Vaata uuesti. Lisa Scottoline

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ uurid?“

      „Järg ühele vanale lapserööviloole.“ Ellen küsis endalt, miks ta valetab. Ta oleks ju võinud lihtsalt tõtt rääkida. Nii naljakas, ma nägin just fotot lapsest, kes näeb välja täpselt nagu Will. Aga miski käskis tal seda infot endale hoida.

      „Mis lapseröövilugu?“

      „Sulaman, röövijaks oli pereliige. Sellest on juba üksjagu aega möödas.“

      „Ah jaa, nüüd ma mäletan. Ah see olid siis sina.“ Sarah turtsatas ja Ellen üritas oma ärritust varjata.

      „Mida sa silmas pead?“

      „See oli siiras lugu. Erinevalt minust oskad sina selliseid asju kirjutada.“

      „Sina oskad samuti siiralt kirjutada,“ arvas Ellen, kuigi päris kindel ta selles ei olnud. Timothy foto oli peaaegu valmis saanud ja naine soovis äkki, et Sarah juba minema läheks. „Anna andeks, aga ma pean nüüd tööd edasi tegema.“

      „Mina samuti.“ Sarah pilk langes printerile, millest foto parasjagu välja pudenes, ja naine võttis selle kätte. „Ahhaa! Sa ei teegi tööd.“

      Elleni suu tõmbus kuivaks, kui Sarah Timothy pilti silmitses.

      „Sa oled rohkem beebipilte teinud kui keegi teine minu tutvusringkonnas.“

      „Mis teha.“ Ellen ei osanud midagi muud öelda. Sarah oli ilmselgelt Timothyt Williks pidanud.

      „Hiljem näeme.“ Sarah ulatas Ellenile foto ja lahkus. Ellen murdis pildi kokku ja pani selle oma käekoti.

      Seejärel võttis ta telefoni, et Susan Sulamanile helistada.

      Kaheksas peatükk

      Viisteist minutit hiljem lõpetas Ellen kõne ja nägi Marcelot kabineti uksel seistes viipamas.

      „Saad sa korraks tulla?“ hõikas mees ja naine noogutas, nähes läbi klaasseina vaadates, et Sarah istus endiselt ühel mehe kirjutuslaua vastas seisvatest toolidest.

      „Ikka.“ Naine tõusis ja läks mehe kabinetti, mille seinu katsid tolle kodulinnast São Paulost tehtud värvilised ülesvõtted. Ühel oli kujutatud soojades kuldsetes ja pruunides toonides eksootiliste kivist kaarte seeria ja teisel pelargoonipunaseks, erkoranžiks ja kuldkollaseks värvitud päevinäinud uksed, ukselävel seismas pott lillakaspunaste petuuniatega. Ellen taipas, et ta on ka Marcelo kabinetist sisse võetud.

      „Võta, palun, istet.“ Mees viipas tooli poole ja Sarah naeratas tulijale. Mees istus ise oma kirjutuslaua taha; see oli lage, kui välja arvata sülearvuti kõrvale virna laotud kuvatõmmised ja jalgpallipildiga pliiatsitops, millel oli kiri Palmeiras. Mees ohkas. „Kõigepealt tahaksin öelda, et tean, kui raske Courtney lahkumine teie mõlema jaoks on. Kui see oleks vähegi võimalik olnud, oleksin seda vältinud. Sarah pakkus mulle just välja väga hea loo idee.“ Marcelo olemine muutus Sarah’ poole vaadates elavamaks. „Tahad ise seletada või teen seda mina?“

      „Sa võid seda ise teha.“

      „Olgu.“ Marcelo pöördus otse Elleni poole. „Me kõik teame, et Phillys on tapmiste arv ülejäänud riigiga võrreldes üks suuremaid; me kajastame seda teemat igapäevaselt ühe või teise nurga alt. Sarah leidis, et me võiksime seda teemat käsitleda mitte tavauudistena, vaid kirjutada mõne suurema arvamusloo. Sarah, nüüd tuleb see koht, kus toimetaja su idee pihta paneb.“ Marcelo läkitas Sarah’le laia naeratuse ja naine hakkas naerma.

