Jasmiinide linn. Deanna Raybourn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli kurb ja hajameelne nagu märterpühakul. „Öelda auväärsele vikont Waltersile, et tema ainus poeg ja pärija on lilla? Ole ikka, kulla tüdruk. Tal on üks jalg juba haua serval. See teeks talle lõpu peale.“

      „Küllap on sul õigus.“

      Ta rüüpas mõtlikult viskit. „Ma arvan, et meie võiksime küll abielluda. Mulle annaks see auväärsust ja sinul oleks kena tiitel, mida visata näkku inimestele, kel pole midagi paremat teha kui sind klatšida.“

      Pistsin käe tema omasse. „Seltskonnavuhvadele koha kätte näitamine ei ole küll piisav põhjus abiellumiseks.“

      „Sinu abiga saaksin valdustele pärija kinkida,“ arutles ta.

      „Aga kas sa tahaksid?“

      Ta kummardus ja suudles mind põsele. „Ei. Isegi mitte sinuga ja ma jumaldan sind. Pean lihtsalt Mistledowni minema ja endast parima andma. Minust saab tõeline mõisahärra ja kui aeg sealmaal, läheb see kõik mingile nõrgamõistuslikule nõole Iirimaal.“

      „On ta tõesti nõrgamõistuslik?“

      „Noh, ta on iirlane, nii et sellest on raske aru saada,“ ütles ta silma pilgutades. Andsin talle vopsu vastu jalga.

      „Ära ole õel.“ Võtsin pildi. „Ma saan aru, sinu arust olen ma suur lollpea, et Damaskusesse ei lähe.“

      „Jah, oled küll.“

      „Aga miks?“

      Wally kummardus ja pani põse minu oma vastu. „Sest kusagil oma väga suures, väga õrnas südames loodad sa, et see kõik oli kohutav viga ja ta on elus.“

      Kohkusin tagasi, nagu oleks ta mind löönud. „Loodan! Milline kummaline avaldus!“

      „Aga tõene. Evie, kõik teised näevad sinu vaprat nägu. Kõik teised näevad laia naeratust ja söakat tüdrukut, kes oma väikese lennukiga lendab, fotograafidele lehvitab, saapaid ja jäätist reklaamib. Aga mina näen kõike muud. Mina näen sinu tumedaid silmaaluseid, kui sa oled tema peale mõeldes pool ööd üleval istunud. Mina näen vaevatud ilmet, mis tekib sinu näole iga kord, kui keegi tema nime mainib. Ja mina näen, et kusagil selle elukogenud glamuurse bravuuritari maski taga, kes ainult tantsukingade ja huulepulgaga mööda maailma ringi sõidab, on südamevalus tüdruk, kelle abikaasa talle väljakutse esitas ja jättis ta laevale, kui neiu mõtles, et mees tuleb roomates tagasi.“

      Tõrjusin silmi pilgutades pisaraid, aga mu kõri nööris midagi kuuma. „Ole sa neetud.“

      „Inimesed neavad mind pidevalt,“ ütles ta ohates. „Ja seda alati sellepärast, et mul on õigus.“

      Vaatasin uuesti fotot. „Kas sa arvad tõesti, et ta on seal?“

      Wally kehitas õlgu. „Mul pole õrna aimugi. Asi on selles, et see pole tegelikult oluline, kallis tüdruk. Oluline on see, et sina leiaksid üks kord ja lõplikult vastused. Sa oled viis viimast aastat kõige eest põgenenud, alati uuele reisile tormanud, peaasi, et ei peaks mõtlema sellele, kuidas lihunikule või pagarile maksta.“

      „Sa unustasid küünlategija. Ja tead, oled täiesti valedel jälgedel. Nende reisidega ma neid arveid maksingi.“

      „Lollus. Sa oleksid võinud masinakirja õppida ja kusagil kenas kontoris koha leida. Oleksid võinud uuesti abielluda. Oleksid võinud vastu võtta elatisraha, mis Gabriel sulle pärandas. Oli sadu muid võimalusi kindlustada seda, et katus oleks pea kohal, mu armas, ja sinul õnnestus leida ainus, mis sundis sind põgenema. Noh, on aeg see lõpetada. Oma kummitustele vastu astuda. Need üks kord ja igaveseks minema ajada. Andesta neile, andesta endale ja mine oma eluga edasi.“

