Aino Kallas. Maailma südames. Silja Vuorikuru

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ 20. novembril 1897.⁴⁰

      Kuid väike kahtlus siiski oli. Oma päevikus kaalub Aino korduvalt, kas ta suudab kohaneda eluga, mis on mitu korda kehvem, kui ta on harjunud oma lapsepõlves, kui just vaene Herman ei saa hiljem rikkaks. Kõige ägedamad armutõotused võttis vastu päevik, mitte nende tunnete objekt. Kui noored olid juba mitu kuud kohtunud, hakkas Aino ootama kosimist, kuid tundis siiski kergendust, kui seda ei juhtunud.

      1897. aasta sai Aino jaoks verstapostiks. Mitte esimese armastuse pärast, mitte ka nende elamuste tõttu, mida tõid eluks ajaks promotsioonipidustused. Temast sai nimelt aasta lõpul kirjanik, kelle luulekogu „Laule ja ballaade” (Lauluja ja ballaadeja) avaldas Werner Söderströmi kirjastus novembri-detsembri vahetusel.

      Aino Kallas ei ole kirjanduslukku jäänud luuletajana, kuid just luuletajana ta debüteeris. „Laule ja ballaade” oli 92-leheküljeline luulekogu, mis koosnes kolmest osast. Esimeses osas oli 29 luuletust, teise osa moodustas ambitsioonikas „ajalooliste ballaadide sari” pealkirjaga „Edvi ja Elgiiva”, kolmandas osas olid autori luuletõlked soome keelde, tõlgitavate autorite seas muuhulgas ka Sakari Topelius ja Heinrich Heine. Tiitellehte kaunistas autorinimi Aino Suonio, mida noor autor oli otsustanud kasutada pereringi vastuseisust hoolimata. Need, kes olid vastu – ja neist kõige rohkem vend Kaarle – arvasid, et selline nimevalik rõhutab tarbetult Aino positsiooni Julius Krohni tütrena ning sunnib isa ja tütre loomingut võrdlema, mis kindlasti ei tule kasuks tütrele. Aino ei andnud siiski järele; ta pidas oma kirjanduslikku kutsumust isa pärandiks ja tahtis sellepärast kirjanikuna esineda oma isa pärijana. Täiskasvanuks saav tütar oli siiski pooleldi orb, kelle jaoks oli side lahkunuga tähtsam kui nendega, kes olid tema lähedal.

      Vend Kaarle oli Aino esikkogu ristiisaks, kes nägi sügise jooksul vaeva, et leida kirjastaja ja lõpuks pidas Aino asemel ka läbirääkimisi Werner Söderströmiga. Niisugune abi oli kogenematule algajale tarvilik, kuid see vähendas Aino uhkust saavutatu üle. Kaarle oli halastamatu siseretsensent, kes tõmbas maha, kirjutas ümber ja viimistles väikeõe luulekogu karmi käega. Kuigi Kaarle oli olnud vastu isa kirjanikunime kasutamisele, käitus ta Ainoga kui Suonio tütrega, keda isa pärand kohustab olema täiuslik. Perekonna vanim poeg oli pärast isa surma võtnud üle tema rolli perepeana ja käitus sellena ka siis, kui õed olid saanud täiskasvanuks.⁴¹

      „Laule ja ballaade” äratas palju suuremat huvi kui Aino oleks julgenud loota. Vaid paar päeva pärast ilmumist oli raamat juba Akadeemilises raamatupoes läbi müüdud. Aasta lõpuks oli läbi müüdud kogu trükk, mis oli küll üsna tagasihoidlik. Aino oli hämmastunud ja rõõmus, kuigi teadis, et tema teed oli tasandanud kuulsa isa mälestus: noore ja tundmatu naiskirjaniku esikteos oleks vaevalt huvitanud sellist lugejate hulka.

      Kriitikute lemmikuks „Laule ja ballaade” siiski ei saanud. Mõnesid luuletusi kiitsid kriitikud ettevaatlikult, kuid suurem osa neist pidasid raamatut algajalikuks. „Aino Suonio vaatab maailma „Läbi looride”, mis muuseas on luulekogu üks terviklikumaid luuletusi,” algas arvustus ajalehes Nykyaika. Selle järgi avalduvad kirjaniku kalduvused „alles tärkavaina, üleüldise noorusliku tundlemisena”. Niisuguse soosiva hoiakuga kirjutab oma esikkogu eelmisel aastal avaldanud luuletaja Eino Leino, ise sel ajal 19 aastat vana. „Kuid ka vanu tutvusi võib olla võluv uuendada, eriti kui see sünnib nii kena „luuleneiu” kaudu nagu on seda Aino Suonio ja tema tööd,” jätkab noor kriitik lahkelt.⁴² Leino oli Aino eakaaslane, kuid nad olid kohtunud üksnes põgusalt.

