Vanaemadest ja lastelastest. Merete Mazzarella

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Malmio on kindlasti endalt mitu korda küsinud, kuidas mõjutab kahekolmeaastast see, et ta on näinud suurt linna leekides.

      Ent Kristina enda pilt teisest maailmasõjast seostub kahtlemata lahutamatult selle keldri, raudukse ja pesurulliga.

      Mu raamat ei ole ülistuslaul perekonnale. Perekonda ülistatakse niigi piisavalt. Uusliberalismi kuninganna Margaret Thatcher ütles juba millalgi 1980. aastatel: „Ühiskonda enam pole. On ainult indiviidid ja pered.” Omalt poolt loodan südamest, et ka muud kohustavad suhted on endiselt võimalikud, et võiksime jätkuvalt olla ka kodanikud.

      Hea, et vanema rollilt ja eriti isa rollilt oodatakse varasemast rohkem. Ent muret tekitab see, kui suur number on sellest tehtud. See on saanud elamustööstuse osaks: tulevased emad arutavad internetis üksipulgi oma rasedusi ja reastavad äärmise põhjalikkusega sünnituseks soove, näiteks selle kohta, millist muusikat nad on mõelnud kuulata. Sellest on saanud tarbimisprojekt: laste saamine on kallis. Ennekõike on sellest – ja endiselt rohkem ema kui isa rollist – saanud eksistentsiaalne projekt. Soomerootsi antoloogia „Aruanne planeedilt Ema”1 üks autoritest, noor ema Malin Kivelä ei piirdu ainult nentimisega, et „emadus võib olla maailma kõige raskem asi”, vaid hüüab lisaks: „Emad on täiesti uskumatud! Nad armastavad oma lapsi nii väga, et võiksid nende eest surra! Ja soovivad neile kõike head, nutavad, kui nad kannatavad, ja kaitsevad neid, isegi kui nad on ise ohus. Emad on Jumal! Või oli Jumal ema.”

      Pole ime, et lastesaamist lükatakse üha edasi ja et paljud ei julge üldse lapsi saada. Kes meist söandaks väita, et ta on Jumal?

      Eks ole igati loomulik, et ka vanavanema rollist on tehtud suur number.

      Muidugi on ka varasematele põlvkondadele meeldinud lapselapsi saada. Ja ka varasemates põlvkondades võisid mõned sellega üle piiri minna. Päris esimestest kooliaastatest mäletan ma poissi, kelle ristinimi oli Rickard Mormorshjärta ehk Rickard Vanaemasüda, ja olen alati mõtelnud, et küllap ta lühendas oma teise nime igal võimalusel ainult esitäheks. Minu enda peres meeldis mu emale väga vanaemaks saada. Ometi ei mõelnud ta kunagi, et peaks lapselast jumaldama, olema talle meele järele või alatasa talle pühenduma. Ema ei viskunud iial põrandale mängima kohe, kui ta poissi nägi. (Tean, et mõned vanavanemad on tõesti mängulised, nagu üks mu tutvusringkonda kuuluv väike laps ütleb, aga mul on raske aru saada, miks peaksid kõik vanaemad kohe põrandale heitma, kui lapselast näevad.) Mu isalegi polnud see ükskõik, tema oli ehk isegi pisut uhke, aga tõtt-öelda kartis ta eelkõige seda, et lapselaps võtab liiga suure osa mu ema tähelepanust, sellest tähelepanust, mis isa meelest pidi jäägitult temale kuuluma. Isa ei olnud Ville sündides vana, ta oli viiskümmend kuus, aga tal oli veel seitse aastat elada jäänud ning ta oli juba väsinud ja haige. Ville mäletab teda peamiselt pikali ja puhkamas. Siiski on alles üks foto, kus isa ja Ville on väljas ning kõnnivad mööda teed. Nad on teineteisest parajas kauguses ega paista omavahel rääkivat, aga nad vaatavad teineteist, pilgus ettevaatlik lugupidamine.

      Kehvemini on läinud ühel mu eakaaslasest sõbral, kes väidab, et tema isa ei tundnud oma lapselapsi äragi, kui ta neid tänaval kohtas.

      Minu vanemate põlvkonnas ei olnud lapselapsed projekt ja mitte mingil juhul ei nimetatud lapselapsi elu magustoiduks. Polnud olemas külmkapimagneteid tekstiga „Kui ma oleksin teadnud, kui suurepärased on lapselapsed, oleksin hoopis nendest alustanud”. Inimesed ei määratlenud pea kunagi üksteist lastelaste kaudu; kui nad pidid end kuidagi kirjeldama (mida muuseas tehti märksa harvemini kui nüüdsel ajal), ei tulnud neile ilmselt pähegi nimetada ennast vanavanemaks. Inimesed määratlesid end pigem ajas tagasi, suhtes eelmiste põlvkondadega, kellegi lapse või lapselapsena.

      Mis on sellise arengu põhjus?