      Segadusse sattunud Ellen ei suutnud isegi naeratamist teeselda. Sarah oli talle rääkinud, et pöördub Marcelo poole seoses ametiseisundi kuritarvitamise looga, kuid see polnud tõele vastanud. Ta oli jutuks võtnud hoopiski arvamusloo, mis oli midagi hoopis suuremat. Arvestades kuu lõpus ees ootavat veel ühte koondamist oli Sarah’l ilmselgelt plaanis teha kõik, et asi temast mööda läheks.

      Marcelo jätkas: „Me peame selgitama, miks sellised asjad võrreldes teiste Ühendriikide linnadega just siin juhtuvad. Mis on olulisem? See on elu või surma küsimus.“

      „Just nimelt,“ kinnitas Sarah ja Ellen tundis, kuidas ta on teistest pool sammu tagapool, nagu koolis tunnikontrolli sooritades.

      Marcelo noogutas. „Mina näen seda loona põhjustest ja tagajärgedest. Läbimõeldud ja põhjaliku uurimistööna. Ma teen põhjuste analüüsimise ülesandeks Larryle ja Salile. Lasen neil rääkida ühiskonnateadlaste ja ajaloolastega.“

      Ellen pilgutas silmi. Larry Goodman ja Sal Natane olid A-rühm, tänu oma linnavalitsuse võlakirju käsitlevale uurivate artiklite seeriale Pulitzeri preemia lõppnimekirja kandidaadid. Naine oli ühtäkki samas tiimis tõsiste uudistetegijatega.

      „Ma tahan, et teie kaks keskenduksite tagajärgedele, ja see peab olema korralik ja värske töö. Sarah, sina keskendu tagajärgedele kulutuste perspektiivist. Kui palju läheb kuritegevus linnale maksma seadusesilmade, politseinike ja kohtu tööaja, advokaatide töötundide mastaabis? Kuidas see puudutab turismi, kaotatud ärivõimalusi ja mainet, kui seda on üldse võimalik koguseliselt määratleda? Esita arvandmeid, kuid tee seda arusaadavas vormis.“

      „Teen seda.“ Sarah tegi märkmeid, läikiv peanupp kummargil.

      „Ellen.“ Marcelo pöördus taas tema poole ja naine leidis, et kui ka mees tema vastu tõmmet tundis, siis oskas ta seda ülihästi varjata või siis oli tapmise arv selle ära nullinud. „Sina annad sellele inimese näo. Tapmiste arv peab olema midagi enamat kui pelk arv. Poliitiliselt korrektne ei ole vaja olla. Kui me asju õige nimega ei nimeta, ei õnnestu probleemi kunagi lahendada.“

      Sarah katkestas teda. „Mul on põhjalikud statistilised andmed rassinäitajate kohta ja vastav osa juba valmis kirjutatud. Äkki me peaksime asja ka selle nurga alt kajastama.“

      Marcello tõrjus ta ettepanekut käeviipega. „Ei, palun anna oma märkmed Ellenile. Ja nüüd tähtajast; täna on teisipäev. Räägime edasi reedel, enne nädalavahetust. Kas see on teile mõlemale jõukohane?“

      „Pole probleemi,“ vastas Sarah ja tõusis siis, paberid käes.

      „Mulle sobib.“ Ellen polnud küll tunnikontrolliks valmistunud, kuid ta oli kiire õppija. „Muide, kas ma saaksin sinuga ühest teisest loost ka rääkida?“

      „Muidugi. Lase käia.“ Marcelo nõjatus toolil istudes tahapoole ja Ellen tajus korraga, et Sarah tema selja taga viivitab lahkumisega. Marcelo näis naise mõtteid lugevat, kuna ta tõstis pilgu ja sõnas: „Suur tänu sulle, Sarah. Sa ei pea ootama jääma.“

      „Tänan,“ vastas Sarah ja lahkus.

      „No nii, mis sul siis oli?“ küsis Marcelo ja ta hääletoon oli vaevu tajutavalt leebem. Ellen küsis endalt, kas ta võiks tõepoolest mehele meeldida.

      „Ma kirjutasin kunagi loo Sulamani perekonnast; naisest, kelle lapsed röövis ta eksabikaasa. Ma rääkisin just telefonis Susaniga ja tahaksin sellest jätkuloo kirjutada.“

      „Miks? Kas ta sai oma lapsed tagasi?“

      „Ei, veel mitte.“

      „Mis siis juhtus?“

      „Lapsed on endiselt СКАЧАТЬ