      Mõtlesin tükk aega. „Ja mis siis, kui Gabriel ei olegi kummitus? Mis siis, kui ta ongi elus?“

      „Siis pead ta üles otsima ja temalt vastuseid nõudma. Sa oled seda väärt.“

      „Küllap vist,“ ütlesin aeglaselt. „Ma kujutan ette, et mul õnnestuks mõnelt ajalehelt saada nõusolek rahastada kõrvalepõiget enne Kaspia mere lendu. Tädi Dove’i kõige edukamaks raamatuks olid tema memuaarid reisidest Levandis 1880. aastatel. Ma võin neile öelda, et kordame tema teekonda, kohtume vanade sõpradega, sedasorti asi. Võin neile kohaliku koloriidi lisamiseks lubada paar kaamelikaravani ja kõrberändurit. Neile meeldib selline värk tohutult. Ja ma tean, et tädile meeldiks vanu sõpru näha. Võin talle öelda, et mul on enne Kaspia reisi pingutusi kerget puhkust vaja.“

      „Näed? Sa oled kaks sammu ees, nagu tavaliselt, lahendad probleeme. Sa oled juba poolel teel Damaskusesse.“

      Naeratasin. „Sul on loomulikult õigus. Ma olen selle loo lõppu väärt. Kui Gabriel on surnud, peaksin ta lõplikult seljataha jätma. Ja kui ta on elus...“ Kõhklesin ja naeratasin siis laialt. „Kui ta on elus, lasen sul teda kinni hoida, kui ma teda piitsutan.“

      „Suurepärane mõte. Mulle ei meeldiks miski rohkem, kui ise ka paar vopsu anda. Ma olen teda alati vihanud.“

      „Wally, miks sa peaksid teda vihkama? Sa pole temaga kunagi kohtunudki.“

      Ta kehitas õlgu. „Tal oli kõik, mida mina elult tahtsin, ja ta jättis selle Shanghaist lahkuvale laevale. Juba ainuüksi selle eest võiksin ta maha lüüa.“

      Hüppasin püsti ja suudlesin teda põsele. „Sa ei taha tegelikult mind,“ tuletasin talle meelde. „Ma ei ole üldse sinu tüüp.“

      „Oh, aga kuidas ma küll soovin, et oleksid.“

      Kaks

      Järgmisel päeval saime ühe Los Angelese ajalehe toimetajalt piletid Orient Expressile ja tädi Dove hakkas pakkima. Ta nõudis, et Arthur peab kaasa tulema – „Rooma kliima on papagoide tervisele kahjulik, kullake,“ – ja nende sõnade juures läksin Wallyt otsima. Ta nokitses ikka veel Jolly Rogeri kallal ja vilistas tööd tehes mingit džässimeloodiat.

      „Kuidas mu kullakesel läheb?“ küsisin lennukitiiba silitades. See oli minu mõte olnud, värvida lennuk mereröövlite lipu sarnaseks. Mustad triibud andsid lennukile teatava tõsiduse ilme, valge pealuu ja säärekondid lennuki sabaosal andsid teada, et mul oli tõsi taga.

      Wally tõstis pilgu mootorilt. „Sinu lennukiga on kõik korras ja minuga samuti, tänan küsimast.“

      „Kas ma võin temaga Veneetsiasse lennata?“

      „See sõltub. Kas sa tahad temaga laguunile maanduda? Veneetsia koosneb veest, kullake.“

      Krimpsutasin nägu. „Veneto mitte. Seal on kena väike lennuväli, kus me saame suurepäraseid pilte teha, enne kui me tädi Dove’iga Konstantinoopoli rongile istume.“

      Wally mõtles hetke ja noogutas. „Sellega saab ta hakkama, aga see on kõik. Sõidan rongiga Veneetsiasse ja lõpetan töö seal. Kohe, kui ta valmis on, hüppan temaga Damaskusesse. Linna lähedal on väike lennuväli ja saadik on teie eest juba võimudega ühendust võtnud, ehkki ma olen üllatunud, et saadik teadis, kelle poole pöörduda. Kas seal oleme veel meie võimul või valitsevad seal nüüd prantslased?“

      Pööritasin silmi. „Wally, kas sa kunagi loed ka neid ajalehti, mis meile saadetakse? Seal oli türklaste СКАЧАТЬ