pärslastele. Pärsia impeerium hakkas kiiresti kasvama 6. sajandil e.m.a, liikudes üha kaugemale oma kodumaalt – praegusest Lõuna-Iraanist – ja allutades oma võimule kõik naabrid: lõpuks küündisid impeeriumi piirid Egeuse mere kallasteni, vallutatud oli Egiptus ning idas oli riigipiir lükatud Himaalajani. Kreeka ajaloolase Herodotose sõnul oli pärslaste edu aluseks suuresti nende avatus. “Pärslastel on kalduvus võtta võõraste tavad kergesti omaks,” kirjutas ta, täpsustades, et pärslased olid valmis loobuma oma riietumisstiilist, kui mõistsid, et alistatud vaenlase mood oli sellest parem, ja nad laenasid ühte-teist nii meedlastelt kui ka egiptlastelt.¹⁶

      Valmidus võtta omaks uusi teadmisi ja tavasid oli oluline tegur, mis võimaldas pärslastel luua haldussüsteemi, juhtimaks sujuvalt paljudest erinevatest rahvastest koosnevat impeeriumit. Riigi igapäevaelu juhtis tõhusalt kõrgeltharitud bürokraatide armee: üles tähendati kõik alates kuninglikus õukonnas teenivate tööliste palkadest kuni turgudel müüdavate ja ostetavate kaupade kvaliteedi ja kvantiteedini, kuid lisaks sellele vastutasid bürokraadid ka impeeriumit risti-rästi katva ja muistses maailmas kadestamisväärseks peetava teedevõrgu korrashoiu ja parandustööde eest.¹⁷

      Anatoolia rannikut Babüloni, Susa ja Persepolisega ühendav teedevõrk võimaldas käskjalgadel läbida nädala jooksul enam kui 2500 kilomeetri pikkuse vahemaa – Herodotus imetles seda saavutust, märkides, et ei lumi, vihm, kuumus ega ööpimedus suutnud kiiret sõnumivahetust aeglustada.¹⁸ Investeeringud põllumajandusse ja saagikust parandavate uute niisutussüsteemide väljatöötamisse soodustasid linnade kasvu, kuna tänu nendele suutsid ümbritsevad põllud toita üha rohkem inimesi – ja seda mitte ainult Tigrist ja Eufratit ümbritsevatel viljakatel aladel, vaid ka orgudes, millest voolasid läbi suured Oxose ja Iaxártisi jõed (nüüdsed Amudarja ja Sõrdarja), ning ka Niiluse deltas pärast seda, kui Pärsia armee oli selle 525. aastal e.m.a vallutanud. Pärsia impeerium kujutas küllusesarve, mis ühendas Vahemerd Aasia südamega.

      Pärsia püüdis end näidata stabiilsuse ja õigluse eestseisjana, mida illustreerib suurepäraselt Behistuni kaljudele kolmes keeles raiutud tekst. Pärsia, eelami ja akadi keeles raidkirjas kirjeldatakse, kuidas Dareios I, üks Pärsia kuulsamaid kuningaid, oli surunud maha mässe ja ülestõuse, tõrjunud vaenlaste sissetunge ega polnud teinud ülekohut ei vaeste ega vägevate silmis. Raidkirjas kästakse riiki kaitsta ja hoolitseda rahva eest õiglaselt, sest õiglus on kuningriigi alus.¹⁹ Vähemuste sallimises saavutati enneolematu tase: ühele Pärsia kuningale, keda kutsutakse Piiblis Issanda võituks, langes osaks taevaste Jumala õnnistus tänu tema poliitilistele otsustele, mille hulka kuulus ka juutide vabastamine Paabeli vangipõlvest.²⁰

      Muistses Pärsias õilmitses kaubandus, täites riigikassat tuludega, mis võimaldasid rahastada sõjaretki piirkondadesse, mille vallutamine täiendas impeeriumi varasalve veelgi. Tulude toel said valitsejad rahuldada ka oma kõige ekstravagantsemaid soove. Silmapaistvad hooned kerkisid üksteise võidu kõikjal Pärsia suurlinnades, nii Babülonis, Persepolises, Pasargadaes kui ka Susas, kuhu kuningas Dareios I lasi ehitada suurejoonelise palee, kasutades selleks kõige kvaliteetsemat Egiptuse eebenipuud ja hõbedat, Liibanoni seedripuud, puhast Baktria kulda, Sogdiana lasuriiti ja kinaveri, Horezmi türkiisi ja India elevandiluud.²¹ Pärslased olid kuulsad oma elunautimise poolest ja Herodotose sõnul piisas vaid ühest vihjest, et nad hakkaksid mõnda uut luksust endale ihkama.²²

      Pärsia СКАЧАТЬ