Meie Kalkunid. Viidik, Supikalkun, Emakesed… ja teised. Solovjova Ülle
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Meie Kalkunid. Viidik, Supikalkun, Emakesed… ja teised - Solovjova Ülle страница 3

СКАЧАТЬ lihastamisega hakkama saate) saab palju rohkem liha kui ühest kanast. Ja kalkuni lihakeha on puhastada palju lihtsam kui kana oma.

      – Kalkunitibud on õrnemad kui kanatibud, nad ei kannata muutusi ja võivad kergemini külma saada. Ka vaenlase eest jooksevad nad esialgu aeglasemalt. Samas võib kahe nädala vanune kalkunitibu juba nii kõrgele ja kaugele lennata, et eksib oma ema juurest ära. Sellist segadust kanatibudega tavaliselt ei juhtu. Kõige selle tõttu tuleb kalkunitibudele esimesel elukuul rohkem tähelepanu pühendada kui kanatibudele.

      – Kalkunite kasvatamiseks on majapidamises vaja rohkem ruumi.

      – Kalkunid söövad rohkem kui kanad.

      – Kalkunid munevad hooajati, talvel on neil munemispaus, samas kui kanad munevad edasi ka talvel, kuigi harvemini.

      Mulle on alati meeldinud linde-loomi vaadelda ja püüda aimu saada nende maailmast. Seepärast juhtub, et näen tihtilugu rohkem kui mõni teine vaataja. Ning vahel tundub, et suudan nendega ka nende keeli suhelda. Just sellest vaatenurgast püüan kirjutada neid ridu, jagada teiega meie õue imelist maailma.

      Peab tunnistama, et mind häirib moodne lähenemine, kus loomadele-lindudele omistatakse inimlikke tundeid. Jääb mulje, justkui paneks kirjeldaja loomale pähe omaenda mõtted ja otsiks neile kinnitust. Meie looma- ja linnuriigi sõpradel on oma instinktid, oma ajalooliselt välja kujunenud käitumisviis ning just selle järgi toimib nende aju. Looma või linnu käitumist ei saa mõista, teadmata tema ajaloolist tausta ja metsikult elavate suguvendade karjareegleid.

      Igatahes sai sellest ajaloolisest päevast alguse minu suur huvi, imetlus ja armastus kalkunite vastu. Just sel päeval mõistsin, et mitte ühegi teise linnuliigi esindaja vastu ei ole saatus olnud nii ebaõiglane. Mida me üldse teame kalkunitest? Ainult seda, et nad olla kurjad ja et neist saab maitsva jõuluprae. Et tegelikult on tegemist ääretult truu, uhke ja ennastohverdava linnuga, pole lihakeha pakendile kirjutatud.

      Ning oi kui palju ma sellest ajast saati olen õppinud! Nii kalkunite kui ka inimloomade kohta.

      Teine suvi: esimesed õnnetused

      Muidugi elas ka Supikalkun talve õnnelikult üle – kuidas ma oleksin saanud teda nüüd supiks teha! Ja kui kevadel algas pesapunumise aeg, oli temagi hoolas ja õnnelik abikaasa.

      Kalkunid ei ole väga monogaamsed linnud ja kui jõuvahekorrad on paika pandud, siis paarituvad emaslinnud üsna valimatult mitme isaslinnuga. Kui just ei ole peremees teinud valikut ja eraldanud plaanitud partnereid omaette territooriumile. Meie seda ei teinud. Seega käis meie lauda naiskalkunil hoogne kahemehepidamine, veel enam: meie laudas elas pereelu õde Emake koos oma kahe vennaga, Ilusa Poisi ja Supikalkuniga.

      Esimene kurn mune läks meie kalkuniperel paraku luhta, mitte ühtki tibu ei koorunud. Olin üdini õnnetu, aga kalkunid ei heitnud meelt. Ilmselt otsustas Emake, et eelmine pesakoht oli süüdi, miks asi luhta läks, või otsis ta niisama uudishimulikult vaheldust: kähku anastas ta koerakuudi, tegi sinna uue pesa ja istus jälle munadele. Perekoer Lobo oli küll veidi imestunud, aga kuna ta ise magas köögis ja seda sviiti eriti ei kasutanud ning kalkunitesse suhtus samas sümpaatiaga, siis jättis ta asjad nii, nagu need olid.

      Mis siis meie esimese kurna munadega juhtus? Olin selleks ajaks hakanud lugema linnukasvatuse kohta ja teada saanud, et tibud võisid jääda tulemata sellepärast, et vanemad olid lähisugulased ja tibud olid lihtsalt nii nõrgad, et ei suutnud end munast välja toksida. Aga kui ma oma lugemisega sinnani jõudsin, oli juba hilja, uus kurn mune oli uues pesas tiksumas. Loetu tuli tallele panna edaspidiseks ja lihtsalt loota, et koerakuudis hauduval Emakesel tulevad seekord tugevamad tibud.

