Aino Kallas. Maailma südames. Silja Vuorikuru

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ looming ja kirjutaval naisel ei olnud lihtne tõusta esile oma rahvuslikust suurmehest abikaasa varjust. Aino ei osanud pikka aega märgata, kui kindlat tuge ja suurt kirjanduslikku eeskuju pakkus talle kirjutav ema. Kui ema kirjutas üles ja pani hoolikalt tallele oma vanema tütre kõige varasemad loomingulised eneseavaldused, väljendas ta kaudselt oma kõrget hinnangut lapse kirjanduslikele pürgimustele. Perekonna kaks teist tütart niisugust julgustust ei kogenud: nii Helmi kui ka Aune tundsid korduvalt, et jäävad siin alla Ainole, kelle ilu ja andekust perekonnas ikka kiideti. Aino oli imetletud tütar, kellelt juba varakult oodati suuri saavutusi.

      Pärast leinalist 1888. aasta suve ei olnud enam Kiiskilä mõisa asja. Selle ostis sõjakamreer, rahvastikuregistri pidaja Viktor Ahrenberg, ja pärast teda vahetusid selle omanikud sagedasti. ²³

      Julius Krohni pereliikmed hakkasid oma suvesid veetma Häme maakonna keskel Loppis, kus Ida ja B. F. Godenhjelmil oli juba aastaid maja, mida proosalisel kombel nimetati Syrjäks. Aino oli olnud Syrjäs ka varasematel suvedel, kuid alles isa surma järel sai sellest pere peamine suvine puhkusepaik. Teekond Kiiskilä mõisast Loppi Syrjässe oli pikk nii otseses kui ka ülekantud mõttes. Viiburi lahe kaldal asuv pallaadliku arhitektuuriga perekonnamõis tuli vahetada Kesk-Soome talupoegliku maakoha vastu, kuhu tuli Riihimäe jaamast sõita hobusega oma kakskümmend kilomeetrit. Uus oli ka perekonna staatus: nad ei olnud enam peremõisa pärijad, vaid suveüüriliste külalised.

      Aino kiindus siiski ka uude suvekodusse metsade keskel. Esimestel suvedel, kui pere oli peamiselt Loppis, olid Aino ja Aune veel väikesed tüdrukud, kes leidsid Loppijärve kaldal ja Salppausselkä nõgudes rohkelt mängupaiku. Kuigi isa oli uppunud, ei tekitanud see Ainos veekartust, tema suvelõbustuste hulka kuulusid pikad üksildased paadiretked kaugele järvele. Järve vastaskaldalt paistsid Leppälahdeni mõisa maad, kus oli peremeheks isa Juliuse lähiringi kuulunud fennomaan Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen. Kui Aino oli sõudnud kaldast piisavalt kaugele, tõstis ta sageli aerud paati ja lubas tuulel paati edasi viia.

      Tulevase kirjaniku armsamate suvemälestuste hulka tüdrukupõlvest kuulusid igaõhtused tundidepikkused raamatulugemised Syrjä elutoas. Onu Fredrik luges oma suvekülalistele ette nii Minna Canthi, Teuvo Pakkala kui ka Viktor Rydbergi teoseid – ja lastel lubati seal juures olla. Godenhjelmid ei lukustanud oma raamatukappe ei oma Lõuna-Helsingi linnakodus ega ka Syrjäs, nii et Aino luges Dostojevskit juba koolipõlves. Onu Fredrik oli oma kutsumusest teadlik õpetaja, kellele oli võõras iga mõte laste teadmis- ja õppimishimu piiramisest. Aino ja Aune meenutasid juba täiskasvanuina, kuidas nad olid onu juhatusel Syrjä järverannal deklameerinud Homerost kreeka keeles, ise sõnagi mõistmata. Godenhjelmide abielupaar toetas palju aastaid Julius ja Minna Krohni kasvatustööd, kus eesmärgiks oli anda lastele ka klassikalist haridust. Aino ei kahelnud nimetada hiljem B. F. Godenhjelmi oma kõige tähtsamate kirjanduslike õpetajate seas.

      Loppi suved tõid Aino ellu ootamatult veel ühe õpetaja. Sürjas oli kauaaegseks koduabiliseks vanatüdruk Katriina Nissilä, keda suvitajad kutsusid kuninganna Katariinaks. Ainole meeldis olla Katriina kuningriigis Syrjä köögis. Ta rääkis koduabilisele oma koolitüdruku muredest ja rõõmudest, millele Katriina reageeris kas jämedalt või lõbustatuna ja tuletas aeg-ajalt meelde kristlikke voorusi. Vastukaaluks jutustas ta värvikaid ja tõestisündinud lugusid oma noorpõlvest, mida romantikanäljas noor tüdruk ahnelt kuulas. Kuigi Katriina oli jõudnud vallalisena koduabiliseks Sürjasse, oli tal olnud varasemas elus dramaatilisi armulugusid, millest üks lõppes peigmehe truudusetuse pärast, teine aga peigmehe surmaga. Hiljem liitus Katriina evangeelse usuliikumisega, kust õpitud seisukohad ja keelekujundid ilmestasid tema jutuajamisi väikse Ainuga.

