Ilma ainsagi sõnata. Rosie Walsh

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli minu jaoks nüüd loomulik – kuigi kõnelesin meditsiinikonverentsidel üle maailma, andsin intervjuusid uudistekanalitele, juhtisin meeskonda –, tundsin end häiritult, kui keegi seda kommenteeris. Häiritult või ehk kaitsetult, justkui seisaksin mäetipus keset äikesetormi.

      Seejärel suudles Eddie mind uuesti ja tundsin, kuidas kõik lahustub. Mineviku kurbus, tuleviku ebakindlus. See oli see, mis pidi järgmisena juhtuma. See.

      KOLMAS PEATÜKK

      Viisteist päeva hiljem

      Temaga on juhtunud midagi kohutavat.“

      „Nagu näiteks?“

      „Ta on surnud. Võib-olla mitte just surnud. Kuigi miks ka mitte? Mu vanaema ajas sussid püsti neljakümne neljaselt.“

      Jo pööras kõrvalistmel ringi. „Sarah.“

      Ma ei vaadanud talle silma.

      Ta pööras pilgu Tommy poole, kes sõidutas meid mööda M4 läände. „Kas sa kuulsid seda?“ küsis ta.

      Tommy ei vastanud. Tema lõuad olid kokku surutud, kahvatu nahk oimukohal pulseerimas, justkui püüaks sealt keegi välja murda.

      Me Joga poleks pidanud tulema, mõtlesin uuesti. Olime veendunud, et Tommy tahaks kahe vanima sõbra toetust – lõppude lõpuks ei juhtunud seda ju tihti, et sul tuli seista õlg õla kõrval oma koolikiusajaga, samal ajal kui ajakirjanikud teid pildistavad –, aga iga läbitud morni vihmase miiliga oli saanud ilmselgeks, et me üksnes suurendasime tema ärevust.

      Täna vajas ta võimalust näidata teeseldud enesekindlust, ilma et teda jälgiksid need, kes teda kõige paremini tunnevad. Teeselda, et see kõik on möödanik. Vaadake vaid, kuidas minust sai edukas spordikonsultant, kes toob nüüd kava oma kunagisse kooli! Vaadake, kui hea meel mul on teha koostööd kehalise kasvatuse õpetajaga – mehega, kes virutas mulle rusikaga kõhtu ja naeris, kui surusin oma näo muru sisse ja nutsin!

      Asja tegi hullemaks see, et Jo seitsmeaastane poeg Rudi istus tagaistmel minu kõrval. Tema isa oli kutsutud töövestlusele ja Jol polnud aega lapsehoidjat leida. Rudi oli kuulanud suure huviga meie vestlust Eddie kadumisest.

      „Nii et Sarah arvab, et tema poiss-sõber on surnud ja emme hakkab pahaseks saama,“ sõnas Rudi. Ta oli hetkel faasis, kus ta destilleeris täiskasvanute ontlikke vestlusi täpseteks üksikuteks lauseteks ja oli selles väga hea.

      „Ta ei ole tema poiss-sõber,“ lausus Jo. „Nad veetsid koos seitse päeva.“

      Autos valitses taas vaikus. „Sarah. Arvab: seitse päeva poisssõber surnud,“ lausus Rudi vene aktsendiga. Rudil oli koolis uus sõber Aleksander, kes oli hiljuti Londonisse kolinud kusagilt Ukraina piiri lähistelt. „Salateenistus tappis ta. Ema ei nõustub. Ema Sarah’ga tõre.“

      „Ma ei ole tõre,“ lausus Jo tõredalt. „Ma olen lihtsalt mures.“

      Rudi vaagis seda ja lausus siis: „Ma arvan, sina räägib vale.“

      Jo ei saanud seda maha salata ja jäi vait. Ma ei tahtnud temaga tülli minna, niisiis vaikisin samuti. Ja Tommy polnud kaks tundi sõnagi lausunud, seega vaikis ka tema. Rudi kaotas huvi ja naasis oma iPadi mängu juurde. Täiskasvanud kubisesid arusaamatutest ja mõttetutest probleemidest.

      Jälgisin, kuidas Rudi pühkis ekraanilt midagi, mis meenutas kapsast, ja mind tabas ootamatult suur igatsus tema süütuse, tema seitsmeaastase maailmavaate järele. Kujutlesin Rudi-maad, kus mobiiltelefonid on mänguvahendid, mitte psühholoogilised piinariistad, ja kus tema ema armastus on sama kindel kui südamelöök.

