Mäleta mind sellisena. Sabine Durrant

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mulle, et ta oli kirja lugenud. Ta valetas isegi siis, surus oma viha maha, juurdles, mida mulle teha.

      Pimedus surub vastu aknaid. Öö hääled – tuul aknaid lõgistamas, hiired räästarennides. Ma kaalun minema jooksmist, hotellitoa otsimist, tagasi Londonisse sõitmist, kuid ma olen liikumisvõimetu. Ma otsustan oodata. Kui ta on seal kusagil väljas, las ta siis tuleb. Ma olen selle ära teeninud.

      Tõde peitub selles, et ma ei oleks teda kunagi maha jätnud. Zach võis olla lõbus ja enesekindel ja tark, kuid tema pime pool oli see, mis mind tema poole tõmbas. Üle tema näo libisevad varjud, seletamatud peavalud, vihahood (mitte minule suunatud; mitte alustuseks). Kord pärast seda, kui olime koos mu õe ja tema mehega väljas käinud, lõi Zach lärmi selle pärast, kuidas Rob oli teda maha teinud: „Kas sa nägid tema irvet iga kord, kui ta mainis minu „kunsti”?”. Sellised asjad panid mind Zachi veelgi rohkem armastama. Tema kinnismõtted ja tema ebakindlushetked, kõik tundlikkusest kuni üleoleva käitumiseni. Ma teadsin, kust see kõik tuli. Ma olen näinud, mida lapsepõlveaegne kuritarvitamine teeb lastele koolis – kuivõrd enesessetõmbunud ja vihased nad võivad olla, kui õrn on nende enesetunnetus. Ma tean, et Zachi tujud ei tulenenud minust – toidust, mille ma olin valesti valmistanud, valedest riietest –, isegi kui Zach seda ütles. Ma teadsin seda. Teadsin tõepoolest. Lõpus oli meie vahel kõik nii läbi põimunud ja pingeline, nii imav, et kõige selle kaotus, auk, mille Zach endast maha jättis, on peaaegu väljakannatamatu.

      Ma mõtlen Xeniale ja tema südamekujulisele kaardikesele. Ma lasen endal tunda selget teravat armukadedust selle tundmatu naise vastu, inimese vastu, keda ma ei ole kunagi kohanud. Metsik pööritav valu mu rinnaku taga. Kas ta oli Zachi armuke? Ma luban endal ette kujutada Zachi siin koos minuga, viskihõngu mu kaelal, teda mu reite vastas. Meie tutvuse alguses ütles Zach mulle, et teda liigutas minu kinnismõte tema keha omandamisest. Ta ütles, et ma olin nagu munast koorunud hanepoeg, kes kleepis ennast esimese elusolendi külge, keda ta nägi.

      Aasta oli möödas. Zach on panustanud oma ajale, oodates minu Gullsi tulemist, enne kui teeb oma käigu.

      Mina olen valmis.

      Ta võib saada endale kõik, mida iganes tahab.

      Ma püsin kogu öö ärkvel.

      Zach

       Juuli 2009

      See, kuidas ta mälub, käib mulle närvidele. Ta suu ripub poolavali, tema väikesed hambad krigisevad, kostab imemisheli, nagu oleks kaks pinda teineteisest eraldumas. Ta limpsab oma huuled iga ampsu järel keelega puhtaks. Ma tean, see, et see mulle korda läheb, on põhjendamatu, aga ma ei saa sinna midagi parata. See ajab mind öökima. Korter on liiga väike, halb vahetus. Ma arvan, et see moodustab osa probleemist. Ma olen klaustrofoobik. Iga kord, kui ta ennast sohval liigutab, on kuulda vedrude plõnnimist.

Tema silmad olid kinnistunud teleriekraanile. Me tavatsesime seda kutsuda teleriõhtusöögiks. Nüüd on see valmistoit. Count on Us*. Nelisada kalorit või vähem. Lõhe ja metsik riis. Kui ta lõpetas, asetas ta oma kandiku maha vaibale. Kandiku all olnud misokastmesortsuke oli ta seelikule pleki jätnud, kuid ta ei märganud seda. Ta tõstis jalad kaarega üles ja lasi mulle sülle oma sukkis varbad, välja arvatud see, et tegelikult olid tal jalas nailonist põlvikud. Ma nägin horisontaalset vagu kohas, kus põlviku äär surus ennast keha sisse. Tema nailonsokis varbad. Ma nihutasin oma kubeme kaugemale. Natukese aja pärast liigutasin ma tema jalad ühele poole, tõusin püsti ja läksin akna juurde, et välja vaadata.

      Kui vaid oleks võimalik siit merd näha. See juba oleks midagi. Selle asemel on rida punaseid ja halle katuseid, kaugemal oleva kaubanduskeskuse klaaskuppel. Ma ei mõista seda osa Brightonist. Enamik majadest on vee poole küljega, kuigi võiksid olla selle poole esiküljega. Miks hoolib ehitaja tuulest, mitte valgusest? Kuid temale meeldib selle koha soojus ja praktilisus – kaks ruudukujulist tuba, üks hüpe teleri juurest voodisse. Üks tänav ülespoole oleks paik, mis võiks mulle meeldida – palee nagu pulmatort, oma ühisaed.

