Meie Kalkunid. Viidik, Supikalkun, Emakesed… ja teised. Solovjova Ülle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ideaalis on see laut ainult kalkunitele, ilma teiste linnuliikideta.

      • Avar, et kalkunid saaksid õrrele lennata.

      • Kindlasti kuiv! Kuivus on kalkunikasvatuse põhitingimus. Linnu jalad on väga tundlikud niiskuse suhtes. Korraliku mikrokliima säilitamiseks on lauta vaja õhutussüsteemi. Väiksemas laudas piisab akendest ja ventilatsioonitorust (ristlõige 25 cm). Kui linnud käivad päeval õue ja laudauks on avatud, siis võib piisata ka avatud uksest.

      • Temperatuur pole kalkuneile nii oluline kui kuivus. Nad suudavad külmas laudas talve üle elada, kui neil on seal kuiv allapanu. Aga tuleks arvestada, et jahedas aeglustub lindude kasv ja samas tarbivad nad rohkem sööta. Optimaalne temperatuur on 15 kuni 20 soojakraadi, temperatuuri ei tohiks lasta langeda alla kolme plusskraadi.

      • Lauda valgus pole kalkunite pidamisel nii tähtis kui kanade puhul, teisisõnu ei pea kalkunite laut olema nii eredalt valgustatud.

      • Kalkunid armastavad vabadust ja liikumist, nii et korralik õueala on kohustuslik!

      • Allapanuks sobib kalkuneile mis tahes puidu saepuru, samuti õled ja hein. Valitud materjali on soovitatav panna põrandale vähemalt 30 cm paksune kiht, seda aeg-ajalt täiendades ja vajaduse korral ka vahetades. Allapanu tuleks täiesti vahetada kaks korda aastas.

      Kui kõrge aed hoiab kalkuneid kinni?

      Kalkunitel (eriti noortel ja emastel) on säilinud lennuvõime, nii et nad saavad kerge vaevaga aia peale lennata, isegi kahe meetri kõrgune ei ole takistus. Kui kalkunit on vaja aias kinni pidada, siis on kaks võimalust: aed pealt võrguga katta või kärpida lendajate tiivasulgi otsast kaks sentimeetrit.

      Varblased õppisid meie lauta käima ilmselt suviste pääsukeste järgi. Juba ammust aega on meil oma laudapääsukesed ja nende üle oleme olnud väga õnnelikud, kuigi nad on üsna ropu suuga ja sõimavad kõvasti, kui inimene või kass lauta julgeb tulla. Inimeselt tulevad nad aga abi otsima, kui kõuts nende pesa lähedale juhtub – siis on hädakisa taevani ja lendavad või aknast sisse, et appi kutsuda. Teavad ju, et tulen ja aitan…

      Laudas elavad meil ka kitsed, kes saavad kodulindudega suurepäraselt läbi. Nendega samadele ruutmeetritele sain paigutada kalkunipere, eraldades lindudele magamisosa, kuhu kitsed ei pääsenud. Kitsede ja kalkunite aial oli ühine piire ja sinna ma laeni võrku ei seadnud, sest kitsed kodulindudele liiga ei teinud. Kalkunitele meeldis magada pigem sellel aiapiirdel kui oma õrrel. Kitsed olid seltskonna suhtes ülimalt uudishimulikud ja nõudsid valju häälega mökitades tähelepanu, ise aia najal seistes. Kui kalkunid end aga juba magama seadsid, ei seganud kitsed neid kunagi. Piilusid aia vahelt ja mögisesid vaikselt. Ma ei näinud kunagi, et kalkunid ja kitsed omavahel tülitsenud oleksid. Kitseaeda sattunud kalkuneid ei löödud, hoopis tehti ruumi, kui lind hoogu võttis, et teiste juurde tagasi lennata. Muidu jonnakad ja tüütud sarvekandjad olid oma korterinaabritega väga viisakad ja kannatlikud.

      Püüdlen alati selle poole, et lindude iseloomud sobiksid ja nende omavahelised kaklused-tülid oleks välistatud. Sellepärast olen loonud laudas kanadele eri kohti, kuhu ööunele minna. Enamasti hoiavad nooremad omaette, samas kui vanad tähtsad daamid on ennast kukkede vahele lae alla ritta sobitanud. Kõik see nõuab muidugi palju planeerimist ja vähese ruumi läbimõeldud kasutamist.

      Aga linde on sügiseks ikka liiga palju…

      Ongi aeg rääkida linnukasvatuse kõige ebameeldivamast aspektist. Valiku tegemisest. Suvega on lisandunud palju mittevajalikke linde: noori isaseid.

