Artemis. Энди Вейер

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teenuse ja palkavad siis sõbrad tööle. Muidugi palkavad nad neid, keda nad teavad. See värk ei muutu ka kunagi.

      Töötajad ei teinud meist väljagi, kui me masinate ja survetorude labürindist läbi kõndisime. Mr Ðoàn vaatas meid oma toolilt näidikuseina keskelt. Ta pilk kohtus Rudy omaga ja ta noogutas aeglaselt.

      Rudy peatus ühe õhupaaki puhastava mehe selja taga. Ta koputas mehele õlale. „Pham Binh?”

      Binh keeras ringi ja mühatas. Ta kortsulisel näol oli püsivalt sünge ilme.

      „Mister Binh. Teie naine Tâm käis täna hommikul doktor Rousseli juures.”

      „Jah,” vastas mees. „Ta on kohmakas.”

      Rudy keeras Gizmo ringi. Ekraanile ilmus naise sinikaid täis nägu. „Arsti sõnul oli tal silm sinine, põsel verevalum, kaks põrutatud roiet ja peapõrutus.”

      „Ta on kohmakas.”

      Rudy ulatas Gizmo mulle ja virutas Binhile otse näkku.

      Mul oli oma kuritegelikus nooruses Rudyga paar kokkupõrget. Ma tean, et ta on sitaks tugev. Ta ei ole mind kunagi löönud ega midagi. Aga ükskord hoidis ta mind ühe käega kinni ja ise trükkis teisega Gizmosse. Mina püüdsin elu eest vabaks saada. Ta haare oli nagu rauast. Siiamaani mõtlen ma mõnikord sellele hilja öösi.

      Binh varises maha. Ta püüdis end käpuli ajada, aga ei suutnud. Kui sa Kuu gravitatsiooniga püsti ei saa, siis sa oled omadega ikka päris läbi.

      Rudy põlvitas maha ja tõmbas Binhi pea juukseidpidi üles. „Vaatame … Jah, see põsk hakkab kenasti üles paistetama. Mis sinisesse silma puutub …” Ta tegi kiire löögi vaevu teadvusel mehe kulmu pihta ja pillas ta pea siis maha.

      Binh oli nüüd looteasendis ja oigas: „Ära tee …”

      Rudy tõusis püsti ja võttis oma Gizmo minu käest tagasi. Ta hoidis seda nii, et me mõlemad nägime. „Kaks põrutatud roiet, eks ole? Neljas ja viies, vasak külg?”

      „Paistab nii,” nõustusin mina.

      Ta virutas lebavale mehele jalaga külje pihta. Binh püüdis röögatada, aga ta vaid ahmis õhku.

      „Ma eeldan, et neist pealöökidest on tal peapõrutus juba käes,” ütles Rudy. „Ma ei tahaks liiale minna.”

      Ülejäänud tehnikud olid töö katki jätnud ja vaatasid etendust pealt. Mitmed neist naeratasid. Ðoàn istus endiselt oma toolil ja tema näol oli vaevumärgatav heakskiiduvine.

      „See asi hakkab nüüd nii olema, Binh,” ütles Rudy. „Mis juhtub sinu naisega, juhtub edaspidi ka sinuga. Selge?”

      Binh ägises põrandal.

      „Selge?” küsis Rudy seekord valjemini.

      Binh noogutas palavikuliselt.

      „Tore.” Rudy naeratas. Ta pöördus minu poole. „See ongi sinu pakk, Jazz. Umbkaudu sada kilo, viia doktor Rousseli juurde. Las paneb turvateenuste arvele.”

      „Selge,” ütlesin mina.

      Niimoodi õiglus siin töötabki. Meil ei ole vanglaid ega trahve. Kui sa paned toime tõsise kuriteo, saadetakse sind Maale eksiili. Kõigeks muuks on Rudy.

      Pärast seda erisaadetist oli mul paar lihtsamat pealevõttu ja äraviimist. Peamiselt asjad sadamast koduaadressidele. Aga ma napsasin ka ühe lepingu, et viia hulk kaste ühest kodust tagasi sadamasse. Ma aitan inimestel meeleldi kolida. Nad annavad tavaliselt hea jootraha. Selle päeva kolimine oli üsna tagasihoidlik – üks noorpaar läks tagasi Maale.