      Kui täiskasvanuks saamisel oligi mingi mõte, jäi see mulle täna tabamatuks. Kes ei eelistaks kapsaid hävitada ja vene aktsendiga kõneleda? Kes ei tahaks, et talle hommikusööki tehtaks või riideid välja valitaks, kui alternatiiviks oli hävitav meeleheide mehe pärast, kes oli tähendanud mulle kõike ja siis mingil moel muutunud eimillekski? Ja mitte see mees, kellega olin olnud seitseteist aastat abielus, vaid mees, keda olin tundnud täpselt seitse päeva. Mõni ime, et kõik siin autos viibijad pidasid mind hulluks.

      „Kuulge, ma tean, et see kõlab nagu teismeliste saaga,“ laususin lõpuks. „Ja pole kahtlustki, et teil on minust kõrini. Aga temaga on midagi juhtunud, olen selles kindel.“

      Jo avas Tommy kindalaeka, et võtta sellest suur šokolaaditahvel, millest ta jõuga ühe tüki murdis.

      „Emme?“ lausus Rudi. „Mis see on?“

      Ta teadis väga hästi, mis see on. Jo ulatas pojale sõnagi lausumata ühe šokolaadiruudu. Rudi naeratas talle oma kõige laiemat, hambaid paljastavat naeratust ja – hoolimata Jo kasvavast kannatamatusest – too naeratas talle vastu. „Ära rohkem küsi,“ hoiatas ta. „Lõpuks on sul lihtsalt süda paha.“

      Rudi vaikis, veendunud, et Jo annab järele.

      Jo pöördus uuesti minu poole. „Tead, Sarah. Ma ei taha olla julm, aga minu arvates peaksid sa endale tunnistama, et Eddie ei ole surnud. Niisamuti pole ta vigastatud, tema telefon pole katki ja ta ei võitle eluohtliku haigusega.“

      „Kas tõesti? Sa siis helistasid haiglatesse ja kontrollisid? Vestlesid kohaliku uurijaga?“

      „Oh issand,“ lausus ta mind ainiti vahtides. „Sarah, ütle, et sa pole teinud ühtegi neist asjadest! Issand jumal!“

      „Issand jumal,“ sosistas Rudi.

      „Lõpeta ära,“ lausus Jo talle.

      „Sina alustasid.“

      Jo andis Rudile veel šokolaadi ja poiss pöördus tagasi oma iPadi juurde. See oli minu kingitus Ameerikast ja enne sõitu oli ta öelnud, et jumaldab seda üle kõige maailmas. See oli ajanud mind naerma ja seejärel Rudi häbiks ka pisut nutma, sest teadsin, et ta oli õppinud selle väljendi Jolt. Hoolimata oma lapsepõlvest, oli Joanna Monkist saanud silmapaistev ema.

      „Noh?“

      „Muidugi ei ole ma haiglaid läbi helistanud,“ ohkasin ma. „Ole nüüd, Jo.“ Vaatasin, kuidas rida vareseid elektriliinilt laiali lendas.

      „Oled sa kindel?“

      „Loomulikult olen ma kindel. Mu jutu mõte oli lihtsalt see, et sa ei tea grammigi rohkem kui mina, mis Eddiega juhtunud on.“

      „Aga mehed teevad nii kogu aeg!“ plahvatas ta. „Sa ju tead, et teevad!“

      „Ma ei tea kohtamisest midagi. Olen viimased seitseteist aastat abielus olnud.“

      „Noh, sel juhul võin sulle öelda, et mitte midagi pole muutunud,“ lausus Jo mõrult. „Nad ei helista endiselt.“

      Ta pöördus Tommy poole, kuid too ei reageerinud. Kõik enesekindluse riismed, mida ta tänase suure alguse puhul oli teeselnud, olid aurustunud kui hommikune udu ja teeleasumisest saadik oli ta vaevalt mõne sõna lausunud. Ta oli mõne põgusa hetke vältel olnud bravuurikas, kui sai Chieveley tanklas sõnumi, et kolm kohalikku ajalehte on kinnitanud üritusest osavõttu, kuid mõni minut hiljem oli ta öelnud mulle WHSmithi poe järjekorras: „Sarah,“ ja Tommy kutsus mind eesnimepidi üksnes siis, kui oli äärmiselt murelik. (Olin olnud tema jaoks Harrington alates ajast, mil saime kolmteist ning ta hakkas kätekõverdusi tegema ja lõhnavett kasutama.)

      Vaikus СКАЧАТЬ