      Kõige rohkem on mul kahju kalkunitest, aga just nende tapmisega tuleb talvehooaega alustada, sest lauda ruuminappus kimbutab. Karja tervise huvides tuleb kevadel paarituseks tuua uus isaslind, sest eelmise aasta isa ei saa oma tütardega kokku lasta, tuleksid haiged tibud, nüüd ma juba tean. Ka ei ole nii palju linde üle talve mõtet pidada sööda kokkuhoiu mõttes. Suvel saab lindudele rohelist ette anda, talvel tuleb sööta rohkem arvestada.

      Püüan alati leida võimalikult paljudele lindudele uue kodu, aga see pole niisama lihtne: sügisel vähendavad oma karja kõik linnupidajad. Veab vaid vähestel noortel isastel…

KUIDAS KANAD JA KALKUNID LÄBI SAAVAD?

      Selle kohta on üks kena lugu.

      Õuetööd olid äsja tehtud, istusin rahulikult korraks köögilaua taha, kui mu tähelepanu köitis kummaline plagin, siis mürtsud. Kalossid varba otsa ja vaatama!

      Midagi erilist ma ei näinud, tuul oli värava kinni lükanud. Tegin selle uuesti lahti, et linnud vabalt käia saaksid, lükkasin kivi toeks ette. Tahtsin juba ära minna, kui värava taga hakkas üks kana ärritatult karjuma: mitte kaagutama, vaid karjuma, suures hädas ja hirmus, nagu ründaks teda keegi.

      Vaatasin värava taha, ja oh issand! Minu kõige ilusam suur kalkun rippus, pea alaspidi, jalgapidi aialippide vahel kinni. Rippus vaikselt, ilmselt olles juba saatusega leppinud.

      Mult nõudis suurt jõupingutust, et suutnuksin suure lõdva linnu tõsta nii kõrgele, et jalg kuidagi aia vahelt kätte saada. Linnuke vajus hingeldades mulle sülle ja oli tükk aega oimetu, kuulsin vaid, kuidas ta süda kiiresti peksab ja kurgus viliseb. Ei tahtnudki ta enam üles tõusta, ehmatus oli viinud kogu jõu.

      Aga kana! Ta käis ümber meie, valjusti kaagutades ja vahepeal nokaga sõpra togides, nagu tahtes veenduda, kas kalkun on ikka elus. Hiljem, kui kalkun juba oma marraskil jala vastu maad toetas ja minema lonkas, liikus kana tema kõrval, ikka valjusti kogu maailmale kuulutades, et peaaegu oleks suur õnnetus juhtunud, aga tema, näete, ei lubanud sellel nii minna.

      Siis alles tulid ligi teised kalkunid, kes olid täielikus arusaamatuses sealsamas jõllitanud, ja haned, kes olid hoopis ohutusse kaugusesse pagenud.

      Et ma linnuliha ei müü ja kasutan ainult oma pere tarbeks, siis pole euronõudeid vaja täita ja nii aitab selle töö juures ikka vana hea terav kirves ja kasepakk.

      Olen kuulnud, et kalkunitel on täheldatud „jõulustressi“: kui ühe lauda lindude tapmine jaotada pika aja peale, siis hakkavad allesjäänud kiiresti kaalus alla võtma. Targem on tapale määratud linnud võtta ette korraga ja kiiresti, et nad ei jõuaks hirmu tunda, kaalu kaotada… ning ka endal on lihtsam kogu see ebameeldivus ühe päevaga üle elada.

      Mina ei suuda oma linde süüa enne, kui nad on korra sügavkülmast läbi käinud. Ja isegi siis käib lihatükk suus ringi. Aga loodus on nii seadnud, et see valik tuleb teha, ja austusest linnu vastu tuleb kasutada ära kõik, mis kasutamist leiab.

      Kuidas ma neid siis kasutan?

      Et korraga tekib palju linnuliha, siis eraldan kohe toore liha kontidelt ja pakendan otstarbe järgi portsjonite kaupa kottidesse. Allesjäänud kontidest teen supikomplektid, mille paigutan sügavkülma oma aega ootama. Vahel keedan ka puljongit, mida saab omakorda külmutada. Kõige parem on kasutada Minigripi kotikesi, aga väga hea on ka puljong enne silikoonvormides külmutada ja siis puljongikuubikud külmutuskotti puistata. Kodutingimustes peab alati mõtlema ruumi kokkuhoiu peale, sellepärast valmistan pooltooted portsjonikaupa ette. Rinnafileed jäävad paremateks ja pidulikumateks toitudeks, ülejäänud liha käib läbi hakklihamasina, osalt ka sel põhjusel, et kotletti on mul hiljem tunduvalt lihtsam süüa kui liha, mis alles kõndis ja armas oli. Praadidest kipun ausalt öeldes täiesti mööda vaatama.

      Kui kõik valikud on СКАЧАТЬ