Vaata uuesti. Lisa Scottoline

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta mind vaatas.

      Willil ei käinud kunagi külalisi ja üks emadest, kelle pisitüdruk südame siirdamist ootas, rääkis Ellenile, et poisi ema oli nooruke vallasema, kes polnud pärast esimest operatsiooni last kordagi vaatamas käinud. Ellen uuris asja poisi eest vastutava haiglatöötaja käest, kes kuulas pisut maad ja andis siis teada, et lapsendamise võimalus on olemas, ning naine oli tol õhtul elevust tundes koju läinud, suutmata magama jääda. Elevus oli teda sellest ajast peale saatnud ja viimase kahe aasta jooksul oli naine jõudnud arusaamiseni, et kuigi tema polnud Willi sünnitanud, oli ta ometi poisi emaks sündinud.

      Naise pilk langes taas valgele kaardile ning ta pani selle Bravermanide pere vastu kaastundesähvatust tajudes kõrvale. Ta ei suutnud endale ette kujutada, kuidas üks lapsevanem suudab sellise katsumuse üle elada või kuidas ta ise toime tuleks, kui keegi rööviks Willi. Ta oli aastate eest kirjutanud loo hooldusõigust puudutava kohtuvaidluse järel oma lapsed röövinud isast ning kaalunud järelloo tarvis laste emale, Susan Sulamanile helistamist. Kui Ellen oma töökohta säilitada tahtis, siis pidi ta lugude tarvis ideesid välja pakkuma, ja lisaks andis see talle vabaduse kohtuda oma uue toimetaja Marcelo Cardoso, aasta eest ajalehe juurde tööle tulnud ning L.A. Timesi ja modellist tüdruksõbra hüljanud seksika brasiillasega. Ehk osutuks üksikema meeldivaks vahelduseks ja võimalik, et naine juhataks elu kiirteel piisavalt tuhiseda saanud mehele kätte mahasõidutee otsa.

      Ellen tundis, kuidas ta näole valgus lai naeratus, ja tundis piinlikkust, kuigi hetke tunnistajaks oli üksnes kass. Ta oli alati arvanud, et on ülemuse vastu tekkiva kooliplikaliku kiindumuse välistamiseks piisavalt nutikas, kuid Marcelo oli ajakirjanikudiplomiga Antonio Banderas. Ja lisaks polnud naise elus juba pikka aega olnud ühtki meest, kes olnuks vanem kui kolm aastat. Elleni kunagine kavaler oli naisele öelnud, et too on üksjagu raske juhtum. Ja rasked juhtumid on üldse ainsad tähelepanu väärt naised.

      Naine kaapis karrikastme kanatükkide ümbert ära ja lükkas seejärel taldriku Oreo Figarole nina alla, kes pakutut valjusti nurrudes sõi, sabaots konksus nagu heegelnõel. Ellen ootas, kuni kass oli söömise lõpetanud, koristas seejärel laua, pani arved punutud korvi ja viskas rämpsposti minema, kadunud lastega valge kaart kaasa arvatud. See libises plastikust prügikotti ja Timothy Bravermani pilt jõllitas naist veidra pilguga.

      „Sa oled nagu kodukana,“ kuulis ta peas oma ema häält ütlemas niisama selgelt, nagu seisnuks ema sealsamas. Kuid Ellen oli veendunud, et kõik naised on sisimas kodukanad. See oli munasarjade kaasaanne.

      Naine pani kapiukse kinni ja tõrjus valge kaardi oma mõtetest välja. Ta ladus asjad nõudepesumasinasse, vajutas käivitusnuppu ja tänas taas mõttes oma õnne. Täispuidust tööpinnad, valged klaasustega kapid ja käsitsi maalitud metsalilledega kaunistatud sein tööpinna taga ning sobivas roosakasvalges toonis küljeseinad. See oli läbi ja lõhki naisterahva köök, kuni seina värvitooni nimeni – Tuhkatriinu – välja. Ainult printsi ei paistnud kusagilt.

      Ellen tegi viimased toimetused ära, lukustas tagumise ukse ja võttis kasutatud filtri kohvimasinast välja. Ta avas alumise köögiukse ja oli just kohvipaksu minema viskamas, kui Timothy Braverman talle taas prügikastist otsa vaatas ja hetkeks tekkinud rahu hävitas.

      Naine noppis impulsi ajel valge kaardi prügi seast välja ja libistas teksapükste taskusse.

      Kolmas peatükk

      Äratuskell helises kell veerand seitse ja Ellen ronis pimedas toas voodist välja, komberdas paljajalu vannitoa külmade kiviplaatidega kaetud põrandale ja keeras duši jooksma, lastes kuumal veel end üles äratada. Isegi inimesed, kes oma elule mõeldes õnne tänasid, ei teinud seda kunagi hommikuti. Neil polnud selleks aegagi.

