Mäleta mind sellisena. Sabine Durrant

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kergel kallakul ja lisan kiirust, kuni autotuled on maha jäänud. Lollakas idioot, mõtlen ma, kuid siis on tuled jällegi platsis. Pimestavad, vilkuvad. Too auto puudutab minu auto põrkerauda. Ma mõtlen teetaskus olnud hõbedasele maasturile. Kas see on maastur? Ma ei näe enam midagi. Ei merd, kaldaid ega teed. Ainult neid pealepressivaid pimestavaid lambitulesid. Ma olen hakanud sõitma ühe kiiremini ja kiiremini, sööstes mäest alla külakese suunas, kuni jõuan farmipoeni. Ma liuglen autoga väravast sisse ja pidurdan rataste kriisates, kuni auto peatub.

      Too auto libiseb mööda ja on kadunud. Ma ootan hetke. Howard on ennast jalule ajanud ja nuhutab auto akent. Väljas on pime, köögiviljariiulid kõrguvad nagu võllapuud ja järsku on kõik väga vaikne.

      Leina ametlikult määratletud etappidest rääkivates eneseabiraamatutes kõneldakse eeldatavast standardsest kulust: šokk, uskumatus, tingimine, viha, depressioon, lõplik nõustumine. Ma arvan, et ma olen kuhugi vahele kinni jäänud. Raamatus, mille Peggy mulle andis – „Teie kaotuse õitseng” –, oli peatükk nii-öelda patoloogilisest leinast. See on, kui kellestki ilma jäänud inimene ei suuda oma eluga edasi minna. Ma arvan, et just patoloogilise leinaga ma maadlengi.

      Mitte keegi ei püüa mind tabada. See on patoloogiline. Ellujääja süütunne. Lahkuja süütunne. Lõpetamata jäänud tehing.

      Oleksin ma liiliad ära varastanud, võinuksid need nüüd olla koos minuga. Ma puudutaksin neid, mudiksin nende tolmuseid siidpehmeid kroonlehti oma sõrmede vahel, hingaksin sisse lillede iiveldamaajavat aroomi ja teaksin, et ma ei mõelnud neid välja.

      Siit on sõita lühike maa piki järskude teede võrgustikku, mis järgivad künka kontuuri. Gulls jääb teevõrgust väljapoole, selle kaljuserva lähedale, kust algavad majad. Ma lülitan raadio sisse ja sõidan rataste krõbisedes teekonna viimast konarlikku lõiku, ümisedes vaikselt kaasa Taylor Swifti laulule.

      * Edela-Inglismaal Cornwalli poolsaarel asuv rahvuspark.

      Teine peatükk

      Ratastega prügikastid seisavad risti ukse ees. Uks viib stuudiosse, milleks Zach muutis kõrvaloleva vana garaaži. Järsku kallakut katval murul vedelevad mullusuvised mädanenud pirnid. Kõdunenud hostalehed laperdavad rõõmutult mööda teerada. Roniroosi peaharu, mida ma üritasin kaks aastat õpetada üle varikatuse ronima, on tagurpidi maha kukkunud.

      Ma lähenen bangalole külg ees nagu närviline kass. Mulle ei ole siin kunagi meeldinud. Minu jaoks asetseb see kõigest liiga eemal. Kaljutee ots jookseb allamäge ja on kõigist hüljatud; teised majad näivad olevat lukustatud ja tühjad, isegi kui ei ole. Zach, kes ostis selle maja pärast oma ema surma, väitis, et ta armastas metsikut loodust ja eraldatust, kuid see tundus teesklus. Ma usun, et Zachi arvates peab kunstnik just nii ütlema. Tõsiasi on see, et ta vihkas üksiolemist.

      Võti murrab endale teed lukuaugus ja haakub lukuhammastega. Ma surun ust ettevaatlikult vastu postikuhilat. Minu kiri on selle kuhja all. Ma hävitan selle, niipea kui saan.

      Uks avaneb tasahilju ja ma vaatan ainiti hämarusse. Siin ei ole kedagi. Siin ei ole keegi elanud. Need „Xenia” lilled tõestavad omal moel seda, mida olin otsinud. Zach ei varja ennast siin. Ta on läinud. Majas on rõske lõhn. Mööblitükid heidavad süngeid varje. Ma astun üle lävepaku ja lülitan sisse seinalambi. See ei tööta. Ma lähen vaibaserva taha komistades risti üle toa, et panna põlema kummalegi poole kaminat jäävad lambid. Kollane kuma ronib Zachi kriketilaua tolmusele pinnale. Ma nühin tammepuud kämblaga ja sellest jääb lauale pisarakujuline määrdunud laik.

      Kui rumal on maja ees hirmu tunda. Ma hakkan ringi kõndima, süütan aegamööda kõik lambid, vaatan igasse tuppa. Kraanist tilkunud veenirede jäljed vannitoas. Köögis on Dualiti röstri alune täis hiirejunne ja luuderohuväädid pressivad hiilivalt läbi aknaraamis oleva mõra. Emailitud keraamilised kannud on riiulile seatud veatus rivis, kõik sangad sama nurga all; kasepuust pesuharjad istuvad kindlal ilmel oma potis. Õhus on mingi kalgendunud kibedus. Niiskus annab tunda, ei midagi muud.