      „Luuleneiu” kuvandit kordas ka Leino vanem vend Kasimir Leino, kes patsutas „luuleneiut” õlale veelgi isalikumalt. Jõululaupäeval 1897 Päivälehtis avaldatud arvustus iseloomustas „Laule ja ballaade” kui kogenematu kirjaniku lihtsaid luuletusi, mis ei jää lugejaile kauaks meelde. „Noor, vaevalt paarikümnene neitsike ei saa muidugi kuigivõrd elukogemusi pakkuda,” arvas kriitik ja iseloomustas luuletusi niiviisi: „Nendes on midagi pooliti lapselikku, pooliti naiselikku koketeerimist vormis, mis annab neile nende meeldiva lõhna.”⁴³ Aino ei vaielnud oma luulekogule osaks saanud kriitiliste märkustega, kuid teda solvasid viited tema noorusele ja soole.

      Koolitüdrukute lemmikluuletajat Ainost siiski ei saanud – see tiitel anti aastakümneid hiljem Saima Harmajale. Aino siirdus esikkogu järel proosasse. Ta alustas romaani, millest uskus et sellest saab järgmine raamat. See jäi siiski vaid katseks: romaani kirjutamise ajal ja lõpuks romaani asemel hakkas sündima novelle, millest autor pani 1899. aastal kokku raamatu.

      Aino ja Herman olid kohtunud umbes pool aastat, kui Herman sai pakkumise uurimistööks Siberis soome-ugri rahvaste juures, mis pidi kestma umbes pool aastat. Aino põdes lahusoleku valu juba enne seda, kui Herman 1898. aasta kevadel tõepoolest lahkus. Armastatu – tegelikult peaaegu peigmees – oli reisimas võõrasse ja ohtlikku kanti pikaks ajaks; tema osaks jäid vaid ootus ja igatsus. Kuid kui ta selle lahusoleku üle elab, ootab tõenäoliselt ees kihlus.

      Aino kirjutas Hermanile kirju, kuid ei saanud neile vastust. Ta seletas endale armastatu vaikimist pikka aega erinevate põhjustega: vahest ei läinud kirjad neis kõrvalistes kolgastes kohale, ehk oli nende vahel juhtunud mõni väike arusaamatus. Noore neiu pettumus oli tohutu, kui ta ühel päeval avastas, et Herman on oma reisilt tagasi Helsingis ega ole sellest talle kuidagi märku andnud. Sõbranna Ilona andis selle ebameeldiva sõnumi Ainole edasi. Aino pidi lõpuks aru saama, et see pikk retk oli Hermani jaoks olnud taganemistee suhtest, mis oli läinud kaugemale kui ta oli kavatsenud ja milleks ta ei olnud valmis. Kõrvuni armunud Aino ei olnud tähele pannud ühtegi märki, mis sellele oleks viidanud. Noored kohtusid Aino palvel Helsingis mitu korda ja said mõlemad aru, et nende suhe oli lõppenud.

      Selle armastusloo kõige tugevamad emotsioonid on kirjas Aino päevikus. Seal valas ta välja ka lahkuminekuvalu. Aino kirjutas, et on põletanud kõik Hermani kingitused ja tsiteeris sealsamas päevikukatkes Eino Leinot: „Ja kui ta kõik minult võttiski, siis kõik ta ju andiski mulle.” Kibeda sissekande pitseerivad sõnad: „Ainult illusioon!”, mida Aino on kirjutanud suurelt üle terve lehekülje.⁴⁴ Oma esimest südamevalu põdev noor naine võttis oma esimesest draamast kõik, mis sealt võtta oli.

      Armuvalu põhjustas aga ka Aino ise. Ta oli 1897. aasta sügisel alustanud kirjavahetust endast kolmteist aastat vanema Into Inhaga; hiljem tuntakse meest kui kirjanikku ja fotograafi I. K. Inhat. Into kuulus Ilmari Krohni tuttavate hulka ja oli esimest korda kohanud Ainot juba siis, kui viimane käis veel koolis. Sel ajal tundus vanusevahe tohutu, kuid suurele promotsionikevadele järgnenud sügisel oli Aino juba 19-aastane noor naine. Into armus meeletult, hoolimata sellest, et Aino kohtus juba sel ajal Herman Stenbergiga. Tähelepanu meelitas Ainot: tema kirjad toitsid teise tundeid, millele ta tegelikult ei mõelnudki vastata.

      Aino ei aimanud siiski, kui visa imetlejaga ta on kohtunud. Into pommitas Ainot lillede ja kingitustega, mille kallis hind tegi saaja närviliseks. Into korraldas oma ihaldatule ka serenaadi, mille laul oli loodud tema enda luuletuse sõnadele ja viisi sellele oli teinud Into sõber ja eakaaslane Jean Sibelius.⁴⁵ Kui tähelepanuavaldused olid kestnud juba terve aasta, teatas Into, et tuleb suvel Lopi Syrjäle; külaskäigu eesmärki aimas nii Aino kui ka tema perekond. Ajal, mil Aino ootas Hermani kosimist, pidi ta Into kosjaskäigu eest ema Minna kaasteadmisel Lopilt põgenema. Oli vaja veel paari jahedat kirja, enne kui Into üritus Aino kergenduseks lõppes.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно СКАЧАТЬ