Aino Kallas. Maailma südames. Silja Vuorikuru

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ viimased sissekanded seal on 17-aastaselt Ainolt. Pikk üksildane haigusaeg andis samas ka võimalusi nii kirjutamiseks kui ka sellest unistamiseks. Kuudepikkune elu vaid oma mõtete ja lootustega tähendas ka pikki samme kunstnikuteel, kuigi kirjades sõpradele oma frustratsiooni väljendanud Aino seda siis veel ei mõistnud.

      Viimastes „Seda ja teist” kaustikutes ei olnud kirjutajanimeks enam Aino Krohn. Neil oli autorinimeks juba Aino Suonio.

      Kirjanikudebüüt

      Mu süda on täis õnne ja eluiha. On, nagu oleks päike välja tulnud pärast mitmeid süngeid aegu. Elu naeratab mulle, see on nagu põnev raamat, mille iga lehekülg toob kaasa uut veetlust. (Aino Kallase päevikust 15.5.1897)³⁸

      Kas tuleb kunagi veel samasugune kevad? Olin armunud, esialgu küll vaid kevade imesse. (Aino Kallas 1947: „Kaasa- ja möödakõndijad” (Kanssavaeltajia ja ohikulkijoita), lk. 227)

      Aino Kallase avaldatud päevik algab 1897. aasta kevadel, kui ta on 18-aastane. Selle aja päevikut kirjutab noor õnnelik neiu, kes tunneb, et on heitnud haiguse koorma oma õlgadelt – hoolimata ka sellest, et habras tervis nõuab selle parandamist kodus või Hyvinkää sanatooriumis. Päevik algab mais, kui Ainole sai osaks ootamatu au: otsiti ülempärjapunujat Helsingi ülikooli filosoofia teaduskonna promotsioonile ja Aino valiti üheks kandidaadiks.

      Selleaegse akadeemilise tava järgi pidi ülempärjapunuja olema keegi teaduskonnas õpetanud professori tütar – praeguste kommete järgi pole pärjapunuja sugu enam oluline, selleks võib olla professori või mõne muu olulise töötaja laps. Fennomaan Julius Krohni tütre valimine ülempärjapunujaks oli tugev keelepoliitiline liigutus ajal, kui rootsi keel oli kindlalt esimene õpetuskeel ja Helsingi ülikool oli Keiserlik Aleksandri ülikool Soomes. Soomemeelsed üliõpilased olid küll võitnud üliõpilaskonna esimehe valimised juba kümme aastat tagasi, kuid ülempärjapunuja oli ikka olnud rootsikeelsete seast.

      Aino kodus kaaluti selle auameti nõudeid. Pärjapunujaks olemine nõudis rahalisi väljaminekuid ja mitmepäevased pidustused eeldasid tugevat tervist, mis Ainol oli ikka veel habras. Kuid et neiu ise seda soovis ja lootis kindlalt, et peab vastu, ei kahelnud ka teised pereliikmed enam. Pidi olema nõus, sest niisugust ettepanekut ei tehtud iga päev.

      Patsidega koolitüdrukust oli kasvanud tumedate kulmudega kaunis neiu, keda pandi tähele mujalgi kui soomemeelsete üliõpilaste seas. Lisaks veetlevale välimusele äratas Aino huvi kadunud, kuid maineka professori tütrena, kelle mõlemad vennad olid ülikoolimaailmas tuntud. Pärjapunujaks valimisega kaasnenud poliitiline põnevus tõstis omakorda Ainot teiste kandidaatide seast esile. Kui lähenes maikuine valimisõhtu, oli Aino tõusnud favoriidiks.

      Laste- ja noorsookirjaniku Raili Mikkase Noorsookirjanduse Finlandia preemiaga pärjatud romaan „Pole mulle lubatud” (Ei ole minulle suvannot!) 2002) kujutab Aino noorust. Romaan tugineb kirjaniku päevikutele ja selleaegsetele uurimustele ning algab sellega, kuidas Aino tunneb endas kutsumust saada kirjanikuks ja lõpeb tema kahekümnendal eluaastal. Pärjapunuja valimist kirjeldatakse perekonna fiktiivse koduabilise Liisa silmade läbi:

      Noored kandidaadid pidid lippude lehvides tulema suure rongkäiguga meie akende alla ja kaks akadeemilist koori pidid juba tulles üheskoos Ainole laulma. Selleks ajaks pidid valimised olema juba möödas, kuid millegipärast neid ei tulnud. Vestlus hakkas katkema, sõrmed näppisid laudlina või kohendasid juukseid. Lõpuks läks Helmi trepile vaatama, kas nad juba ei tule Albertinkatu poolt. Ta tuli segaduses tagasi ja ütles, et ei näinud kedagi peale paari juhusliku möödakõndija. Helmi jalg toksis ägedalt vastu lauajalga. Minna-proua ei saanud enam istuda, vaid alustas oma tavapärast kõndimist. Aino istus ja toetas pea kätele. Närvlikkus söögilaua ümber oli käegakatsutav. Mis ometi oli juhtunud? (Raili Mikkanen 2002: „Pole mulle lubatud”, lk. 114–115.)

