Meie Kalkunid. Viidik, Supikalkun, Emakesed… ja teised. Solovjova Ülle
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Meie Kalkunid. Viidik, Supikalkun, Emakesed… ja teised - Solovjova Ülle страница 5

СКАЧАТЬ Kauaks nad tuppa hüppama ei jäänud, mõne päeva möödudes viisin lapsukesed murelikele vanematele tagasi. Nad võeti rõõmuga vastu. Abiks oli kindlasti see, et Emakesel oli all paar koorumata jäänud muna, ta haudus neid vapralt edasi ja mingit probleemi pojukeste tagasipanekuga ei tekkinud. Palju oleneb emaslinnu iseloomust – mina tundsin oma Emakest, ei teinud mingit tseremooniat ega pannud lapsukesi ema alla õhtupimeduses, nagu soovitatakse. Viisin nad lihtsalt mamma juurde ja lind ise nügis nad kenasti endale tiiva alla. Ka hiljem olen viinud inkubaatoritibusid kalkunitele ja nad lapsendavad need kohe, pikemalt mõtlemata. Minu kogemuse kohaselt on kalkuniemad väga usaldusväärsed ja nõnda oli ka see Emake.

      Siis aga algasid katsumused ja südamevalu.

      Kalkunipojad olid alles paarikuused, kui Emakesega juhtus õnnetus.

      Lapsi kasvatades munes ta ikka hoolega edasi, ja kalkunil juba kord on komme oma pesa peita… Kuni tema pesal munel käis, jalutas isa lastega õues ringi. Nii ma harjusingi sellega, et kalkuniema uitas sageli omapäi.

      Ma ei teagi, kas õnnetus juhtus juba õhtul või olin mina süüdi, et laudaust kinni pannes linde hoolega üle ei lugenud. Igatahes hommikul avastasin, et Emakest ei olegi laudas. Hakkasin otsima, kuni leidsin oja ääres põõsas üksiku munakese, ümberringi sulgi ja lihatükke. Tundus, et võitlus oli olnud pikk, selle jäljed olid igal pool.

      Raske oli vaadata mahajäänud peret. Isa oli nagu mõistuse kaotanud, käis ja otsis ja kutsus… Käis ära ka seal mõrvapaigal oja ääres, hulkus ringi päris arutult… Aga teatavasti ei oska lind seostada asju nii nagu inimene – isegi kui ta võitluskohta nägi, ei tekkinud tema peas kindlasti mingeid seoseid, et need seal võisid olla tema kaasa jäänused. Linnud õnneks ei mõtle nagu inimesed ja temale tundusid need suled seal lihtsalt mingi praht. Tema otsis elavat kaasat, kes millegipärast enam ei vastanud…

      Lapsed, omaette kobaras, nutsid ka. Mitu päeva kestis see hingelõhkuv vaatepilt, siis tuli Supikalkunile meelde, et lapsed on vaja üles kasvatada leinast hoolimata. Ta kutsus oma pere jäänused kokku ja asus teise ilma läinud ema kohuseid täitma.

      Lastega suheldes kasutavad nii emas- kui isaskalkun sarnaseid häälitsusi, ja kui mõlemal on lubatud koos lastega olla, siis tibud ei teegi enam eriti vahet, kumb on kumb, isakalkunisse suhtutakse samamoodi kui emassegi. Isa küll ei taha poegi heameelega tiiva alla võtta, aga kui väljapääsu pole, siis teeb ta sedagi. Ja seda Supikalkun tegi: valvas ja juhatas sööma, võttis tiiva alla ja karistas… Kasvatas oma emata jäänud lapsed korralikult täisealiseks.

      Ja minu hinge jäigi vastamata küsimus: kui palju oli minu süüd selles õnnetuses? Edaspidi loen oma hinged alati korralikult üle, enne kui laudaukse kinni panen. See lugemine pole küll mitte päris tavaline näppude peal lugemine. Igal pesakonnal ja igal linnul on laudas oma koht ja mulle hakkab kohe silma, kui keegi on puudu. Aga kui keegi küsiks, mitu lindu mul kokku on, siis seda ma ei tea.

      Aga miks meie koer rebast ei peletanud?

      Oijah. Meie Lobost ei ole abi ei kiskjate ega kullide peletamisel. Kõik, mis liigutab, on sõber, ja kui eest jookseb, ei tohi teda liiga palju ehmatada, nii arvab meie Lobo… Pealegi on see 50kilone peni selline hellik, et ei ole iial ühtegi ööd õues veetnud: kardab vist, et keegi tuleb teda ära röövima, ja nii ulub ta südantlõhestavalt, kuni kööki tuttu saab. Karja öise kaitsmise asemel norskab see elukas õndsalt köögilaua all. Ka vabalt kõndima ei saa teda lasta: muidu kuulekas peni muutub täiesti kurdiks, kui suudab minu ja enda vahele põõsa või vähemalt suurema rohututi jätta, ning ma võin karjuda, vanduda või sajatada, tema läheb oma teed, ikka naabrite suure kaukaaslase juurde juttu puhuma.

