Vanaemadest ja lastelastest. Merete Mazzarella

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Olen rõõmust segane. Lapselaps teeb mu ogaraks,” jätkab Agneta ja seletab, et ta on seitsmekuuse Uma elus „pidevalt aktiivne”, et ta igatses lapselapsi nii, et söötis oma tütrele muudkui foolhapet, et too rasedaks jääks, et ta ostis lasteriideid ja peitis need ära, et ta oli sünnituse juures, kuni tekkis vajadus teha erakorraline keisrilõige. (Ei, sünnitused ei kulge alati plaanipäraselt, ükskõik millise muusika on tulevane ema – või siinsel juhul ehk tulevane vanaema? – valinud.) Agnetal on Uma tuleviku jaoks hulganisti plaane: „Me korjame maasikaid ja sõidame tõukekelguga. Ma ostan klaveri, lasen tüdrukul balletitunnis ja keelereisidel käia. Ei, tegelikult me seikleme mängude ja hullamise tähe all.”

      Agneta Nerothi tütar vilksatab loos olendina, kes peab iga hinna eest rasedaks jääma: artikli juures on kaks pilti, millest ühel nunnutab vanaema üksinda Umat, teisel pildil tohib taustal olla ka lapse ema. Lapse isa jääb nähtamatuks, või õieti peab ta rahulduma selle rolliga, kes viib pärast keisrilõiget Uma – jah, arvake ära, kellele.

      Ei, rinnaga toita Agneta Neroth ei suuda, aga ometi on just tema „tulvil armastust”, kui Uma väike keel ema rinda otsib.

      Ühes teises intervjuus pahvatab Agneta Neroth: „Uma on ju nii ilus. Ta on minu aksessuaar.”

      See on küll naljatamisi öeldud, päris kindlasti kohe, aga eks tee selline sõnavalik ka pisut murelikuks?

      Ise kirjutan seda raamatut vanaemana, aga see ei ole südamlik raamat. Ma kuulun nimelt nende hulka, kelle meelest on vanaema elu raske. Saan küll oma lastelastega kokku, aga ma ei kohtu nendega sugugi nii sageli, kui ma sooviksin.

      Jah, ma tean, et asjad võiksid olla ka hullemini, palju hullemini. Mõned inimesed ei tohi üldse oma lastelastega kokku saada, mõnega on lapsed niimoodi suhted katkestanud, et nad peavad hiilima lasteaedade või koolide aia taga, et vilksamisigi oma lapselapsi näha.

      Aga olen siiski seda meelt, et ka minul on raske.

      Lapselastest – oma esimesest lapselapsest – kirjutasin esimest korda juba 1999. aastal raamatus „Siis ei ole sa kunagi üksi. Lugemise kunstist”. Seal on kirjas:

      „Kaheaastane tervitab iga päev Buddhat. „Mida Buddha Ameliale ütleb?” küsin ma. Kõigepealt ta arvas, et Buddha ütleb „Muu!”, nüüd arvab ta, et Buddha küsib: „Kuidas läheb?”

      Kaheaastane ei ole meist rumalam. Kujutab ju nii mõnigi meie hulgast meile suunatud jumalikku sõnumit just sellisena ette?

      Kaheaastane ajab hoovis tuvisid taga. Tuvid lubavad lahkesti end tükk maad taga ajada ja kui nad lõpuks õhku kerkivad, lehvitab tüdrukuke neile ja hõikab: „Head aega!”

      Kaheaastane on meist targem. Tema suudab oma ebaõnnega leppida ja edasi liikuda.”

      Märkan, et see ülestähendus on mõnes mõttes seotud kurbusega – kurbusega selle üle, et mu lapselapsed on vähemalt üksteist kuud aastast minust kaugel. Lastelastest kirjutamine on üks võimalus neid alles hoida, lähedale tuua. Sellele, kes on lugenud mu varasemaid raamatuid, tuleb nii mõnigi asi tuttav ette. Kuna vanaemaks saamine tähendab tagasipöördumist omaenda lapsepõlve, naasen oma raamatusse „Kõigepealt müüdi klaver”. Soomerootsi luuletaja Gösta …gren on seda ilusasti väljendanud: „Lapsepõlv ei ole osa / elust, see on sügavik / kõige all, mis tuleb hiljem”. Kuna lastelaste saamine tähendab oma identiteedi üle juurdlemist, naasen ka raamatu „Tähtedevahelised jooned” juurde.

      Niisiis olen teadlik sellest, et võin paista vahel ennast kordavat, samas kui ise olen kindel, et teen midagi muud ja rohkem, et pean kahekõnet varem mõeldu ja sõnastatuga, et arendan seda edasi.