      Ma istusin tagasi sohvale ja ootasin show lärmaka osani, enne kui ütlesin, et vajan õhku.

      „Oh, mu armas, anna andeks,” ütles ta jalule hüpates. „Tahad sa ehk midagi muud vaadata? Ma võin selle välja lülitada, kui sa tahad.”

      Ma vaikisin justkui pakkumist kaaludes, kuigi olin oma otsuse juba ammu langetanud. Mõtteis olin ma juba väljas, kõndisin kiiresti mööda tänavaid, ahmisin sisse osooni. Ma üritasin anda oma häälele kaalutleva kõla: „Armas tüdruk, sa vajad oma lõõgastumisaega. Ma ei ole kaua ära.”

      Ma tundsin kergendust niipea, kui olin tänavale astunud. Naise näoilme pani mind tundma kahetsust, kuid ka vabanemist. See, et asjad ei sujunud, oli tema viga. Ma tahan, et suhe sujuks. Või vähemalt tahtsin. Mis tal viga on? Miks ta ei näe seda, mis meil võiks olla? Ta on tark tüdruk – Jumala pärast, teenib elatist psühhomeetrilise analüüsiga. Ta oleks pidanud ära tabama selle, mis teinuks meid õnnelikuks. Ta ei hinda mind, selles on viga.

      Brighton südasuvel. Prügikastid on oma sisu tänavale pillanud. Tuules laperdav must kile. Mädanevate puuviljade hais, mis on segunenud praetud Hiina toidu pikantse lõhnaga. Poissmeesteõhtut veetvad mehed, kes tõukavad ja tõmbavad üksteist, pudenevad autode vahele, loiu leelotamise traagiline nurjunud semutsemine. Taamal rannal lamab liikumatus valguses kiviklibusel rannal rühm naisi – punase- ja valgelaigulised jalad välja sirutatud, kurgud säramas, naer lärmakas. Kellegi iPhone’ist lõikub õhku Rihanna plekikõlaline „Umbrella”. „Ella, ella, ella,” röögivad tüdrukud. Juua täis kanad. Või ostlejad – Primarki ostukotid kukla taga kuhjas –, täislastituna naasmas allahindlusmüügilt. Meri sädeles loojuvas päikeses nagu õli. Kajakad – rasvased ja määrdunudhalli värvi – kõnnivad jalgu kõrgele tõstes ja tiibu laksutades mööda laudteed. Isegi kajakad siin all näisid ebaloomulikud.

      Varem jalutasin ma mööda rannaäärset teed kai suunas. Mitte niivõrd sellepärast, et mind oleksid köitnud vilkuvad tuled või kile vilehääl. Ma lihtsalt ei tahtnud minna majadevahelistele tänavatele ja riskida Blank Canvasest möödumisega. See oleks nagu kivi ümberpööramine ja seliliolevate, jalgadega vehkivate kakandite nägemine. Need kolm tööd, millest ükski ei olnud ära müüdud, kui ma viimati vaatamas käisin. Keegi ei taha neid. Inimesed ei taha raskust, kihte. Nad tahavad väikseid labidatega lapsi, taevavärvi, mis sobib kokku nende kardinatega. Ma ei tea, miks see mulle korda läheb. Ma peaksin jääma vormide juurde. Jim helistas enne ütlemaks, et täna tuli sisse veel kolm tellimust. Vastsündinu labajalg ja kaks ema, kes tahavad oma laste töntsakate käte kipsivorme. Brightoni elanikel ei saa tõepoolest kunagi villand omaenda jäsemetest.

      Ma leidsin ennast seismas Greeni veinibaari ees. See on peamistest tõmbekohtadest piisavalt kaugel, et olla vaikne kohake. Pealegi ei taha keegi enam puhast vanamoelist Prantsuse veini – inimesed tahavad kodus valmistatud, pärandina edasi kanduvaid ja kohalikest allikaist tulevaid jooke. Mõtlesin kedagi kaasa kutsuda, aga ma ei ole hea seltsiline. Kui ma müün pildi maha, oleksid lood sootuks teised. Ma istusin nurgalauda ja uus ettekandja (blondeeritud juuste ja võltspäevitusega, suurte kätega) toetus mu lauaservale tellimuse võtmiseks – röstitud kana hautatud kartulite ja roheliste ubadega. Kui toit saabus, jaotasin ma selle osadeks, süües esimeses järjekorras kartulid, siis oad ja viimaks kana, kuhjates igale suutäiele nii ohtralt sinepit, et pea hakkas huugama. Mõnikord teen ma mida tahes, et tunnetus liiguks tagasi tasemele, kus see peab olema.

      Kui ma korterisse tagasi jõudsin, oli pime. Teler oli välja lülitatud. Charlotte oli elutoa ära koristanud ja ootas mind magamistoas. Ta oli oma kulunud vormitu halli aluspesu, mida ma olin näinud teda sel hommikul selga panemas, vahetanud omavahel kokkusobivate punast ja СКАЧАТЬ