      Magamistuba näeb välja selline, nagu me selle viimati siin olles maha jätsime – padjad jäigalt oma kohtadel, vanamoelise vatiteki all kehakuju järgi vormitud suletekk. Linad – karged ja lavendlilõhnalised – pesukapi alumises sahtlis. Ma mäletan, kui me neid viimane kord kappi panime – mäletan Zachi laiu labakäsi, mis linu voltisid, tema keskendunud näoilmet, meie väikest tantsulist liikumist, kui me linu kokku voltides teineteise vastas seisime, lina allapoole laskmist, naeru, üle linaääre kohtuvaid ninasid. Täiusliku õnne hetked – ma ei suuda neid kunagi eitada.

      Mu jalad värisevad. Ma istun voodiservale ja toetan oma pea vastu seina. Me ei sobinud kokku – Zach ja mina. Inimesed tavatsesid imestada, mida ta minus nägi. Tema enesekindlus, minu ebakindlus. Minus ei ole midagi pilkuköitvat. Zachi välimus oli selline, mis tõmbas kõigi pilgud temale, selline, mis pani kõik poeabilised koketeerivalt naeratama. Oli tema alles saak. Kõik mu sõbrad arvasid seda. Mul oli vedanud, võisin nende näoilmest välja lugeda. Jane’i pani kadestama uudsus. Aga asi oli rohkem äratundmises. Ma tundsin ennast Zachi külge köidetuna – rinnust haaratuna – peaaegu sel samal hetkel, kui me kohtusime. Sidemed mähkusid meie sisemuses ja tõmbasid meid kokku. Ta oli mu vana ülemusega koos koolis käinud. Me olime rentinud Claphamis kortereid samas kvartalis, olime olnud teadmatult teineteise naabrid. Ta sõnastas tunded, mida ma ise olin tundnud, kuid ei olnud osanud sõnadesse panna. Ta astus minu kaitseks välja – keegi ei olnud seda varem kunagi teinud. Ja tal oli omapärane viis viia teemasid ajas edasi („Kui palju lapsi me peaksime muretsema?”, „Kuhu me peaksime pensionipõlves elama minema?”) hetkeni, mil ma tundsin, et olen teda alati tundnud ja jään alati tundma.

      Ja voodis, riieteta, sobisime kokku. Selgus, et asjad, millest ma olin raamatutest lugenud, ei olnudki klišeed. Ma võinuksin ära sulada. Ma ei teadnud, kus lõppes tema ja kus algasin mina. Terved ööd võisid mööduda omavahel põimunud jäsemetega. Ja ka tema tundis sama. Ma tean, et tundis, vaatamata kogu oma kogemusele. Tema käed minu juustes, hingetu vaikus, ekstaatilise ahastuse ilme tema kaunil näol, kui ta jõudis kulminatsioonini. Tema järgnevad ohked, tema keha raskus mind linadesse surumas, tema lõua karedus mu kaelalohus. Väike rahuldusoie mind enda vastu tõmmates. Mul oli minu oma mõjuvõim.

      Mu silmad on suletud, kuid ma avan need nüüd ja taipan, et vaatan tõtt pistikupesast mööda põrandat jooksva juhtmega. Ma tonksan seda jalaga. See on määrdunudvalge, pooleldi kokkukeritud, adapter taga tilpnemas. Ma kummardun, et vaadata, kuhu see juhe voodi all viib, kuni jõuan hõbedase sülearvutini – MacBook Air.

      Ma üritan mõista, keerutan seda oma käte vahel, tunnen metalli külmust.

      Zachil oli MacBook Air. Ta kirjutas sinna pidevalt, kallas sellesse oma mõtted, märkmed maalide ja projektide kohta. Ta suhtus sellesse sülearvutisse obsessiivselt. Ta hoidis seda alati nägemisväljas. See oli temaga kaasas, kui ta Londonist lahkus. See oleks olnud koos temaga, kui ta suri. Tema oma hävis tules. Seega ei ole see tema oma. See peab olema kellegi teise oma.

      Ma avan sülearvuti. Üle ekraani vilgub Zach Hopkins koos salasõna sisestamise väljaga. Ekraanisäästjaks on vaade kaljunukilt – madal pilv, Atlandi ookeani lainetus. Zachi lemmikvaade. Ma klõpsan kaane kinni ja asetan arvuti käte värisedes ettevaatlikult enda kõrvale voodile.

      Zach ei lubanuks mul oma arvutit puudutada. Kord tõstsin ma selle köögilaualt üles, et laud alt ära puhastada, ja Zach tõmbas selle mul käest nii äkilise jõnksuga, et arvuti kukkus põrandale. Zach tõstis selle maast üles, kontrollis üle, tulistas mu suunas vandesõnu ja lahkus ruumist, et ta ei näeks enam mu nägu. Hiljem, kui me ära leppisime ja ta voodis minu СКАЧАТЬ