      Vaga koduabiline aimas vaevalt, kui kaugele Syrjä köögist jõuavad tema nooruslood. Aino kirjutas palju aastaid hiljem novelli „Üks armastuslugu” (Muuan rakkaustarina), kus ta oma sõnade järgi kordas Katriina Nissilä elulugu. Novelli minajutustaja on vana naine, kelle elutee on määranud õnnetu armusuhe nooruses. Õnnelikult alanud kihlus lõpeb peiu truudusemurdmisega, mida reedetud mõrsja suudab andeks anda alles mehe surivoodil. Elu lõpuni üksikuks jäänud naine leiab hiljem lohutust oma lahkusulisest maailmavaatest, mis aitab oodata surma kui vabastajat. „Üks armastuslugu” avaldati novellikogus „Võõras veri” (1921) ja hiljem on seda avaldatud mitmes valikkogus. Täiskasvanud kirjanik on kaastundlikult sisse elanud Katriina traagilisse ellu, mis koolitüdrukule oli tundunud lihtsalt põnev.

      See rebiv valu kestis mõne aja, jahtus siis ja kadus oma teed, kuid süda jäi tuimaks, sellesse ei hakanud enam rõõm ega mure.

      Otsisin oma rõõmu mujalt, /---/ hakkasin usklikkude seltsis käima ja jumalasõna uurima, ärkasin ning olen oma lohutuse leidnud. /---/

      Kuid seda mina ütlen ja kindlasti usun: tulgu kutse millal tahes, ei ma vastu paneks, olen valmis selle maailma kõigi ta tühjade rõõmudega, kunas ainult Issand ise seda oma tarkuses hääks arvab. (Aino Kallas. Valitud proosat Friedebert Tuglase tõlkes. Tallinn 1984, lk. 114–115)

      Need, kes ootasid, et Aino on eeskujulik õpilane, ei pidanud pettuma, sest Aino jõudis koolis edasi suurepäraselt. Kui ta lõpetas 16-aastasena tütarlastekooli 1894. aasta mais, oli tema tunnistus lõpuklassi õpilaste seas paremuselt teine. Tervenesti kümnes aines oli ta saanud maksimaalse hinde 10, üheteistkümnes aines oli see 9 ja kahes aines 8.²⁴ Samal sügisel sai Ainost maineka Soome ühiskooli (Suomalainen Yhteiskoulu, SYK) õpilane. See oli vanim soomekeelne ühiskool ja esimene kodumaal, mille lõpetanud võisid jätkata ülikoolis.

      Kool asus sel ajal Kalevankatu ja Yrjökatu ristil, mis oli kiviviske kaugusel Aino kodust. Vähesed võisid aimata, millised tumedad pilved kogunesid koolis eduka ja sõprade poolt armastatud Aino pea kohale keskkooliaastatel. Aino võis avada oma südant lisaks õdedele-vendadele veel vaid lähimatele sõpradele, kelle hulka Ilona Jalava kõrval kuulusid veel samaealine Ester Wecksell ja kaks aastat vanem Anna Tensikkala, kes õppisid Aino ja Ilonaga samas koolis. 1895. aasta aprillis kirjutas kuueteistaastane Aino Annale niisuguse kirja:

      Kodus on mul muuseas päris kurvad ajad. Mu ema on tulnud maalt tagasi niisama halvas seisus, kui mitte halvemas, nagu ta sinna läks. Sina, kallis Anna, mõistad hästi, mida see tähendab. Aune ei ela kodus, vaid Godenhjelmide juures. Siin on sellepärast väga vaikne, otsekui haiglas. Külalisi ei või käia, ainult kõige lähemad sugulased. Tuleb vaid loota, et Jumal aitab. On ta ju ennegi seda palju kordi teinud.²⁵

      Minna Krohnil oli depressioonisümptomeid juba abielu ajal, kuigi abielu ise kujunes taasakaalukaks ja päris õnnelikuks.²⁶ Abikaasa ootamatu surma järel süvenes tema depressioon aasta-aastalt üha raskemaks haiguseks. Minna oli oma tütarde kasvuaastatel pikki perioode erinevates raviasutustes, kuid loodetud paranemist ei järgnenud. Aino ja Aune vaimusilmas oli ema alati kurvameelne, väsinud ja vaikne; sageli oli ta voodihaige. Lisaks psüühhilistele probleemidele piinasid teda kõhuvalud, mida hiljem on arvatud nälja-aastate tagajärjeks.²⁷ Aino ja Aune elasid ema haiguse ajal sageli Godenhjelmide juures, keda nad hakkasid pidama üha rohkem oma kasuvanemateks. Jätkuvalt haige ema libises tütardest emotsionaalselt üha kaugemale, mille üle nad arutlesid täiskasvanutena kirjades teineteisele.²⁸ Aino tundis, et teda ei kasvatanud pärast isa surma mitte keegi, sest ema seda ei suutnud. Ema kasvav masendus tappis kodus rõõmu, nii nagu Aino oma sõbrannale Annale kirjutas: kuigi jõulud olid lähenemas, tundus võimatu naerda või isegi kõva häälega rääkida.²⁹ Aino tundis end kaitsetuna nendel aastatel, mil ta oleks hädasti vajanud ema tuge.

      Minna tervis tegi murelikuks ka selleks ajaks kodust lahkunud poolõe ja -vennad. Aino noorusaastatel ei olnud Minna enam tõrjutud võõrasema, vaid „Mamma”, kelle järele Kaarle, Ilmari ja Helmi küsisid oma kirjades noorematele õdedele. Eriti palju on manitsusi haige ema sõna kuulata kõige vanema venna kirjades. Kui Minna depressioon vastu kõiki ootusi vaid kestis ja süvenes, kinnitasid vanemad õed-vennad Aino ja Aune usku paremasse tulevikku. Kuid nad ei jaganud igapäevaseid muresid koos haige СКАЧАТЬ