      Närviline ootus lõppes sügava pettumusega, kui valimistulemus selgus – nii Mikkase romaanis kui ka mais 1897. Kandidaatide seis oli valimisõhtul pöördunud vastupidiseks. Soomemeelsed ja Aino perekond olid juba pidanud valimisvõitu peaaegu kindlaks, sest Aino populaarsus kasvas iga päevaga. Rootsimeelsed promovendid olid aga viimase võimalusena leidnud omade seast kaheksa uut hääletajat ja tulemus pöördus nende kandidaadi kasuks. Ülempärjapunujaks valiti Flora päeval, 13. mail 1897 Ester Lindelöf, matemaatikaprofessori L. L. (Lorenz Leonard) Lindelöfin tütar.

      Kaotusesse jäänud soomemeelsed magistrandid otsustasid pakkuda oma kandidaadile osavõttu promotsioonist isikliku pärjapunujana. Isikliku pärjapunuja ülesanded olid tagasihoidlikumad ja vähem silmapaistvad kui ülempärjapunuja omad: kui ülempärjapunujaks valiti vaid üks neiu, kes võitis avalikud valimised, siis isikliku pärjapunuja rollis oli seitsekümmend noort naist. Kui Aino oli saanud üle esimesest pettumusest, oli ta meelsasti nõus ameti vastu võtma. Tema kavaleriks nimetati Edvard Rein, ülikooli kantsleri Thiodolf Reini poeg.

      Aino arvas hiljem, et tema kaotus valimistel oli lõppude lõpuks perekonnale suurem pettumus kui talle endale. Olles Edvard Reini pärjapunuja, sai ta osa elamuslikest promotsioonipidustustest, ilma et sellega oleks käinud kaasas ülempärjapunuja kohustused. Kuigi neiu oli lubanud kandideerida ülempärjapunujaks hoolimata oma tervisest, oli tema tervislik seisund siiski kõikuv: kutse tulla Edvard Reini pärjapunujaks võttis ta vastu Hyvinkää sanatooriumis. Valimiskaotusest sündinud pettumusse segunes varsti kergendustunne. Ainole oli meele järele soomemeelsete magistrantide tähelepanu: nad tegid valimiskaotuse heaks sellega, et saatsid talle korvitäie punaseid roose ja korraldasid talle serenaadi, mida laulis tuntud koori Ylioppilaskunnan Laulajiat kahekordne kvartett.

      Suured akadeemilised pidustused toimusid 1897. aasta maikuu viimastel päevadel. Tseremoonia avas pidulik pärgamine, mis toimus Korkeasaares 29. mail. Promotsioon ise toimus ülikoolis kaks päeva hiljem. Pidu jätkus magistrilõunaga Seurahuones ja sellele järgnes lõbusõit aurulaeval Villingi saare ees asuvale Myrskyluote laiule. Promotsioonipeo krooniks oli suur ball vanas üliõpilasmajas, mille järel magistrid saatsid oma pärjapunujad koju.

      Üks paar kõndis tasa mööda hääletuid tänavaid. Vahtrate ja pärnade ladvus kõlas lindude sädin ja toomed heitsid õhusuudlusi. Palju ei kõneldud: selleks oli keel liiga väsinud, meeled liiga täitunud. /---/ Kui jõuti neiu koduuksele, saabus lahkumishetk, pidi jätma jumalaga ja ühe pilk muutus imelikult niiskeks ning teise silmas helkis pisar – või oli see siiski vaid hommikune uduloor ja tõusev hommikukaste. („Muisto promotsioonista 1897”, lk. 68–69)

      Niimoodi tundles Aino kavaler Edvard Rein promotsioonialbumis. Pidustusi põhjalikult kajastanud ajalehed kirjutasid, et ilm ei soosinud pidutsejaid, sest vihma oli sadanud veel hetk enne promotsiooniakti algust.³⁹ Noorte osavõtjate mälestust vihmapilved ei rikkunud. Nii vastne magister Rein kui ka tema pärjapunuja meenutavad 1897. aasta promotsioonipidustusi helge elamusena noorusest, ja mõlemad on sellest hiljem ka kirjutanud. Aino on kirjeldanud promotsioonieelseid dramaatilisi sündmusi ja ka pidupäeva ennast oma päevikus ning veel oma hilisemas mälestusraamatus „Kolmas saattue kanssavaeltajia ja ohikulkijoita”, mis avaldati 1947 – viiskümmend aastat promotsiooni järel.

      Tema kavaler Edvard Rein oli Aino esimene armumine, kellega ta vahetas kirju pärast kevadisi pidupäevi. Oma päevikus kirjeldas ta Edvardit mehena, kellele „võiksin anda kõik” – oma kirjades oli ta siiski ettevaatlikum. Nagu sageli esimesed armumised, oli see ühepoolne ja jäi lühikeseks. 24-aastane noor filoloog võttis üheksteistkümnendale eluaastale läheneva Aino arglikud tähelepanuavaldused vastu leebelt lõbustatuna, mis ühelt poolt solvas ja teiselt poolt jahutas neiu tundeid. Kui Edvard määrati sügisel Helsingi ühisgümnaasiumi ladina keele õpetajaks, oli kirjavahetus nende vahel juba lõppenud.

      Aasta lõpupoole olid ka Aino tunded vahetanud objekti. Selleks sai Kuopiost pärit СКАЧАТЬ