Vanaemadest ja lastelastest. Merete Mazzarella

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mida ma tahtsin tunda – ehk just sellepärast, et üritasin kõigest hingest. Mäletan, mida mu isa olevat öelnud, kui ta mind esimest korda nägi: „Kas see tüdruk jääbki nii punaseks?” a oli beebi, kellesuguseid veel toona, üheksakümnendate keskel, nimetati alistunult koolikubeebideks ja kes muudkui karjus. Jenny pidi oma Madagaskari-teemalise väitekirja valmis saama ja ta oli peaaegu otse sünnituslaualt kirjutuslaua taha suundunud: tol sügisel sain teada, et tõeline katastroof noore auahne naisteadlase elus on see, kui sülearvuti ja elektriline rinnapump on korraga rivist väljas. Ville pidi siis öösiti palju üleval olema. Tal oli kombeks laulda ja ta kirjutas mulle, et jõudis järeldusele, „et neegrispirituaalid sobivad kõige paremini”. Kui ta andis teada a esimesest naeratusest, segunes noore isa vaimustus teadlase asjalikkusega: „Tean küll, et see on tegelikult refleks, aga minu meelest ikkagi armas.”

      Arst oli kinnitanud, et gaasivalud annavad kolme kuu möödudes järele, aga ajapikku pidi ta möönma, et koolikud võivad kesta ka neli või viis kuud. a-l olid gaasivalud ka veel siis, kui ma lõpuks temaga esimest korda kohtusin kaks päeva enne jõule, mis me pidime kõik koos Inglismaal Ville isa Silvesteri ja tema uue pere juures veetma. Perre kuulusid ka abikaasa Jiggy ning väikesed tütred Miranda ja Cecilia, kes olid tädistaatuse üle küll elevil, ent küsisid samas murelikult: „Kas me võime ikkagi veel lapsed olla?” Ilm oli pilves ja lund sadas, kui ma a-d Heathrow’ lennuväljal nägin. Ta oli Ville ja Jenny suure pagasikoorma otsas. a reisis oma passiga, tegelikult oli tal juba lausa kaks passi, Ameerika ja Briti oma. Passipildid olid erinevad: Briti passis oli ta inglaslikult tõsine, Ameerika omas ameerikalikult naeratav. Kui ma ta ettevaatlikult sülle võtsin, ei tundnud ma – erinevalt sellest, mida paljud väidavad –, et kunagine tunnetus oma laste beebieast oleks alles. Vastupidi, ma olin kogenematu ja arg ning kartsin, et ma teen Jenny arvates midagi valesti. Kartsin ka seda, et a ei taha olla minu süles, et ta hakkab nutma, aga ta oli täiesti rahulik ja vaatas mind tõsisel ilmel. Ta silmad olid väga tumedad, aga ma ei osanud öelda, kas need olid päritud Villelt või Jennylt. Igatahes polnud ta mingi põhjamaiselt kahvatu talvebeebi, tema nahk oli tumedam kui kellelgi teisel meie peres, ta nägi juba päevitunud välja. Otsisin temast midagi tuttavlikku. Mitte nii, et oleksin tahtnud, et ta oleks kindlasti minu moodi. Tegelikult ei tahtnudki ma üldse, et ta just mind meenutaks, vaid seda, et ta kuuluks ka minu omade hulka, minu suguvõssa …

      Kevadtalvel veetsid Jenny, Ville ja a neli kuud Helsingis. Nad tulid minu pärast, Jenny pidi oma väitekirja valmis kirjutama, Ville süvenema kirjandusse, et enda teadustööga algust teha; kõike seda sai teha Soomes, aga kuna kohe selgus, et Jennyle Soomes ei meeldi, ei jätnud kumbki rõhutamata, et nad on tulnud minu pärast. Nad said korteri minu kodu lähedal, nad võisid hommikupoolikuti töötada ühes minu korteri toas, lapsehoidjaks leidsime rõõmsameelse lestadiuslasest tüdruku, kellel oli tosinkond väiksemat õde-venda ja kellele seetõttu polnud üks beebi midagi erilist. Kinnitasin siiski Jennyle, et a võib vabalt jätta vankriga ka hoovi magama, sest kui keegi üldse midagi varastada tahab, siis pigem vankrit kui last.

      Tundus rituaalselt pidulik, kui a esimest korda Huvilakatu maja trepist üles toodi: siia oli beebina toodud ka Ville – ja mina ise. Siia kolis mu isa, kui ta oli kaheksa-aastane, siin elas ta koos oma emaga ja siia tuli tema vanaema omal ajal külla. Kuus põlvkonda, mõtlesin, a on Huvilakatu kuues põlvkond.

