Jasmiinide linn. Deanna Raybourn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suurimaid andeid oli leida kõige kenam ja võluvam mees, keda oma tahtmist tegema panna. Tädi märkas mind just siis, kui ma trepist alla tulin, ja viipas elegantselt.

      „Evie, kullake, tule saa tuttavaks härra Hallidayga. Ta on briti diplomaat, kes on saadetud siia nendel salakavalatel prantslastel silma peal hoidma.“

      Sirutasin käe, mees võttis selle vastu ja vaatas mind pingsalt kõige kaunimate tarkade hallide silmadega. „Kuidas elate, härra Halliday? Evangeline Starke.“

      „Preili Starke,“ ütles ta aeglaselt mu kätt surudes ja jättis selle oma pihku veidi kauemaks kui vaja.

      „Proua,“ parandasin leebelt. „Ma olen lesk.“

      Üle tema näo libises põgus kaastundeilme. „Muidugi. Sõda nõudis hulga häid mehi.“

      Ma ei vaevunud teda parandama. Gabriel oli sõja ajal surnud – ta lihtsalt ei teinud midagi kasulikku nagu võitlemine.

      Mees vaatas tädi Dove’i poole. „Leedi Lavinia rääkis mulle just teie seitsme mere reisist, aga tal poleks tarvitsenudki seda teha. Olen teie tegusid ajalehe vahendusel jälginud. See on paganama põnev. Kas te kavatsete siin ka lennata?“

      „Praegu küll mitte. Mu lennuk on ikka veel Itaalias. Tulime tädi Dove’ga siia puhkama. Tahame lõõgastuda ja jõudu koguda, enne oma reisi järgmist etappi üle Kaspia mere.“

      „Damaskus on selleks õige koht,“ kinnitas mees. „Siin on hulk vaatamisväärsusi ja palju mõnusaid kuulujutte, aga see on sobiv koht ka ostlemiseks või supelhoones käimiseks või lihtsalt purskkaevu juures lebamiseks ja vaatamiseks, kuidas maailm silme eest möödub.“

      Need asjad võisid mulle huvi pakkuda umbes üheks päevaks, aga ma naeratasin. „Mind huvitab väga ka see, kuidas ajutine valitsus hakkama saab. Ma tean, et prantslased on otsustanud sekkuda ja mind huvitab, millised on nende pingutused võrreldes Briti kohaoluga Palestiinas.“

      Härra Halliday kulmud kerkisid rõõmsa üllatusega. „Mõelda vaid, ilu ja mõistus. Milline värskendav kooslus! Enamik naisi tahab ainult teest ja skandaalidest rääkida, aga kui teid tõesti huvitab tõde poliitilise olukorra kohta, olen enam kui valmis teid asjaga nii-öelda kurssi viima.“

      Tädi Dove haistis võimalust uueks vallutuseks ja haaras sellest kinni. „Kui lahke teist, härra Halliday. Pidime vennatütrega just õhtust sööma minema. Kas oleksite meie külaline?“

      Mees võttis kutse ruttu vastu ja ulatas tädi Dove’ile käsivarre. Läksin nende järel, jälgisin, kuidas mees osavalt läbi rahvamassi läks, takso võttis ja tädi autosse aitas. Ta pöördus minu poole ja ma panin käe tema omasse.

      „Proua Starke,“ sosistas ta.

      „Palun öelge mulle Evie,“ ütlesin talle.

      Mulle tegi nalja, et ta punastas kergelt. Et seda varjata, andis ta taksojuhile kiirelt ja sujuvalt juhised ja pöördus säravalt naeratades meie poole. „Ma usun, et sellest tuleb üks paganama tore õhtu.“

      Tegelikult oli see harukordne õhtu. Restoran, kus me õhtust sõime, oli väga uus ja väga prantslaslik, toidud ja veinid olid suurepärased. Tädi Dove nägi meeletult vaeva, et võluda härra Hallidayd, kes oli imeline kaaslane. Palmide taha peidetud tilluke orkester mängis populaarset muusikat ja õhtu edenedes hakkasid juveelidega ehitud paarid tõusma ja tantsima. Olin reisist väsinud – või ehk oli süüdi liiga palju šampanjat –, aga kogu õhtu üle laskus ebamaine meeleolu. Tundus võimatu, et olin tulnud nii kaugele otsima kummitust, ja vahuveini rüübates hakkasin mõtlema, kas ma mitte end põhjalikult lolliks ei tee. Sõda oli läbi. Ja sel sädeleval õhtul oli üsna ilmne, et maailm oli edasi liikunud. Miks siis mina seda ei suutnud?