      Naine lõpetas riietumise kella seitsmeks, et siis Will äratada ja enne pool üheksa algavat eelkooli riidesse saada. Connie pidi poisi toitmiseks ja kooli viimiseks kohale jõudma kell pool kaheksa ja Ellen Willi talle jooksu pealt üle andma, nagu koduses teatejooksus. Emad osalesid selles jooksus igahommikuselt ja olid ära teeninud medali kõige tähtsamal spordialal – elus eneses.

      „Kullake?“ Ellen pani Babari lambi põlema, kuid Will magas veel sügavalt, suu paokil. Poisi hingamine kõlas raskelt ning kui naine lapse laupa silitas, tundus see käe all kuum. Ellen kinnitas endale, et muretsemiseks pole põhjust, kuid raske haiguse üle elanud lapse vanemate elu möödub hinge kinni pidades.

      „Will?“ sosistas naine, kuid mõtles juba sellele, et ehk ei peaks poissi eelkooli saatma. Ta ninasõõrmete ümber oli moodustunud koorik ning põsed tundusid lambivalguses kaamed. Poisi nina meenutas naise enda oma ja inimesed pidasid teda sageli naise bioloogiliseks lapseks, mis valmistas Ellenile suuremat heameelt, kui pidanuks. Ellen tabas end mõttes küsimast, kas ka Timothy Braverman sarnanes oma emaga.

      Naine puudutas Willi käsivart ja kui laps end ei liigutanud, otsustas teda kooli mitte saata. Asjadele tuli läheneda perspektiivitundega ja paberist lumehelveste meisterdamine võis päevakese oodata. Ellen ei suudelnud last, sest ei tahtnud teda äratada, ja patsutas selle asemel voodi jalutsisse kerra tõmbunud Oreo Figarot. Ta kustutas lambi, hiilis magamistoast kikivarvul välja ja läks tagasi elutuppa, et oma äkitselt tekkinud viieteistkümnele vabale minutile rakendust leida.

      „Küll sina näed alles kena välja!“ ütles Connie söögitoast tulles ja Ellen naeratas talle trepist alla hiilides laialt. Ta oli aega kasutanud selleks, et tõmmata selga helepruun lühike taljes jakk ja jalga pruunid teksade peal kantavad seemisnahast saapad. Naine oli meigiga tavalisest rohkem vaeva näinud, juukseid föönitanud ja vedela silmalaineri käiku lasknud. Ta pidi sel hommikul Marceloga kohtuma ega suutnud otsustada, kas ta soovib välja näha kuum tibi või asjalik töötaja või siis mõlemat.

      „Willil on kerge palavik, niisiis arvasin, et ta peaks täna koju jääma.“

      „Hea otsus,“ tunnustas Connie. „Väljas on kõigest mõned kraadid sooja.“

      „Vastik.“ Ellen astus riidekapi juurde ja võttis seal oma musta sulejope. „Niisiis püsige toas ja võtke asja rahulikult. Ehk sa võiksid talle ette lugeda?“

      „Teen seda.“ Connie pani oma kandekoti käest ja võttis sellest kokku murtud ajalehe. „Mulle meeldis su tänane lugu tuvisid koolitavast vanataadist.“

      „Tänan.“ Ellen tõmbas jope selga ja pidi käte varrukasse toppimiseks vaeva nägema. Ehk ei olnud lühike jakk siiski kõige parem mõte.

      „Tead, kõik teised lapsehoidjad loevad ka su artikleid. Ma tunnen end nagu mõni kuulsus.“

      „Hakka autogramme müüma,“ soovitas Ellen naeratades. Ta teadis, et tema, adopteeritud lapsega vallaline reporter, tekitas teistes lapsehoidjates huvi. Nagu selles „Sesame Streeti“ laulus, ta ei sarnanenud sugugi teistega.

      „Tuled sa täna tavalisel ajal?“

      „Jah. Aitäh sulle kõige eest.“ Ellen tundis rinnus tuttavat jõnksatust. „Mulle ei meeldi kohe üldse, kui ma ei saa temaga hüvasti jätta. Suudle teda minu poolt, eks ole?“

      „Muidugi ma teen seda.“ Connie käsi sirutus uksenupu poole.

      „Ütle talle, et ta on mulle kallis.“

      „Ikka.“ Connie avas ukse ja Ellen astus vastumeelselt välja. Kõle tuul naksas teda põsest ja taevas oli tinakarva hall. Naine soovis, et ta saanuks majja tagasi joosta, Connie koju saata ja ise oma lapse eest hoolitseda, eriti veel nüüd, mil too oli haige. Aga esiuks juba sulgus ta järel ja jättis ta välja.

      Timothy СКАЧАТЬ