      Nüüd sain ma lõpuks temaga kahekesi olla. Ei tea, kas noored vanemad üleüldse mõistavad, mida tähendab nende vanematele võimalus olla lapselapsega kahekesi? Oma lapse nägemine esimest korda värske lapsevanemana on küll peaaegu sama võimas kogemus kui lapselapse nägemine, aga lapselast õpid tundma alles siis, kui oled temaga omavahel. Sel kevadel võtsin viiekümnenda sünnipäeva kingituse vastu. Lükkasin Kaivopuistos ja esplanaadidel tüdruku vankrit, mille olime laenuks saanud, ja tundsin lapsikut uhkust iga kord, kui kohtasin kas või kauget tuttavat. Üritasin teha kõike seda, mida olin Villega tema lapsepõlves teinud ja mida minu isa oli teinud minuga. Tassisin tüdrukut mööda korterit ringi ja näitasin talle maale. Hoidsin teda suure esikupeegli ees ja lasin tal imetleda ja käsikaudugi kohtuda selle peeglist paistva imekauni ja igati sümpaatse võõra beebiga. Lasin tal lebada põrandal teki peal ja vaadata üles lae kristall-lühtri poole. Siis vehkis ta suurest vaimustusest kätega. Sageli hoidsin teda lihtsalt süles, istusin teda vaadates ja temaga vesteldes. Kui ta nutma hakkas, rahustas teda taas see, kui ma silitasin tema kätt ühe sõrmega, muudkui ümber käelaba. Mu käed ja süli harjusid temaga, muutusid temast sõltuvaks. Oleksin temas nagu näinud oma lahkunuid, nii ema kui ka isa: näojoonte imepisikestes detailides või kiiresti vilksatavates ilmetes – väikeses laubakortsutuses ja kulmu kergitamises, mis muutusid mulle veelgi väärtuslikumaks seetõttu, et keegi teine polekski suutnud neid tuvastada.

      Sain valmistada pühapäeviti kogu perele süüa, nädala sees mõtlesin alatasa, mida teha. (Kui me päevi ja kellaaegu kokku leppisime, toimus see meili teel – sõnumites, mis liikusid läbi Berkeley, kuigi oleksime peaaegu võinud vastastikku aknast hõikuda.) Sain osa ärevusest, kui a lapsehoidja kaelakee kuldne südameke ühel ilusal päeval üllatuslikult kadus – et järgmisel päeval õnnelikult a mähkme sees taas välja ilmuda. See keedeti läbi ja anti tagasi, aga lapsehoidja ei saanudki vist kunagi teada, mis radadel see rännanud oli.

      Kohtusin a-ga peaaegu iga päev. Kui ma välisukse lahti tegin ja tema vanemad seal koos temaga seisid, väänles tüdruk sinises magamiskotis äratundmisrõõmust. Nägin, kuidas ta õppis roomama, nägin, kuidas ta õppis istuma, nägin tema esimesi hambaid, nägin, kuidas ta end püsti tõmbab.

      Algul voodis, kus seistes hakkas ta õige pea nutma, sest ei osanud tagasi alla laskuda, seejärel mu elutoa kirjutuslaua ääres, kus ta viskas rõõmsalt põrandale ühe raamatu teise järel.

      Ma lasin tal raamatuid loopida.

      Jah, ma tean küll, kõik see kõlab kohutavalt banaalselt. See ongi kohutavalt banaalne – aga ainult siis, kui tegu on kellegi teise lapselapsega. Praegu on jutt minu lapselapsest.

      Ma luban ainult seda, et teen lühidalt.

      See on lihtne, sest see kõik oligi lühike.

      Ma ei õppinud kunagi pidama teda enesestmõistetavaks, aga ma harjusin, nagu öeldud, muutusin sõltuvaks – ja siis oligi kevadtalv möödas, maikuu oli käes ning a ja tema vanemad pidid ära sõitma. Teadsin, et vanematele on kojusõit kergendus. Nüüd olin ma ju oma osa saanud, nüüd olid nad siin minu pärast olnud, rohkem ei saanud ma nõuda. Ma poleks mingil juhul midagi rohkemat nõudnudki. Nädalake enne nende ärasõitu, ühel säraval päikeselisel pühapäeval jalutasin koos Jenny ja lapsevankriga Kaivopuisto promenaadil.

      „Sul on ju ometi hea meel ja suur kergendus, et sa oma teadustöö valmis said?” küsisin Jennylt. Repliik oli anuv, sest tegelikult pidasin silmas seda: nüüd sa ju ometi tunned, et sa ei tulnud siia ilmaasjata. Palun ütle, et sa ei tunne, nagu oleksid sa tulnud siia ilmaasjata.

      „On küll, aga nüüd on mul kahju, et ma pole kodus ega saa seda koos sõpradega tähistada,” vastas ta.

      Siis juhtus midagi minu peas, minu ajus. Maailm hakkas ringi käima ja korraks lõi kõik mustaks. Järgmisel hetkel mõistsin, et ma ei tea, mis päev on, ammugi veel, mis kuu on. Nägin, et päike paistab. Vaatasin lapsevankrit. Selle küljes oli õhupall ja mulle meenus, et olin selle Ameliale maipühadeks ostnud. Järeldasin, et ilmselt on mai. Ma ei öelnud Jennyle midagi ega kommenteerinud ka tema vastust. Jalutasime kodu poole, tegutsesin igati normaalselt, enda arvates tegutsesin normaalselt, olin lihtsalt ajataju kaotanud. Kui me sisse jõudsime, heitsin pilgu ajalehele ja sain teada, mis kuupäev on.

      Hetk hiljem helistas keegi, et juttu ajada. „Sul on kindlasti kurb, kui Ville pere ära läheb,” ütles ta. „Mis päeval nad sõidavadki?”

      Sellele küsimusele ei osanud ma vastata. Ei osanud vastata, kuigi olin nädalaid ainult sellest mõelnud. Tundsin, kuidas paanika ligi hiilib.

      Villele СКАЧАТЬ