Vaata uuesti. Lisa Scottoline

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ajal, eks ole?“

      „Ma panin ta voodisse, aga ta ei jäänud magama.“

      „Pahasti küll.“ Ellen varjas oma pettumust. Kui Will lõuna ajal ei maganud, et õnnestu neil enne lapse õhtust uneaega kuigi pikalt koos aega veeta.

      Connie kummardus poisi kohale. „Homme jälle…“

      Will pidanuks vastama „… hellad velled,“ kuid ta ei teinud seda. Poisi alumine huul tõmbus juba torru.

      „Tahad lihtsalt head aega öelda?“ küsis Connie.

      Will raputas pead, pilk kõrvale pööratud ja käed lõdvalt külgedel rippu. Raamatu lugemisest ei tule täna midagi välja ja Ellenile meeldis väga poisile ette lugeda. Naise ema pööraks end hauas ringi, kui teaks, et Will läheb voodisse ilma raamatuta.

      „Olgu siis, ta-daa,“ sõnas Connie, kuid longus peaga Will ei reageerinud. Lapsehoidja puudutas poisi käsivart. „Kallis oled, Will.“

      Ellen tundis täiesti põhjendamatut armukadedusetorget. „Tänan veel kord,“ ütles naine ja Connie lahkus ukse vahelt sisse paiskuva jäise õhu pahvaka saatel. Seejärel lükkas Ellen ukse kinni ja keeras selle lukku.

      „MINA JOONISTASIN SELLE!“ Will muutus üheksainsaks suureks pisaramereks ja joonistus hõljus ta käest laudpõrandale.

      „Oi, kullake. Sööme õige õhtust.“

      „Täitsa ise.“

      „Tule siia, kullake.“ Ellen küünitas poisi poole, kuid ta käsi riivas hiina toidu kotti ning lükkas selle koos saabunud postiga põrandale. Naine tõstis koti püsti enne, kui toit jõudis ümber minna, ning ta pilk riivas taas kadunud poisi pildiga valget kaarti.

      Kui veider.

      Naine võttis koti toiduga kätte ning jättis posti põrandale vedelema.

      Praeguseks.

      Teine peatükk

      Ellen pani Willi voodisse, masinatäie pesu masinasse, krabas siis kahvli, salvräti ja pappkarbi üle jäänud hiina toiduga. Naine võttis söögitoa laua taga istet ja kass seadis end sisse laua teise otsa; tema merevaigukarva silmade pilk keskendus toidule ning saba oli ümber looma töntsaka keha keritud. Kass oli üleni must, kui välja arvata valge triip keset ta nägu ja kindaid meenutavad valged käpaotsad, ning Will oli just selle kassi välja valinud põhjusel, et loom sarnanes väga Figaroga „Pinocchio“ DVD-lt. Nad ei suutnud otsustada, kas panna kassile nimeks Figaro või Oreo ja niisiis kandis loom nime Oreo Figaro.

      Ellen avas pakendi, kühveldas kanakarri oma taldrikule ja valas kõige peale riisijäägid, mis pudenesid karbist välja monoliitse kuubiku kujul nagu mänguämbrisse kokku surutud liiv. Naine lammutas kamaka kahvliga laiali ja märkas siis oma naabreid, Coffmane, ühise sissesõidutee teises otsas asuva maja söögitoas laua taga koduseid töid tegemas. Coffmani poisid olid pikad ja tugevad, mõlemad Lower Merioni lakrossimängijad, ja Ellen oleks teada tahtnud, kas ka Will hakkab gümnaasiumi jõudes spordiga tegelema. Oli olnud aeg, mil naine ei osanud poissi isegi tervena, veel vähem lakrossireketit viibutavana ettegi kujutada.

      Ellen sõi tüki erkkollase kleepuva karrikastmega kaetud veel leiget kana. See maitses hästi. Naine tõmbas saabunud posti enda ette, sorteeris arved välja ja pani need kõrvale. Kuu lõpp polnud veel käes, niisiis ei pidanud nendega kohe tegelema. Naine võttis veel ühe suutäie ja oli juba valmis Tiffany kataloogi lehitsedes pisut unistama, kui ta pilk langes valgele kaardile. Ta katkestas mälumise ja võttis selle kätte. KAS TE OLETE SEDA LAST NÄINUD? Kaardi alumisse serva oli kirjutatud „Ameerika Kadunud ja Röövitud Laste Keskus“ (AKRLK).