      Härra Halliday oli võluv kaaslane. Ta oli vilunud jutuvestja ning tema lookesed Damaskuse välismaalastest ja ametnikest ulatusid väga lõbusatest kergelt skandaalseteni. Aga ta oli oma publikut hästi valinud. Tädi Dove ei armastanud midagi rohkem kui head klatši ja suur osa einest möödus tema lugudega reisidest Vaikse ookeani lõunaosas, mida härra Halliday näha igatses.

      „Oh, te peate minema!“ andis tädi Dove nõu. „Vähemalt on see ilus koht, kus surra.“

      Härra Halliday pahvatas naerma, ent tõsines tädi Dove’i otsast minu otsa vaadates. „Räägib ta tõsiselt?“

      „Täiesti,“ tunnistasin. „Tädi ei lähe kuhugi, kus tema meelest oleks ebameeldiv surra.“

      „Sellepärast ma Skandinaaviasse ei lähegi,“ ütles tädi Dove süngelt. „Seal on liiga külm ja laibad säilivad liiga kaua. Palju parema meelega sureksin mõnusas soojas kliimas, kus asjad kiiresti lagunevad. Pole mõtet viivitada, kui ma juba valmis ja surnud olen.“

      Härra Halliday vaatas uuesti minu poole ja ma kehitasin õlgu. „Küsige temalt surilina kohta.“

      „Surilina?“ Tema kena laup tõmbus kortsu.

      Tädi Dove naeratas laialt. „Jah, see on kaunis tivaevae, mille ma viimati Vaikse ookeani lõunaosast leidsin.“

      „Tivaevae?“

      „Cooki saarte tekk,“ selgitasin. „Tädil on see reisidel kaasas, kui ta peaks ootamatult surema. Ta tahtis krematsiooni jaoks midagi kaunist.“

      „Peaksite üles seda vaatama tulema,“ ütles tädi Dove ainult kerge irvega. „See on Vaikse ookeani lõunaosa kaunis käsitöö – punased, sinised ja rohelised toonid on nii kirkad, et sobivad Arthuriga ideaalselt.“

      „Arthuriga?“ Härra Halliday paistis täielikus segaduses olevat.

      „Minu papagoi, Arthur Wellesley,“ vastas tädi.

      Ta viipas kelnerile, et too uue pudeli šampanjat tooks, ja härra Halliday heitis mulle üsna lootusetu pilgu. „Kas ma tohiksin teid tantsule paluda, proua Starke? Kui te muidugi meid vabandate, leedi Lavinia.“

      Tädi Dove viipas meile, ma tõusin ja astusin tema käte vahele, et valssi tantsida. Ta oli graatsiline tantsija, aga mitte ideaalne, ja just need väikesed apsud muutsid ta minu silmis veel meeldivamaks. Ta vabandas, kui teist korda mulle jala peale astus, ja manas näole nukra ilme.

      „Andke andeks. Tundub, et ma ei suuda täna õhtul hästi keskenduda.“ Aga tema soe pilk püsis mu näol.

      „Kõik on andeks antud, härra Halliday,“ ütlesin mina.

      „John,“ ütles ta automaatselt. „Teie tädi on täiesti ainulaadne naisterahvas,“ ütles ta. „Nagu mingi mütoloogiline olend.“

      „Ta võibki olla,“ nõustusin. „Muide, kui teil pole huvi temaga magada, peaksite teadma, mida ta silmas peab, kui kutsub kellegi üles oma surilina vaatama.“

      Härra Halliday komistas ja tal läks terve takt aega, et rütm tagasi saada.

      „Proua Starke... Evie. Tõesti, ma ei suudaks iial uskuda, et käituksin härrasmehele nii sobimatult...“

      Katkestasin teda. „Härra Halliday, see ei ole minu asi, millega teie tegelete. Tahtsin teid lihtsalt hoiatada juhuks, kui tema kavatsused tulid teile üllatusena. Seda juhtub sageli.“

      „Sageli?“ СКАЧАТЬ