      Ja et ma arendan seda edasi seetõttu, et elu ise on edasi läinud.

      Kui ma oleksin saanud olla tavaline vanaema, ei oleks mul ilmselt pähegi tulnud lastelastest kirjutada. Mul oleks ilmselt olnud täistamp peal, oleksin toonud neid lasteaiast ja koolist, hoidnud neid, kui neid on tabanud kõhuviirus, valmistanud neile ja nende vanematele pühapäeviti õhtusööke. Kui ma küsin oma sõpradelt, kuidas näevad nemad enda kui vanavanemate rolli, vastavad nad sageli pisut hingeldades: „Mida sa õieti mõtled?”

      Neil on oma rollis nii palju tegemist, et nad ei jõua selle üle mõtiskledagi.

      Ehk on niimoodi isegi parem.

      Sellest hoolimata olen kindel, et kuigi see raamat on isiklik, ei ole see päris eraasi. Me räägime globaliseerumisest ning see tähendab, et inimesed kolivad ühest kohast teise, ja nende kolimine tähendab, et päris paljud on samas olukorras nagu mina. Ammustel aegadel lahkusid andekad talulapsed kodunt ja sõitsid kuhugi ülikoolilinna õppima, et elus edasi jõuda. Kui nad siis koju käima tulid – kui nad üldse tulid, paljud ei tulnud enam käimagi –, kõndisid nad rahutult toa ja lauda vahet. Nad rääkisid teist keelt ja suhtusid oma vanemate elusse sõbraliku üleolekuga. „Kas Maasik annab ikka sama hästi piima?” kujutleksin neid küsimas, kuigi Maasik ega üleüldse lehmad ei huvitanud neid enam karvavõrdki.

      Nüüdsel ajal sõidavad meie pojad – ja tütred – Ameerikasse, Singapuri, Shanghaisse. Meil on õnne, kui nad ei muutu üleolevaks.

      Või kui nad jäävad vähemasti sõbralikuks.

      NÜÜD ALUSTAN MA algusest. Siis keeran kõrvalteele ja selleks varuge kannatust.

      Minu meelest on see vägagi vajalik kõrvaltee.

      Niisiis:

      Esimese lapselapse sain ma viiekümnenda sünnipäeva kingituseks.

      Amelia.

      Väikese A.

      a.

      „Juubelikingitus” oli sõna, mida kasutas tema isa Ville, kui ta teatas mulle lapse saabumisest. Ta teatas seda meilitsi, sest elas toona Berkeleys. Just meili teel olengi teada saanud enamiku asju oma lapselaste kohta.

      Ville oli toona kakskümmend viis – aasta vanem kui mina tema sündides –, aga minust oleks tegelikult võinud vanaema saada juba varemgi. Vaese kraadiõppetudengina oli Villel tulnud idee hakata spermadoonoriks, Ameerikas makstakse selle eest – ja heade ülikoolide teadureid hinnatakse isakandidaatidena kõrgelt –, aga kui ta oma mõtte mulle avaldas, haaras mind õud. Ma ei suutnud kuidagi ette kujutada lapselapsi, kellega ma tuttavaks ei saa.

      Usun, et Ville mõistis mu kohkumust ja jättis selle mõtte sinnapaika.

      Järele mõeldes taipan, et ma ei saa kuidagi teada, kas ta ikka jättis selle mõtte sinnapaika, aga ma pean uskuma, et see on nii. Minu õud selle ees pole praegu sugugi väiksem kui toona, pigem vastupidi.

      Amelia sündis esimesel septembril. Seda, et tegu on tüdrukuga, olid Ville ja tema ameeriklannast naine Jenny teadnud juba mõnda aega: ultraheliuuringus oli õde küll öelnud, et sugu pole võimalik kindlaks teha, aga Jenny oli andnud mõista, et enne ta ära ei lähe, kui on teada saanud. Nüüd ei piirdunud Ville meili saatmisega, vaid helistas. Jenny vanemad Sheila ja Mike, kes elasid Lõuna-Californias San Diegos, läksid last kohe vaatama.

      Mõistsin loomulikult, et Jenny tahtis kõigepealt näha omaenda ema, muidugi mõistsin. Ise oleksin pealegi ainult tüliks olnud, mul polnud ju isegi juhiluba.

      Edaspidi meilisid Jenny ema ja isa mulle aeg-ajalt ning vahendasid, mida Jenny oli rääkinud pea igapäevastes telefonikõnedes vanematekoju. Oma elu esimese emotikoni sain ma Mike’ilt. Olin sunnitud temalt küsima, mis asi see on. Mõnikord pidasime temaga ühendust reaalajas. Tema СКАЧАТЬ