      Emaskalkuneid olen alati hellitavalt nimetanud Emakesteks ja ka munad pole neil lihtsalt munad, vaid on munakesed. Nii südamlike sõnade peale lubas koerakuudis hauduv Emake alati mul oma pesa vaadata, ise end kergitades ja munakesi nokaga keerutades, justkui näidates: sa vaata vaid, kui ilusad! Mul pole olnud ühtki teist nii lahket kodulindu kui kalkun – tavaline kana võib isegi näpu veriseks peksta, kui haudepesa uurida soovin, kalkunid aga ei ole kunagi protesteerinud.

      Et Emake haudumise käigus muudkui juurde munes, otsustasin kontrollida kirjandusest leitud fakti – kalkunitel nimelt pidavat haudumisega hakkama saama ka isaslind. Panin Ilusa Poisi ja Supikalkuni ehk Isakesed koos munadega eraldi kitsasse kasti, ja oh imet! Kui tublid Isakesed! Ööpäeva möödudes ei tulnud kumbki lind enam pesalt ära. Jäi nad vaid avaramasse kasti ümber kolida. Üks sai alla kalkuni-, teine pardimunad. Kahjuks läks see katse küll nurja, munad olid lihtsalt liiga õrnad haudujate kaalu jaoks, peale munapudru sealt midagi ei tulnud… Osa mune sai otsa juba esimese ööga. Lootsin, et edaspidi läheb paremini, ehk olid vangistatud linnud rahutud ja kippusid rabelema… Kontrollisin pesasid iga päev, aga kahjuks jäi terveid mune aina vähemaks. Kuni lõpuks sai katki istutud ka viimane. Umbes nädalaga olid usinad linnud kahe peale kolmkümmend muna katki haudunud.

MIDA TEHA RIKNENUD HAUDEMUNADEGA?

      Eks valikuid on mitu. Meie valisime selle tee, et viisime need eemale jäätmaale rohu sisse, kus hiired ja metsalinnud oma töö tegid. Peagi polnud seal enam koorukestki. Mis loodusest tulnud, läheb sinna tagasi. Muidugi võib „aia taha läinud“ mune ka matta. Ma ei soovitaks neid põletada ega jäätmete hulka panna, sedasi tekkivad aroomid on kohutavad.

      Kui ma nende pesasid kontrollisin, seisid kalkunipapad õnnetute nägudega kõrval, suled tilkumas. Mis nende väikestes peakestes toimus, võisin vaid oletada. Selleks ajaks, kui munad päris otsa said, jõudsid nad kenasti halvaks läinud munapudru järele haisema hakata. Küürisin kurvad kalkunid puhtaks ja pidasin aru: kas ma oleksin pidanud sellist sündmuste käiku ette nägema? Sain selle kirjutada ainult oma rumaluse ning enda ja kalkunite vähese kogemuse arvele. Pardimunadega oli tegemist esimest korda elus ja nende vastupidavusest ei olnud mul aimugi, aga et ka emaskalkuni munad hukka said – siis oli vast süüd ka oskamatul haudujal. Sest looduses peaks isaskalkun suutma hukka saanud ema pesal asendada ja munad lõpuni haududa. Siiski ei hakanud ma uut eksperimenti korraldama. Tagantjärele võin muidugi targutada, et oleksin pidanud rohkem tähelepanu pöörama sellele, kas emaslinnud ikka kõik vajalikud toitained ja mineraalid kätte saavad – sellest oleneb munakoore vastupidavus. Sellest võib tuletada kuldreegli: enne kui alustate mingi linnu-looma kasvatamist, tehke endale selgeks nende vajadused ja pidamisjuhised, muidu läheb nii, nagu siinkirjutajal – mis nässu minna saab, see ka läheb!

KUIDAS PESTA KALKUNIT?

      Päris kindlasti see tegevus kalkunile ei meeldi ja tuleb ka veidi jõudu kasutada. Õnneks tavaelus sellist protseduuri vaja ei lähe!

      Kui on usaldav ja julge kalkun, siis tuleb ta sättida jalgupidi soojaveevanni seisma, nokk nurga poole, et ta ei saaks avaruse poole lendu minna. Suurt kalkunit ilma abiliseta pesta ei saa, mina seebitan linnu kõhtu ja abiline kallab kannust vett peale.

      Aga instinkt oli äratatud, härra Supikalkunile hakkas see haudumise asi meeldima. Ta võttis peagi pesa üle ühelt emashanelt ja haudus uhkesti edasi hanemunasid. See oli tragikoomiline lugu: kuni haneema söömas-joomas käis, ronis õnnelikust leiust elevil isaskalkun munadele ja keeldus neid loovutamast. Hani üritas mis ta üritas, pesale tagasi ta enam ei saanud. Suur ja tugev kalkun ähvardas, isegi lõi vaest Luisat, nii et hanel polnud muud teha kui norguspäi sisisedes ära minna. Oma mehelt Taavilt ta selles võitluses abi ei saanud. Isashani Taavi, kes on muidu vapper laudakaitsja ja asendab koeragi, jättis oma isikliku pesa kaitsmise siiski СКАЧАТЬ