Ilma ainsagi sõnata. Rosie Walsh
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Ilma ainsagi sõnata - Rosie Walsh страница 5

Название: Ilma ainsagi sõnata

Автор: Rosie Walsh

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789949610501

isbn:

СКАЧАТЬ nüüd, Jo! Nii teevad kahekümnesed poisid, mitte pea neljakümnesed mehed!“

      „Kas te räägite seksist?“ küsis Rudi.

      „Ee, ei?“ Jo oli segaduses. „Mida sina seksist tead?“

      Ehmunud Rudi pöördus tagasi oma petturlike iPadi-tegevuste juurde.

      Jo jälgis teda mõnda aega, kuid Rudi oli püüdlikult ekraani kohale kummardunud ja pomises oma vene aktsendiga.

      Hingasin sügavalt sisse. „Üks asi, millest ma pidevalt mõtlen, on tema pakkumine, et ta võib oma puhkuse tühistada. Miks peaks ta …“

      „Tahan pissile,“ teatas Rudi ootamatult. „Arvan, et mul on jäänud alla minuti,“ lisas ta, enne kui Jo jõudis küsida.

      Peatusime põllumajanduskolledži juures, otse üle tee põhikoolist, kus Eddie oli käinud. Õhus hõljus valu hall uduloor, kui vahtisin selle silti ja püüdsin kujutleda kaheteistkümnest Eddiet läbi väravate hüplemas. Väike ümmargune nägu, naeratus, mis voolis aastate möödudes ta näole naerukurrud.

      Möödume just su koolist, saatsin talle sõnumi, enne kui jõudsin ennast peatada. Soovin, et teaksin, mis sinuga juhtus.

      Jo oli kahtlaselt rõõmsameelne, kui nad Rudiga autosse naasid. Ta teatas, et päev läheb järjest ilusamaks ja tal on väga hea meel meie kõigiga siin maakohas viibida.

      „Ütlesin talle, et ta oli su vastu õel,“ sosistas Rudi mulle. „Kas sa juustutükki tahad?“ Ta patsutas Tupperware’i kaussi koos väljapraagitud juustuviiludega võileibadelt, mis Jo oli talle varem ulatanud.

      Sasisin ta juukseid. „Ei,“ sosistasin vastu. „Aga ma armastan sind. Aitäh.“

      Jo teeskles, et ei kuulnud meie mõttevahetust. „Rääkisid, et Eddie pakkus oma puhkuse tühistamist,“ lausus ta elavalt.

      Ja ma tundsin, kuidas haavad mu südames laienesid, sest muidugi ma teadsin, miks tal oli nii raske olla kannatlik. Teadsin, et Rudile eelnenud aastate jooksul polnud talle helistanud pea ükski neist paljudest meestest, kellele Jo oli andnud oma südame ja hinge (ja sageli ka oma keha). Ja alati ilmnes, et neil, kes helistasid, oli käepärast ka terve hulk teisi naisi. Ja viimasel kui ühel korral oli ta lasknud neil meestel ennast järel lohistada, sest ta ei suutnud eales lüüa käega lootusele, et keegi teda armastab. Seejärel ilmus pildile Shawn O’Keefe ja Jo jäi rasedaks ning Shawn oli tema juurde sisse kolinud, teades, et Jo teda toidab ja pakub talle ulualust. Tal polnud kogu selle aja vältel olnud ainsatki töökohta. Ta haihtus terveteks öödeks, ütlemata Jole, kus ta viibib. Tema tänane „töövestlus“ oli puhas väljamõeldis.

      Aga Jo oli lasknud sel kesta seitse aastat, sest ta suutis kuidagi ennast veenda, et armastus lööks siis lõkkele, kui nad Shawniga lihtsalt pisut rohkem pingutaksid, kui ta ootaks natukene kauem, et mees suureks kasvaks. Ta oli sisendanud endale, et neist saab perekond, keda tal polnud eales olnud.

      Jah, Jo teadis salgamisest kõike.

      Aga minu olukord näis olevat ka tema jaoks liig. Alates ajast, mil Eddie oli maamunalt haihtunud, oli ta püüdnud tõsta mu tuju, sundinud ennast kuulama mu teooriaid, öelnud, et Eddie võib mulle ehk järgmisel päeval helistada. Kuid ta polnud uskunud sellest sõnagi ja nüüd oli ta murdunud. Ära lase ennast ära kasutada, nagu mina olen seda teinud, lausus ta. Kõnni minema, Sarah, kuni sa veel saad.

      Häda oli selles, et ma ei suutnud.

