Mäleta mind sellisena. Sabine Durrant

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Zach hoidis mõningaid vanu riideid. Mulle tundub, et puudu on üks paar madrusesiniseid lühikesi pükse, hall džemper ja kulunud nahkrihm, mis on tavaliselt kokkukeritult sahtlinurgas. Ma laskun põlvili põrandale ja vaatan voodi alla. Seal peaks olema seljakott, mida me hoidsime siin sellepärast, et see oli riidekapi jaoks liiga kobakas, kuid seda ei ole enam. Ma jooksen kööki. Ma kiikan ahju ja nõudekappidesse, raputan läbi käterätikud. Nõudekapist puudub taskulamp, samuti salalaegas, kus me hoidsime hädaabiraha, ligikaudu nelikümmend naela, see oli tühjas müslikarbis. Ma kõnnin läbi maja, toast tuppa, otsides tõendeid teistsuguse silmavaatega, teistsuguse oletustepagasiga. Elutoa seinal on tühja naela all must nelinurkne kujund. Pilt on ära võetud. See oli Zachi varajane töö – lihtne krobeline õlimaal ukseavas seisvast naisest. Zachi Hunteri saapad peaksid tema range korraarmastuse tõttu olema koridorikapis ja seisma kõrvuti oma tavalisel kohal. Minu vanad sinised Dunlopi saapad on seal, aga tema 43 suuruses tumerohelised saapad, mida Howard oli närinud ja mida ma olin paaniliselt saladuskatte all paiganud mingi internetist ostetud spetsiaalse liimiga, olid kadunud.

      Ma istun kamina kõrval seisvale toolile. Mu suu kuivab. Ma olen hakanud värisema. See algab taas. Ma olen tagasi seal, kust alustasin. Inimesed on mulle öelnud, et ma olen segane, ja võib-olla ma olengi. Võib-olla ma kujutan seda ette. Aga ma ei kujuta. Zach on selles majas olnud.

      Minu kiri.

      Postikuhi lebab ikka veel esiukse kõrval maas. Ma korjan selle üles ja viin lauale. Ma lappan läbi pruunid ümbrikud, tasuta ajalehed, torulukkseppade ja elektrikute reklaamlehed, gaasiarved ja telerilitsentsi nõuded ning lasen siis neil kõigil oma jalgadele sadada. Minu kirja ei ole posti hulgas.

      Howard on ikka veel maja ees aias. Ma lähen ukse juurde ja kutsun teda. On Cornishi külm öö, milles on tunda sutsukest sooja Golfi hoovust. Ümberringi lasub täielik vaikus. Howard on läinud mööda rada kaugemale, ninaga lõhna ajades, tõenäoliselt Zachi otsides. Ma hõikan valjemalt.

      Lausekatked mu peas matavad mind üha uuesti enda alla. Mu armastatu, olin ma alustanud. Ma vajan ruumi ... pisut lahus olemise aega – seljale patsutavad laused, sedalaadi võltsid sentimentaalsused, mida Zach vihkas, mujalt saadud mõtted. Ma olin tõe kirjutamiseks liiga hirmul. „Ole aus,” tavatses Zach öelda. „Vaata mulle otsa. Ütle mulle, mida sa tunned.” Kui ma seda meenutan, tõstab minus pead paanika. Sageli ma ei teadnudki, kuidas ma ennast tundsin. Vahetevahel, olles halvatud tema teadmisiha raevukusest, ei tundnud ma üldse midagi.

      „Sa oled kõik,” tavatses ta öelda. „Ma ei suudaks sinuta elada.”

      Sa armastad seda koera rohkem kui mind.

      Howard ei tule ikka veel ja ma lähen tagasi majja, kööki. Prügikasti mark on Brabantia – tippklassi toodang, väitis Zach. Sellel on vanaaegne välimus. Pisiasjad olid Zachi jaoks nii olulised. Ma klõpsan kaane lahti.

      Minu kiri ja ümbrik on kokkukägardatult prügikasti põhjas.

      „HOWARD!” Ma olen maja ees ja kriiskan nüüd liiga valjult, täidetud hirmujudinatega.

      Mu koer tuleb hüpeldes ja küljetsi libisedes üle ligeda muru, omaenda jalgade otsa komistades. Ta kopsatab vastu minu jalgu ja läheb siis minust mööda majja. Koera porised käpad, valged põrandaplaadid, hele vaip. Vana paanika pitsitab mind rinnust – ma pean kõik ära koristama, enne kui Zach seda näeb.

      Londonis jätan avariist saadik tuled öösiti põlema. Ma ei usalda ennast. Ma kontrollin kaks ja kolm korda, kas aknad ja uksed on suletud. Mu aju ei ole usaldusväärne. Kui olen inimeste keskel, tekib mul mõni mõte, ja siis ma ei tea, kas olen selle tegelikult valjult välja öelnud. Jane ütleb, et ma kordan ennast. Teistel kordadel olen tavatult vaikne. Mul on tunne, nagu oleksin ma ootel. Mu jäsemed muutuvad raskeks ja keelduvad koostööst. Ma arvan, et kui ma ei ole ettevaatlik, kukun trepist alla, löön kolba puruks, murran kõik oma kondid. Ma kardan, et võin surma saada.

