Jasmiinide linn. Deanna Raybourn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naeratas, tundus, et peaaegu vastumeelselt. „Kas tal on väga uhke margikogu?“

      „Tal polegi margikogu.“

      „Oi,“ ütles härra Halliday vaikselt.

      „Teinekord mõistavad härrasmehed tema kavatsusi valesti,“ selgitasin ma. „Aeg-ajalt on tulemused kahetsusväärsed. Ma ei tahaks, et Egeuse sündmused korduksid.“

      „Egeuse sündmused?“

      „Seal oli noormees, kes arvas, et tädi Dove röövib ta ära. See oli torm veeklaasis, võite mind uskuda, aga noormees oli juhtumisi kohaliku võimukandja poeg ja asjad läksid täitsa käest ära. Siis hakkasingi hobi korras jooma.“

      Ta naeratas laialt ja ma märkasin kergeid lohukesi. Tegelikult ei olnud õiglane neid Gabrieli omadega võrrelda. Tema lohukesed olid nii sügavad, et tüdruk võis neisse uppuda, kui Gabriel naeratas. Tavalises olekus oli Gabrieli nägu kahtlemata kena, aga kui tema suule kerkis rõõmus naeratus ja nähtavale ilmusid lohukesed, oli efekt lihtsalt hävitav.

      Midagi Halliday juures meenutas mulle Gabrieli, ehk oli see valguse mäng, kõrge sarnakaar. Aga Halliday silmad olid helehallid, Gabrieli omad olid olnud nii erksinised, et mõnikord, kui ma neisse vaatasin, oli mul mõttelõng sootuks kadunud. Halliday žestides, tema mõõdetud liigutustes, oli midagi Gabrieli laisa elegantsi sarnast, aga tulemuseks oli originaali glamuuri asemel lihtsalt koopia.

      Loomulikult polnud see vähimalgi määral Halliday süü, nii et vastasin tema naeratusele ja tema haare muutus tugevamaks. Tantsisime loo lõpuni. Kui laul lõppes, hakkasin taganema, aga ta ei lasknud mul minna. „Veel üks?“

      Astusin meelsasti tema käte vahele. Pärast nii paljusid aastaid ilma Gabrielita oli see hõrk tunne ja ma tabasin end paarilt ebaneitsilikult mõttelt, kui me liikusime. Lugu lõppes, aga härra Halliday ei kavatsenud tantsimist lõpetada ja mina samuti mitte.

      Just sel hetkel, kui dirigent taktikepi järgmise loo alustamiseks tõstis, pistis ülemkelner pea palmide vahelt välja, et talle midagi öelda. Dirigent kehitas õlgu ja midagi anti käest-kätte – kahtlemata oli tegemist rahaga –, sest dirigent kummardus ja sosistas midagi muusikutele.

      Nad lappasid oma noote, jätsid järgmise loo kõrvale ja alustasid kena avamängu. Meie härra Hallidayga hakkasime uuesti tantsima ja just siis, kui ta mind graatsiliselt keerutas, tundsin külmavärinat mööda selga jooksmas.

      „Evie?“ tema pilk oli murelik, käsivars tihedalt ümber mu piha.

      „„Salut d’Amour,““ ütlesin ma.

      „Vabandust? Oh, jaa, on vist tõesti. Kena väike lugu, eks ole? Kahju, et mul muusika suhtes nii vilets mälu on. Ma ei suuda iial meeles pidada, kes selle kirjutas.“

      „Elgar,“ ütlesin kangelt. „Selle kirjutas Elgar.“

      Tema ilme muutus rõõmsamaks. „Muidugi. Kuulge, Evie... proua Starke? Te olete täiesti kahvatu? Kas teiega on kõik korras?“

      Sundisin end naeratama. „Täiesti korras, aga siin tundub korraga meeletult palav olevat. Andke andeks. Ma pean korraks ära käima.“

      Ta hoidis mu kätt ja silitas seda murelikult. „Mida iganes soovite. Kas ma võin teid tagasi lauda saata?“

