Minu Setomaa. Külatüdrukust kuningriigi peaks. Annela Laaneots

Чтение книги онлайн.

      Seto kuningriigi kroonikogo on varasemate ülembsootskate, nüüd eluaegse sootska aunimetuse kandjate kogu, mis tuleb kokku siis, kui ülembsootska kutsub. Kroonikogo annab ülembsootskale nõu, arutab setode jaoks olulisi teemasid ja seab sihte.

      Kuna kõik kroonikogosse kuulujad on ise vastutusrikka ülembsootska aasta või aastad läbi elanud, siis kõneleb neis kogemus. Nad kannavad teadmist, mis nad on ülembsootska- aastal omandanud. Ehkki tegu on minu arvates päris erinevate inimestega, on neis üks ühine joon: armastus Setomaa vastu.

      „Ma armastan sind,“ ütlevad nad oma kaasadele. „Aga Setomaad armastan ma veel enam,“ järgneb lause teine pool. „Kui Setomaa kutsub, tuleb minna!“ – see suhtumine iseloomustab neid kõiki.

      Sootskate pereliikmetel tuleb seda lihtsalt taluda, kui mõistmisest vajaka jääb. Ülembsootska-aastatel on enamikul ülembsootskatel olnud elu seatud nii, et kõigepealt tulevad Setomaa asjad ja alles siis kõik muu. „Kõige muu“ alla käib ka palgatöö. Kuna ülembsootska amet pole enam ammu vaid auamet, vaid peaaegu igapäevane järjepidev vabatahtlik täiskohaga töö, siis on sõite ja äraolekuid rohkem kui perega koos oldud hetki. Juhul muidugi, kui pere kaasas ei käi. Aga olgem ausad – seni, kuni ülembsootska vabatahtlikult täiskohaga riigiasju ajab, peab keegi peres lapsi hoidma, toetama, tööl käima ja muud eluolu korraldama. Ülembsootska-aasta lõpuks on omadega võhmal mitte ainult ülembsootska, vaid kogu tema pere.

      Tulenevalt ülembsootska auameti muutumisest igapäevaseks vabatahtlikuks täiskohaga tööks viimaste aastate jooksul võivadki ülembsootskaks kandideerimist endale praegu lubada ainult need, kes saavad oma elu korraldada nii, et tol aastal pole nad pere põhitoitjad. Kellast kellani palgatööl käies pole ülembsootska tööd võimalik teha.