      Ma näen kõikjal Zachi. Ma näen mõnd meest tänaval või metrooplatvormil ja mu süda seiskub. Ma jooksen inimesi teelt eest tõugates temani ja kui ma jõuan meheni või kui ta ümber pöörab, ei ole see sugugi Zach, vaid samasuguse kõnnaku või õlakotiga võõras, kellel on samasugused rippuvad tumedad juuksed.

      Peggy palub mul pidevalt Zachi riietest vabaneda. Aga see näib vale. Kuidas ma saan ära visata tema kingad, tema särgid? Tal läheb neid vaja, kui ta naaseb.

      Politseikonstaabel kinnitab mulle, et see on tavapärane mõtlemisviis. Aju peab moodustama uued sünapsid. Aju ei tööta veel südamega samas taktis. Morrow ütles, et ma olen nagu sõdur, kes tunneb amputeeritud jäsemes fantoomvalu. See on neuropaatiline segasusseisund. See lõpeb, ütles ta, kui ma olen rohkem mina ise.

      Ma ootan ikka veel. Kuid mu meeled hämmelduvad järjest rohkem, mitte vähem. Ma tunnen Zachi hingeõhku oma kaelal. Kord töö juures, üksi raamatukogus, panin ma raamatuid tagasi riiulitele ja tundsin Zachi odekolonni lõhna. Acqua de Parma – Colonia Intensa (mitte Assoluta, ma eksisin sellega üks kord). Ruumis olev valgus muutus, nagu oleks keegi ukseläve blokeerinud. Kui ma ukse juurde läksin ja välja vaatasin, oli koridor tühi.

      Meile murti kord sisse. Minu juurde murti sisse. Ehkki „sissemurdmine” ei ole päris õige sõna. Ei mingit katki löödud lukku ega purustatud akent, ei ühtegi tühjendatud nagi. Minu käekott, teler, vahetusraha köögilaual ... kõik oli puutumata. Vargad viisid kaasa Zachi iPodi. „See on ainuke, mida lapsed tänapäeval tahavad,” ütles Morrow, „väikesed odavad elektroonilised vidinad, mida nad saavad edasi müüa.” Ja ikkagi. Esiuks tihedalt suletud, post koridorilaual korralikus virnas – kas mina jätsin selle nii? Ma ei suutnud meenutada. Morrow ütles, et pidin olema ukse lahti jätnud. Avatud kutse. Ma teen pidevalt sellelaadseid vigu. Oli see õud või igatsus, mis pani hirmujudina mööda mu selgroogu jooksma, mis pani mind ette kujutama, et Zach oli ise oma võtmega sees käinud?

      Ma kuulen öösiti hääli. Paar nädalat tagasi jäi auto keset ööd tänavaservale seisma. Allakeritud autoaknast kostist Elvis Costello „I Wanna be Loved” – Zachi lemmiklaul. Auto seisis mootori mürisedes otse maja ees. Muusika oli piisavalt vali, et kosta minuni isegi tagumisse magamistuppa, kus ma magasin. Selle aja peale, kui ma kabinetiaknani jõudsin, oli auto minema sõitnud. Ma nägin selle tulesid autotee lõpus.

      Ma näen Zachi unes peaaegu igal ööl. Sügavas unehaardes, silmad tihedalt suletud, mõtlen ma Zachi näost, mis on surutud minu näo vastu. Ma panen käed oma jalgade vahele ja kujutlen Zachi huuli liikumas üle mu kaela alla rindade suunas, tema sõrmed ümber mu rinnanibude. Mul on tunne, et mu peal, linade all, lasub mingi raskus, mu käed on tihedalt kägaras, puuvillane riie suhu imetud. Hommikul, kui ärkan, arvan ma, et Zach hiilis läbi akna sisse ja otse minu voodikatete alla. Ma tunnen tema lõhna oma nahal, näen tema peast jäänud lohku padjal. Ta on veetnud öö koos minuga. Ma olen kindel, et see, kes viis mind orgasmini, on Zach.

      Ma ei ütle enam sõnagi. Nad mõtlevad, et ma olen veelgi segasem, kui nad juba arvasid. Peggy ütleb, et kui keegi kaotab oma eluarmastuse, on reaalsustaju kadumine lubatud, aga ma ei ole kindel, et ta arvas seda seisundit kestvat üle aasta. Tõenäoliselt täpselt aasta. Peggy usub absoluuti. Ta ei tegele segadusega.

      Jane teab natuke mu abielu kohta, kuid mitte üksikasju.

      Mu peas valitseb pimedus, mälestused, mis põletavad – asjad, mida kumbki neist ei tea ja mida ma ei saa neile rääkida.

      Ma hävitan kirja ja ümbriku eesmisel trepimademel. Ma süütan mõlemad paberid tikuga, vaatan neid tules kooldumas, pühin siis halli tuha kokku ja heidan selle välja teerajale. Zach oli siin. Ma puhastan oma hambaid, lonksates СКАЧАТЬ