      „Ma usun, et daamide riietusruumi.“

      Ta saatis mind ukseni, ma pöördusin ja panin käe tema varrukale. „Kas te võiksite tädi Dove’i juurde minna? Ma ei oleks tohtinud teda nii kauaks üksinda jätta. Ma tunnen end kohutavalt süüdi.“

      Ta kõhkles. „Kui te olete kindel, et teiega on kõik korras.“

      „Suurepäraselt. Mul on ainult pisut palav. Loputan randmeid ja paari minuti pärast tunnen end jälle hästi. Palun ärge tehke endale tüli. Tellige šampanjat juurde ja kui see tuuakse, olen tagasi lauas.“

      Ta sibas minema ja kohe, kui ta oli vaateulatusest kadunud, lipsasin palmi taha. Ootasin, kuni ülemkelner möödus, hüppasin välja ja haarasin tal varrukast.

      Vaene mees oleks peaaegu nahast välja hüpanud. „Madam! Te ehmatasite mind.“

      „Ma palun vabandust, aga ma pean teiega rääkima.“

      Ta kohendas end pisut ja silitas vuntse. Selles asutuses oli ta kahtlemata intriigidega harjunud, aga mul oli muudki teha. Kummardusin lähemale.

      „Härra, see on veidi delikaatne asi.“

      „Naturellement.“ Ta manas näole vandeseltslasliku naeratuse ja puudutas sõrmega nina külge. „Siiapoole, proua.“

      Ta juhatas mu vaiksesse väikesesse alkoovi, mida varjas maailma eest nikerdistega sirm. „Mida ma saan teie heaks teha, proua?“

      „Lugu, mida orkester praegu mängib, „Salut d’Amour“… miks nad seda mängivad?“

      Ta kehitas õlgu. „See on kaunis ja tuntud pala, proua.“

      „Ma arvan, et siin on midagi enamat. Ma usun, et te maksite dirigendile, et ta seda lugu mängiks. Miks?“

      Tema tumedad silmad särasid. Ta nautis olukorda. „Proua on väga tähelepanelik.“

      „Proua on ka veidi kärsitu. Miks te talle maksite? Kas keegi maksis teile?“

      Ta kehitas uuesti õlgu. „Eriteenuste eest on kombeks eraldi maksta,“ ütles ta kõlatult.

      Vihje ei jäänud märkamata. Otsisin oma väikesest helmestega kotist paberraha. Tema silmad lõid ahnelt särama, ta võttis raha mu sõrmede vahelt ja pistis taskusse, enne kui oleksin jõudnud protestida.

      „Vastuseks teie küsimusele, proua, jah, mind paluti dirigendile see palve esitada.“

      „Kes palus?“

      Ta pööras pilgu üles ja mina võtsin uue kupüüri. Ta hakkas seda võtma, aga nüüd tõmbasin selle tema haardeulatusest kaugemale.

      Ta ohkas. „Aa, proua hakkab küüniliseks muutuma. Quelle dommage. Hästi. Mulle anti raha, et ma ühe pala telliksin, aga härra nõudis tungivalt, et seda esitataks kohe.“

      „Palun kirjeldage seda härrat.“

      Ta mõtles. „Minu kasvu, võib-olla veidi vähem sale. Tumedad juuksed ja väikesed vuntsid. Araablane,“ lisas ta. „Ja väga noor. Alla kahekümne.“

      Mu pekslev süda rahunes. See ei saanud Gabriel olla. Ülemkelner oli lühem kui viis jalga kaheksa tolli ja tema vöökohale hakkas tekkima kerge polster. Gabriel oli olnud täpselt kuue jala pikkune ja hea kehaehitusega. Veelgi olulisem oli see, et ehkki tal olid tumedad juuksed, oleksid tema suguvõsale omased sinised silmad reetnud ta isegi juhul, kui tal oleks õnnestunud välja näha kakskümmend aastat noorem, milles ma kergelt kahtlesin.

      Ülemkelner napsas mu sõrmede vahelt rahatähe. „Kas proual on veel küsimusi?“

      „Jah,“ ütlesin järsku. „Palju ta teile maksis?“

      „Kakssada СКАЧАТЬ