Minu onu Napoleon. Iradž Pezeškzad

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Tundus, nagu oleks Maš Qasemile minu lähedalolek meelde tulnud, sest ta kõõritas mu peidupaiga suunas ning ütles:

      „Praegu pole vaja sellest rääkida, agaa. Midagi pole ju veel juhtunud.”

      „Mis loll jutt see on? Juba täna hakkab rahvas keelt peksma.”

      „Aga meie ütleme, et see on vale… Ütleme, et agaal polnud tervis korras.”

      „Jah, aga…” vajus onu mõttesse.

      „Võib näiteks ütelda, et madu hammustas teid.”

      „Ära räägi rumalust! Kus seda on nähtud, et madu hammustab inimest ja hommikuks on ta terve nagu purikas?”

      „Miks ta ei või terve olla? Meie külas üks mees…”

      „Mine oma külamehega õige metsa! Ei, madu meile ei kõlba.”

      Maš Qasem jäi samuti mõttesse.

      „Mulle tuli hea mõte, agaa! Me võime ütelda, et te sõite arbuusi meega ja pärast oli kõht korrast ära.”

      Onu ei vastanud midagi, nii et paistis, nagu poleks ka see mõte talle meele järele olnud. Mõne hetke pärast lausus Maš Qasem:

      „Agaa, teate mis…”

      „Mida ma tean?”

      „Tähendab, kui te minu käest nõu küsiksite, siis minu arust oleks kõige parem varas lahti lasta.”

      „Lahti lasta? Varas?!”

      „Sest kui rahvas teada saab, et võtsite varga kinni, hakatakse rääkima: mis ja kuidas?… Siis arutatakse ka eilse öö sündmusi.”

      „Loll jutt!”

      „Minul on ükskõik… Aga kui te varga lahti lasete, jäävad jutud iseenesest soiku. Praegu ei tea keegi peale tuvikasvataja Abbasi, et me varga kinni võtsime. See tähendab, ükski võõras ei tea seda, aga tuvikasvataja hoiab suu kinni.”

      Onu oli pikka aega mõttes. Siis ütles ta:

      „Sul on õigus, Qasem… Meie perekond on suuremeelsuse ja õilsuse poolest alati kuulus olnud. Võib-olla tõesti see õnnetuke häda sunnil läks vargile. Anname talle andeks. Ka tema lastest on kahju…”

      Pärast mõne hetke kestnud vaikust lisas ta:

      „Tee head ja unusta iseend – ning Jumal ikka aitab sind… Mine, Qasem, ja seo ta käed-jalad lahti ja ütle, et ta annaks jalgadele valu. Ütle, et sina lased ta vabaks ja et kui agaa sellest teada saab, tõmbab sul naha üle kõrvade.”

      Maš Qasem tõttas käsku täitma, onu aga hakkas mõtlikult mööda aiateed edasi-tagasi käima.

      Mõne minuti pärast tuli Maš Qasem tagasi. Tal oli endiselt jahipüss õlal. Endaga rahuloleva naeratusega astus ta onu juurde, kes oli roosiväätidesse mähkunud lehtlas istet võtnud.

      „Tasugu Jumal teile suuremeelsuse eest, agaa! Te ei oska arvata, kui tänulik ta oli! Ma tean, teil on õilsus vere asemel soontes! Mäletate, et kui Seid-Morad teilt armu palus, lasksite tal minna ja andsite talle isegi teemoona kaasa?”

      Onu jäi pähklipuu oksi vaatama ning ütles nukralt:

      „Ah, Qasem, kes oskab tänapäeval headust ja suuremeelsust hinnata? Võib-olla oleks parem, kui ma oleksin karm ja hoolimatu nagu kõik teised. Võib-olla just oma leebuse tõttu pole ma kuigi kaugele jõudnud…”

      „Ärge rääkige nii, agaa. Mina ja kõik ümberringi teavad, et see pole nii. Kõiges on süüdi välismaalased. Üleeile turul oli teist juttu ning ma ütlesin, et kui poleks inglasi, siis oleks agaa kõike võinud teha!…”

      „Jah, kui poleks inglasi ja nende käsilasi, oleksin võinud kaugele jõuda.”

      Maš Qasem oli korduvalt kuulnud onu jutustust selle kohta, miks inglased teda nii väga vihkavad, ning ta teadis selle üksikasju peaaegu peast, ent küsis sellegipoolest:

      „Miks inglased teid nii väga vihkavad, agaa?”

      „Inglane on salakaval hunt! Ta vihkab kõiki, kes oma kodumaad armastavad. Mis pattu Napoleon tegi, et nad teda nõnda vaenasid, et ta kurvastuse kätte suri? Miks nad lahutasid ta naisest ja lastest? Miks nad saatsid ta võõrsile kuhtuma? Sellepärast, et ta oma kodumaad armastas! Nende jaoks on see suurim kuritegu!”

      Onuke kõneles erutatult ja kirglikult, Maš Qasem aga noogutas ühtesoodu pead ning sajatas inglasi:

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Mordad – Iraani päikeseaasta viies kuu, 23. juulist kuni 28. augustini.

      2

      Lejli ja Madžnun – armastajapaar, vana araabia loo peategelased, kelle vanemad on abielu vastu. Tu-lemus on see, et Madžnun (araabia k ‘hullunu; džinnist/vaimust vaevatu’) eemaldub inimestest, läheb elama kõrbesse, seltsib loomadega, näeb nendes ja lõpuks ka iseendas Lejlid (ta hüüatab: „Mina olengi Lejli!”). Selline mõtteviis on andnud alust loo sufistlikuks tõlgendamiseks: inimene otsib Jumalat, kuni leiab ta iseendas. Sellele loole andis kõigiks aegadeks ületamatu kuulsuse pärsia luuletaja Iljas ibn Jusuf Nizami (1141–1209) oma viieosalise poeemidetsükli poeemiga „Laili u Madžnun”, mida hilisemad autorid on rohkesti jäljendanud (enam kui sada erinevat töötlust pärsia, türgi jt islami kultuurkeeltes).

      3

      Širin ja Farhad – tegelased Nizami poeemist „Khusrau u Širin” („Hosrav ja Širin”), milles kujutatakse Pärsia viimase islamieelse kuninga Husrav II Parvizi (valitses 591–628) ja tema naise, armeenlanna Širini saatust. Poliitilistel põhjustel abiellus kuningas Bütsantsi keisri tütrega ning tõrjus Širini kõrvale. Juhuslikult satub kiviraidur Farhad Širini kaeblikku häält kuulma ja armub hääle omanikku. Armastus annab Farhadile meeletu jõu, nii et ta raiub kaljusid enneolematu kiirusega. Kuid see on õnnetu armastus ega vii kuhugi. Nizami poeem on ülev jutustus noore naise tragöödiast. Ka sellel on islami kultuuris palju töötlusi. Usbeki luuletaja СКАЧАТЬ