      Esimesed viis eluaastat elas Lobo ketti tundmata, aias vabalt hulkudes. Kuni ükskord avastas ta, et aiavõrk vajub tema raskuse all maad ligi. Edasi oli juba lihtne karu kombel üle kabuda ja pääs vabadusse oli valla… Sealtsaadik tuli tal harjuda ketiga. Kui mina kodunt ära olen või on meile külalised saabumas, ikka tuleb see kole asi välja otsida. Kui silma peal hoida ei saa, on penile ohutum kinni olla. Kohe krundi piiril on maantee ja autosid Lobo karta ei oska.

      Just koerale mõeldes ostsime hiljuti ka uue ja kõrgema võrkaia, millel käivad väravad lukku. Aga rõõm vabadusest jäi üürikeseks: nüüd õppis Lobo võrguäärt üles kangutama. Kahju oli koerast, kahju oli kulutatud rahast ja ajast! Pensionäril ei ole võimalik osta elektroonilisi piirdeid, aia tarviski kogusin pikalt. Aga õnneks Lobo ei pahanda, et vahepeal peab ketis olema, ta on ju otse meie hoovi keskel ja linnud sibavad ümberringi, teevad Lobole tsirkust, kipuvad isegi kuuti ja toidukaussi uurima. Elul pole viga! Pealegi saab õhtul tuppa.

      Vaat nii palju meie koduvalvurist ja lindude kaitsjast. Suur. Heasüdamlik. Loll.

      Sügis ja talv: uute murede aeg

      Talvekuud on vanas talulaudas probleemne aeg, eriti kui suvega paljunenud linnud on eri liiki ja formaati.

      Kõigepealt valmistasid mulle ootamatult suure probleemi veelinnud. Et kasvatan linde ainult enda tarbeks ja silmarõõmuks, siis ei ole mul mingeid toetusi hoone renoveerimiseks kusagilt küsida, hakkama tuleb saada oma raha- ja arunatukesega. Mingisuguse veesüsteemi äravoolu rajamine ei tulnud kõne allagi. Seega tuli kõigepealt eraldada veelinnud, et nad tervet lauta igapäevaselt märjaks ei lödistaks. Kanad kannatavad kenasti ka natuke külma, aga märjal põrandal paterdamine neile ei sobi. Haned said seega omaette aediku, mis tagas ka kanadele rahuliku munemise, sest haneema kippus muidu liiga usinasti kanade pesakastides sebima, mune üle lugema ja valjuhäälselt õiendades korda looma. Kohe läks kergemaks ka puhtuse hoidmine, sest allapanu pidi vahetama nüüd ainult ühes laudanurgas, ses hanede omas.

      Haned on üsna isekad linnud ja suured korraarmastajad. Nemad teavad alati paremini, kuidas peavad asjad käima ja teised linnud end ülal pidama. Kuidas siis peavad teised linnud end ülal pidama? Muidugi suure austusega kõige tähtsamate lindude, hanede vastu! Kes neist hanemaailma reeglitest ei hoolinud, need kutsuti sulgi sakutades ja õiendades korrale. Tihti juhtus, et haned lehvitasid võidukalt tiibu, endal suu sulgi täis. Kalkunid käisid aga räsitud sabaga arglikult mööda seinaääri.

      Huvitaval kombel meie kõige esimesed kalkunid – Supikalkun ja Ilus Poiss – hanesid ei kartnud, hakkasid vapralt vastu ja tegid kähku hanedele selgeks, et neilgi pole nokk lihtsalt ilu pärast keset nägu. Küllap olid ka haned veel noorukesed ja rumalad, igatahes läks meie lauda ülemvõim esimesel talvel kalkunite kätte. Edaspidi haned enam sellist viga teha ei lasknud ja selgitasid kalkunipoegadele maast madalast, kuidas hanede jumal on asjad maailmas seadnud ja et kõigil on targem sellest korrast kenasti kinni pidada.

      Meie lauta oli suve jooksul kolinud ka suur hulk varblasi. Pidasime nende kui võimalike haigusekandjatega pikka võitlust, aga visad värvukesed leidsid ikka üles iga prao ja augukese, kust toiduküna juurde pääses, nii et sügiseks täienes varblaste koloonia uskumatute mõõtmeteni. Nad omandasid ülbe ja nõudliku käitumisviisi: istusid õrrel reas nagu kanad ja nõudsid häälekalt oma toiduportsjonit. Kui talvel ukse kinni panime, sulgesime ehitusvahuga ka ventilatsiooni-avad, et varblased ei saaks talvituma jääda. Võta näpust: kahe päevaga olid avad lahti nokitud ja üürilised kohal, kehitasid aga uhkelt tiibu ja nõudsid kõva häälega süüa: hulk tööd ju tehtud ja kõhukesed tühjad. Lõpuks andsime alla – kust nemadki vaesekesed kõhutäie ja sooja koha leiavad, laudas kasvanud ja omamoodi meist sõltuvad. Ju nad meie linnud on! Kalkunid ei teinud varblastest väljagi, küll aga olid kanad päris vihased: kui mõne värvukese kätte said, siis ainult sulgi lendas: paar piiksu ja varblast enam ei olnud. Aga kanad ongi julmad. Nii on jäänud meie laudas tänase СКАЧАТЬ