Ilma ainsagi sõnata. Rosie Walsh

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Aga ta lisas mu Facebookis sõbraks. Miks ta oleks pidanud seda tegema, kui tal oli midagi varjata? Ta on oma töö tõttu Twitteris ja Instagramis ning ta ettevõttel on veebileht. Kus on ka foto temast. Ja te pole ju unustanud, et veetsin tema juures nädala? Tema post oli adresseeritud Eddie Davidi nimele. Kui ta poleks päriselt tisler Eddie David, siis ma teaksin seda.“

      Olime nüüd sügaval iidsetes metsades, mis laiusid üle Cirencester Parki. Valguskiired sähvisid üle Jo paljaste reite, sel ajal kui ta näiliselt nõutuna aknast välja vaatas. Peagi olime metsast väljumas ja kohe pärast seda pidime jõudma teekäänakuni, kus õnnetus oli aset leidnud.

      Tundsin, kuidas mu hingamine selle mõtte peale muutus, justkui oleks autos hapnik hõredamaks jäänud.

      Mõni minut hiljem väljusime metsast põldude vihmajärgsesse heledusse. Sulgesin silmad, suutmata pärast kõiki neid aastaid ikka veel vaadata teeserva, kuhu kiirabimeeskond oli ta asetanud, püüdes võidelda paratamatusega.

      Jo käsi leidis tee mu põlvele.

      „Miks sa nii teed?“ Rudi antenn oli püsti. „Emme? Miks on su käsi Sarah’ jala peal? Miks on selle puu külge lilled seotud? Miks te kõik olete …“

      „Rudi,“ lausus Jo. „Rudi, kuidas oleks mänguga „Ma näen“? Ma näen oma väikeste silmadega midagi, mis algab tähega V!“

      Tekkis vaikus. „Ma olen selle jaoks liiga vana,“ lausus Rudi kössitades. Talle ei meeldinud, kui teda teadmatuses hoiti.

      Mu silmad olid endiselt kinni pigistatud, kuigi teadsin, et oleme sellest paigast juba möödunud.

      „Vaal,“ alustas Rudi vastumeelselt. „Veekann. Vobiiltelefon.“

      „Kõik korras, Harrington?“ küsis Tommy pärast lugupidavat pausi.

      „Jah.“ Avasin silmad. Nisupõllud, vonklevad kiviaiad, jalgrajad kui piksenooled suundumas läbi hobuste pügatud rohu. „Korras.“

      See ei muutunud iial kergemaks. Üheksateist aastat olid servad ära lihvinud, hööveldanud maha kõige suuremad oksakohad, kuid see oli endiselt alles.

      „Kuidas oleks, kui räägiks veel pisut Eddiest?“ tegi Jo ettepaneku. Püüdsin vastata jaatavalt, kuid mu hääl murdus. „Siis kui selleks valmis oled,“ lausus ta mu jalga patsutades.

      „Ausalt öeldes ma muudkui mõtlen, kas ta ehk sattus õnnetusse,“ laususin, kui rääkimine tundus taas võimalik. „Ta läks LõunaHispaaniasse purjelauaga sõitma.“

      Tommy kulmud kaalusid öeldut. „Ma arvan, et see on mõistlik teooria.“

      Jo märkis, et oleme Eddiega Facebookis sõbrad. „Sa oleks näinud tema lehel midagi, kui Eddie oleks viga saanud.“

      „Kuigi me ei tohiks alahinnata ka võimalust, et tema telefoni aku sai tühjaks,“ laususin. Mu hääl närbus, kui iga järgmine lootusekiir hääbus. „See oli korrast ära, ta …“

      „Kullake,“ segas Jo õrnalt vahele. „Kullake, tema telefon ei ole tühi. See kutsub, kui sa talle helistad.“

      Noogutasin õnnetult.

      Krõpse sööv Rudi lõi jalaga Jo istet. „Igaaaaaaaaaav.“

      „Lõpeta ära,“ vastas Jo. „Ja pea meeles, mida me täis suuga rääkimise osas kokku leppisime.“

      Jo silma alt väljas, pööras Rudi end minu suunas ja esitles mulle vaadet oma pooleldi läbimälutud krõpsudest. Kahjuks ja täiesti ebaselgetel põhjustel oli ta otsustanud, et see on meievaheline nali.