      Kas see tuleneb sellest, et me kuulume lühikese vanemapuhkusega põlvkonda ja et meil polnud oma laste jaoks õieti kunagi aega?

      Või tuleneb see sellest, et meie põlvkond mässas nooruses kõigi traditsiooniliste peresidemete ja -kohustuste vastu?

      Ja tahab nüüd tagasi võtta selle, mille toona kaotas?

      Kas see tuleneb sellest, et lastelastega koos olemine võimaldab meil teha midagi, mis võib muidu olla pea võimatu, nimelt elada hetkes, avastada argipäeva, väga konkreetseid asju? Mu sõber Göran Lantz kirjutab: „Eile tõin Uppsalas väikese Eliase lasteaiast ära. Me suhtleme tihedalt, aga sõnadeta. Tema näitab ja noogutab või raputab pead ja teeb oma tahtmise vägagi selgeks. Seisime tükk aega ja vaatasime koppa. Kahtlemata oli see ka mulle suur elamus. Kohmakas masin oli nagu osavate näppudega kämmal oma juhi küljes. Ta täitis kruusaga auku ja tasandas ja patsutas maa siledaks ning ladus lõpuks kärmesti ja kenasti rasked betoonplokid augule ümber, korjas kõik rasked masinaosad kokku ja sõitis ära. Jah, seda on raske seletada, aga see suur masin oli tõepoolest töötava inimese käte pikendus. Seda vaadates läks täiesti meelest, mis päeva jooksul oli ärritanud või masendanud.”

      Või panustame lastelastesse seetõttu, et ühiskond – tööelu, väärtused, inimsuhted – muutuvad nii kiiresti, et vajame pidepunkte?

      Tuleneb see sellest, et oleme ärahellitatud sõjajärgne põlvkond, kes on harjunud kogu aeg ise hakkama saama, elu üle otsustama? Kümme-viisteist aastat tagasi hakati esimest korda rohkem rääkima üleminekuaastatest, ja jutt käis loomulikult meie üleminekuaastatest. Nüüd oleme edasi liikunud, nüüd peaksid kõik justkui meie lastelaste vastu huvi tundma.

      Või tuleneb see sellest, et me tajume: kogu meie töörabamine, karjäär – see nii-öelda karjäär – on paljuski olnud tuuletallamine? Ja kuna me ikka veel unistame surematusest, hakkame uskuma, et saavutame selle kõige kindlamini oma järeltulijate kaudu?

      Kas küsimus on isekates geenides?

      Nüüdsel ajal on paljuski küsimus geenides: kui kunagi uskusime ennekõike keskkonna rolli, siis nüüd kuuleme pidevalt, kui oluline on pärilikkus.

      Kui läheneda teemale geneetilisest seisukohast, siis võib olla mõneti masendav, et meie lapselapsed kannavad paraku ka paljude meile tundmatute isikute – meie miniate või väimeeste ja nende vanemate ja kaugemate esiisade – geene, aga teisalt on vanaemaks saamine mõnes mõttes tõesti suurem sündmus kui emaks saamine. Isa- ja emarolli on nimelt enamik meist saanud ise valida – ju on nii minu põlvkonnas kui ka nooremate hulgas ikka veel palju neid, kes vihkavad jutte laste muretsemisest –, ent lapselapsi ei saa ei valida ega muretseda.

      Lastelaste saamisel sõltud möödapääsmatult oma lastest, aga nüüdsel ajal ei kuulu abielu ja lastesaamine enam ilmselgelt kokku, nagu ka mitte seks ja abielu. Lastesaamine on valik, elustiil, ja praegusel ajal on võimalikke elustiile palju. Ka need, kes soovivad kindlasti luua perekonna, tahavad enne seda palju asju teha: reisida, õppida, meelt lahutada, tööd teha. Enamikus lääneriikides on sündimus langenud ja see tähendab, et lapselapsed võivad õige pea defitsiidiks muutuda. Tunnen omavanuseid naisi, kes on tõmmanud endale kaela 30–35-aastaste tütarde või miniate viha küsimusega, kas nood ei kuule juba bioloogilise kella tiksumist.

      Veel rohkem tunnen selliseid inimesi, kes teavad, et selline küsimus tekitaks pahameelt, ja piirduvad ise vaikselt sellele mõtlemisega. Samal ajal jõuab neile pettumusega kohale arusaam, et kui nad üleüldse vanavanemaks saavad, siis tulevad lapselapsed alles ajal, kui nad ise on juba liiga vanad, et aktiivselt kaasa lüüa.

      Uuest ema- ja vanaemarollist on naisteajakirjades mõistagi juba hulganisti artikleid avaldatud. Seal öeldakse, et vananeva naise depressiooni kõige kindlam tundemärk on suutmatus rõõmustada omaenda lastelaste üle. Svensk Damtidning teab rääkida, et Inglismaa printsi Charlesi abikaasa Camilla on pärast vanaemaks saamist „täiesti arust ära” ja et ka lauljanna Lill Lindfors on oma lastelastest СКАЧАТЬ