      Ellen pani kahvli käest ja silmitses taas kadunud poisi pilti. Seekord ei saanud ta midagi valgustuse kaela ajada. Tema söögitoa laes rippus messingist koloniaalajastu lühter ja selle eredas valguses nägi poiss veelgi rohkem Willi moodi välja. Foto oli mustvalge, niisiis ei saanud naine aru, kas neil oli ka sama silmade värv. Ta luges teksti pildi all:

      Nimi: Timothy Braverman

      Elukoht: Miami, Florida

      Sünnikuupäev: 19. jaanuar 2005

      Silmad: sinised

      Juuksed: blondid

      Röövitud: 24. jaanuar 2006

      Naine pilgutas silmi. Mõlemal poisil olid sinised silmad ja blondid juuksed. Nad olid isegi samaealised, mõlemad kolm aastat vanad. Will oli 30. jaanuaril kolmeaastaseks saanud. Ellen uuris pilti ja analüüsis kadunud poisi näojooni. Sarnasus algas laia vahega silmadest ja nende ümarast kujust. Mõlemal oli väike nina ja ühesugune paremale poole kaldu viltune naeratus. Kõige suuremaks sarnasuseks oli rahulik ja tasakaalukas pilk, millega mõlemad poisid maailma takseerisid.

      Väga kummaline, mõtles Ellen.

      Ta luges pildiallkirja, märkas tärni ja uuris kaardi alumisse serva kirjutatut. „Selline peaks Timothy Braverman arvutiprogrammi kohaselt välja nägema kolme aasta vanuses.“ Sõna „arvutiprogramm“ tekitas naises hetkeks segadust, kuid siis jõudis selle tähendus pärale. Arvuti või kunstnik oli püüdnud näidata, milline poiss võiks praegu välja näha. See arusaamine tekitas temas arusaamatut kergendustunnet ning Ellenile meenus päev, mil ta Williga kohtunud oli.

      Ta oli parasjagu kirjutanud Wilmingtoni Duponti haigla lastepolikliiniku südamehaiguste osakonna intensiivraviõdedest ja Willil raviti seal auku südames ehk vatsakeste vaheseina defekti. Laps lamas päikeselises palatis, tibatilluke mähkmetes poisipõnn kõrges valges haigla võrevoodis. Ta oli alakaaluline, ei tahtnud kuidagi kosuda, ning lapse pea mõjus kondise keha küljes kummaliselt suurena. Poisi näos torkasid silma suured sinised silmad, mis märkasid kõike, mis ta ümber oli, inimesed välja arvatud. Ta vältis silmsidet, mis – nagu Ellen hiljem teada sai – viitas hooletusse jätmisele ning tema voodi oli ainus, kus polnud ühtki pehmet mänguasja ega võre külge kinnitatud värvilist rippuvat lelu.

      Päeval, mil naine last esimest korda nägi, ootas too oma teist operatsiooni – esimese käigus lapiti auk Dacroni proteesiga kinni ja teine oli vajalik proteesi paikamiseks, kui üks õmblustest lahti tuli – ning laps lamas vaikides, kordagi nutmata või halisemata, ümbritsetuna monitoridest, mis edastasid hõõguvate punaste, roheliste ja siniste numbritena õdedele poisi elulisi näitajaid. Tema külge oli kinnitatud nii palju torusid, et tundus, nagu oleks ta lõõga pandud; ninas olevat hapnikuvoolikut hoidis kinni plaastririba; toitmiseks kasutatav sond kadus otsapidi ninasõõrmesse ja alasti rinnakorvi keskelt kasvas välja läbipaistev voolik, millest vedelik plastkanistrisse nõrgus. Kätt ümbritses maona vonklev kanüül ja selle pooliku plasttopsiga kaetud ots oli kinnitatud voodi küljelaua külge, et laps ei saaks seda lahti tõmmata. Erinevalt teistest beebidest ei üritanud Will seda kunagi teha.

      Ellen tegi artikli kirjutamiseks vajalikku uurimistööd edasi ja avastas peagi, et külastab Willi sagedamini, kui peaks. Ühest artiklist sai artiklite seeria ning loo keskpunkt nihkus õdedelt lastele, Will kaasa arvatud. Aga kõigi nende kudrutavate, kuristavate ja nutvate laste seas köitis naise tähelepanu vaikiv laps. Haigla sisekorrast tingitult ei lubatud teda poisi voodi juurde, kuid naine seisis voodile võimalikult lähedal ja silmitses last, vaatamata sellele, et poisi pilk oli alati lageda valge seina poole pööratud. Ja siis, ühel hommikul, kohtusid nende pilgud ja lapse merena sügavad sinised silmad vaatasid tema omadesse. Laps pööras pilgu küll peagi mujale, kuid sellest СКАЧАТЬ