      Olin mänginud mõttega, et Eddie polnud lihtsalt huvitatud. Mu telefon oli vaikinud viimsel kui ühel neist viieteistkümnest päevast. Olin läbi kamminud iga hiilgava, küütleva hetke temaga koosveedetud ajast, otsinud mõrasid, tillukesi ohumärke, et ta polnud ehk sama kindel kui mina, kuid ma ei leidnud midagi.

      Viimasel ajal olin vaevu üldse veel Facebooki kasutanud, kuid nüüd äkitselt veetsin seal kogu oma aja, otsisin järjekindlalt tema profiililt elumärke. Või veelgi hullem – kedagi teist.

      Mitte midagi.

      Helistasin talle ja saatsin sõnumeid; saatsin talle isegi haletsusväärse väikese säutsu. Laadisin alla Facebooki Messengeri ja WhatsAppi ning kontrollisin terve päeva, et näha, kas ta on välja ilmunud. Aga need teatasid mulle iga kord üht: Eddie David oli viimati võrgus veidi üle kahe nädala tagasi, päeval, mil tema juurest lahkusin, et ta saaks Hispaania reisiks asju pakkida.

      Nii häbist kui meeleheitest maatasa tehtuna olin laadinud alla isegi hulga kohtamisrakendusi, et näha, kas tal on neis konto.

      Ei olnud.

      Soovisin kontrollida seda kontrollimatut olukorda. Ma ei saanud magada; mõte toidust pani sisikonna krampi tõmbuma. Ma ei suutnud millelegi keskenduda ja kui telefon surises, sööstsin selle järele nälgiva looma ägedusega. Suured voogavad kurnatuse lained survestasid ja mõnikord lämmatasid mind kogu päeva, kuid ometi veetsin enamiku ööst valvsalt ärkvel, silmitsedes ainiti pilkast pimedust Tommy vabas toas Lääne-Londonis.

      Kummalisel kombel tundsin, et see pole mina. Teadsin, et see pole mõistlik käitumine, ja teadsin, et olukord oli halvenemas, mitte paranemas, kuid mul polnud tahet ega energiat, et ennast takistada.

      „Miks ta ei helista?“ trükkisin ühel päeval Google’isse. Vastus oli kui võrguorkaan. Olin lehekülje kiirelt sulgenud, et säilitada viimnegi kübe oma tervest mõistusest.

      Selle asemel guugeldasin uuesti Eddiet, vaatasin läbi tema kodulehe, otsides … Selleks ajaks ei teadnud ma enam isegi, mida otsisin. Ja otse loomulikult polnud ma leidnud mitte midagi.

      „Kas sa arvad, et ta rääkis sulle enda kohta kõike?“ küsis Tommy. „Oled sa kindel, et ta pole näiteks mõne teise naisega?“

      Tee laskus väikesesse puiestikku, kus väärikad tammed oli kokku kogunenud nagu härrasmehed suitsuruumis.

      „Ta ei ole mõne teise naisega,“ vastasin.

      „Kuidas sa tead?“

      „Ma tean, sest et … ma tean. Ta oli vallaline, ta oli saadaval. Mitte lihtsalt sõna otseses mõttes, vaid emotsionaalselt.“

      Hirved vilksatasid mööda ja haihtusid pöögimetsa.

      „Hea küll. Aga kuidas on lood teiste ohumärkidega?“ käis Tommy peale. „Kas esines mõni ebakõla? Kas sulle tundus, et ta hoiab midagi enda teada?“

      „Ei.“ Vakatasin. „Kuigi ma arvan, et …“

      Jo pöördus. „Mida?“

      Ohkasin. „Päeval, mil kohtusime, katkestas ta mõne sissetuleva kõne. Aga see oli ainus kord, kui midagi sellist juhtus,“ lisasin kiirelt. „Pärast seda vastas ta iga kord, kui telefon helises. Ja polnud ka kedagi kummalist, kes oleks talle helistanud: ainult sõbrad, ta ema, tööalased päringud …“ Ja Derek, mõtlesin äkitselt. Ma polnud kunagi päris täpselt aru saanud, kes on Derek.

      Tommy kulmudel oli käsil mingi keerukas triangulatsioon.

      „Mida?“ pärisin temalt. „Millest sa mõtled? Tommy, see juhtus ainult esimesel päeval. Pärast seda vastas ta iga kord, kui keegi helistas.“

      „Ma usun sind. Lihtsalt …“ Ta jättis lause pooleli.

      Jo oli häälekalt vaikne, kuid otsustasin teda eirata.

СКАЧАТЬ