      Libistasin käe oma koti küljetaskusse, pigistades sõrmed ümber viimase lootuskübeme. „Aga Hiir,“ laususin mannetult. Pisarad olid põletavalt lähedal. „Ta andis mulle Hiire.“

      Hoidsin seda pihus; see oli sile, kulunud, kreeka pähklist väiksem. Eddie oli selle voolinud puutükist kõigest üheksa-aastasena. Ta on minuga koos palju läbi elanud, oli ta öelnud. Ta on mu talisman.

      Hiir meenutas mulle vasest pingviini, mille isa oli mulle GCSEeksamite ajaks pinginaabriks andnud. Too oli karmi näoilmega kujuke, mis oli mind raevukalt põrnitsenud hetkest, mil eksamitöö ümber keerasin. Armastasin seda pingviini veel praegugi. Ma ei suutnud ette kujutada, et oleksin selle kellegi kätte usaldanud.

      Teadsin, et Hiir oli Eddie jaoks sama oluline – ja ometi oli ta selle mulle andnud. Kaitse teda, kuni tagasi tulen, oli ta öelnud. Ta tähendab mulle väga palju.

      Jo heitis pilgu tagaistmele ja ohkas. Ta juba teadis Hiirest. „Inimesed muudavad meelt,“ lausus ta vaikselt. „Tal võis olla lihtsam loobuda võtmehoidjast kui ühendust võtta.“

      „See ei ole kõigest võtmehoidja. Ta …“ andsin alla.

      Kui Jo jätkas, oli tema hääl leebem. „Kuule, Sarah. Kui sa oled kindel, et temaga on juhtunud midagi halba, siis kuidas oleks, kui loobud kogu sellest privaatsuhtlusest ja kirjutad midagi tema Facebooki seinale? Kus kõik seda näevad? Ütle, et sa oled mures. Küsi, kas keegi on temast midagi kuulnud.“

      Neelatasin. „Mida sa silmas pead?“

      „Ma pean silmas täpselt seda, mida just ütlesin. Küsi ta sõprade käest infot. Mis sind takistab?“

      Pöörasin pilgu aknast välja, suutmata vastata.

      Jo rühkis edasi. „Ma arvan, et ainus, mis sind takistab, on häbi. Ja kui sa tõesti, päriselt, ausalt usuksid, et temaga on juhtunud midagi kohutavat, oleks sul häbist kama kaks.“

      Möödusime kaitseministeeriumi vanast lennuväljast. Pleekinud oranž tuulekott võbeles tühja lennuraja kohal ja ootamatult meenusid mulle Hannah’ valjud naerurõkatused, kui isa kord täheldas, et see on nagu suur oranž noku. „Noku sokk!“ oli Hannah röögatanud ja ema polnud suutnud otsustada, kas seepeale noomida või nõutult naerda.

      Rudi avas iPadis Jo muusikakogu ja valis esitusloendi nimega „Idaranniku räpp.“

      Kui olingi nii mures, kui väitsin, siis miks polnud ma Eddie seinale midagi kirjutanud? Kas Jol oli tegelikult õigus?

      Meie vaatevälja ilmusid Chalfordi kivimajakesed, mis otsustavalt klammerdusid mäenõlva külge, justkui ootaks päästmist. Chalford pidi vahetuma Brimscombe’iga, millest viis tee Thruppi ja seejärel Stroudi. Ja Stroudis ootas Tommyt meie vanas koolis suur seltskond õpetajaid, õpilasi ja ajakirjanikke. Pidin ennast kokku võtma.

      „Oot-oot,“ lausus Tommy ootamatult. Ta keeras Rudi räpi vaiksemaks ja vaatas mind tahavaatepeeglist. „Harrington, kas sa ütlesid Eddiele, et oled abielus?“

      „Ei.“

      Tema kulmud olid muutunud üsna metsikuks. „Minu arust ütlesid sa, et rääkisid talle kõigest!“

      „Rääkisingi! Aga me ei käinud läbi kogu oma ekside nimekirja. See oleks olnud … noh, mage. Oleme mõlemad pea neljakümnesed …“ Jäin vait. Kas oleksime pidanud seda tegema? „Pidime teineteisele jutustama oma eluloo, aga me ei jõudnud selleni. Kuigi tegime selgeks, et oleme mõlemad vallalised.“

      Tommy jälgis mind tahavaatepeeglist. „Aga kas te Reubeniga oma veebilehte olete uuendanud?“

      Mõtlesin kulmu kortsutades, СКАЧАТЬ