      Naine oli rase. Kuu raskusjõuga last kanda ei saa, see tekitab lootekahjustusi. Ja last siin nagunii kasvatada ei saa. See mõjub luude ja lihaste arengule kohutavalt. Mina olin siia kolides kuuene, see oli tollal miinimumvanus. Sestpeale on see tõstetud kaheteistkümneni. Kas ma peaksin muretsema?

      Hakkasin just minema järgmise paki järele, kui Gizmo mu peale kriiskas. See polnud telefonikõne helin, samuti mitte sõnumi piisatus, vaid alarmi kriise. Tõmbasin seadme kiirustades taskust välja.

      TULEKAHJU: CU12-3270 – ALGATATUD SULGEMINE. REAGEERIDA KÕIGIL LÄHIKONNA VABATAHTLIKEL.

      „Kurat,” vandusin ma.

      Lõin Triggerile tagurpidikäigu sisse ja tagurdasin, kuni leidsin koridoris piisavalt laia koha, et ringi pöörata. Kiirustasin kaldteede poole, nüüd juba õigetpidi.

      „Jazz Bashara reageerib,” ütlesin Gizmole. „Asukoht Conrad Up 4.”

      Turvakeskarvuti tuvastas mu teate ja viskas ette Conradi kaardi. Ma olin üks paljudest täppidest sel kaardil, mis kõik suundusid CU12-3270 poole.

      Artemises ei ole tuletõrjet. Meil on vabatahtlikud. Aga suits ja tuli on siin nii eluohtlikud, et vabatahtlikud peavad teadma, kuidas balloonidega hingata. Seepärast on kõik EVA-meistrid ja õpilased automaatselt vabatahtlikud. Jah, väga irooniline.

      Tulekahju oli Conrad Up 12-s, minust kaheksa korrust kõrgemal.

      Kimasin mööda kaldteid muudkui üles CU12 suunas ja siis piki koridore kolmanda ringi poole. Sealt edasi pidin leidma koha, mis oli põhjasuunast umbes 270 kraadi kaugusel. Kaua selleks ei läinud, kuna sinna oli juba kogunenud terve summ EVA-meistreid.

      Aadressi uksel vilkus punane tuli. Selle kohal olev silt ütles: QUEENSLANDI KLAASIVABRIK.

      Bob oli kohal. Kõrgemalseisva gildiliikmena vastutas tema tulekahju korral. Ta noogutas mulle napilt peaga, seega oli ta mind märganud.

      „Nõndaks, kuulake!” ütles ta. „Meil on klaasivabrikus täiemahuline tulekahju, mis on ära põletanud kogu sees oleva hapniku. Sees on neliteist inimest – kõik pääsesid õigel ajal varjendisse. Vigastatuid ei ole ja varjend töötab korralikult.”

      Ta seisis ukse ees. „Me ei saa oodata, kuni ruum ära jahtub, nagu me tavaliselt teeksime. Selles vabrikus toodetakse klaasi räni ja hapniku reageerimise teel, seepärast on neil seal suured suruhapniku paagid. Kui need lõhkevad, hoiab ruum plahvatuse enda sees, aga inimestel pole lootustki. Ja kui me laseme värsket hapnikku peale, siis lendab kõik õhku.”

      Ta ajas meid ukse juurest eemale ja tekitas tühja ruumi. „Meil on vaja siia telki, mis on ümber ukse seinte külge kinnitatud. Meil on vaja täispuhutavat lõõtstunnelit telgi sisse. Ja meil on vaja nelja päästetöötajat.”

      Hästi väljaõpetatud tuletõrjebrigaad asus kohe tööle. Nad ehitasid õõnsatest torudest kuubikujulise karkassi. Siis teipisid nad kile tulekindla ukse ümber seinte külge, katsid sellega karkassi ja teipisid servad kokku. Tagumine hõlm jäeti lahti.

      Nad vinnasid telki lõõtstunneli. See polnud kerge ülesanne – erinevalt käepäraselt valmistatud telgist olid täispuhutavad tunnelid mõeldud rõhku kinni hoidma. Need on paksud ja rasked ning ette nähtud inimeste päästmiseks õhuvarjenditest, kui väljas on täielik vaakum. Antud juhul pisut ülemäärane, aga muud varustust meil ei olnud.

      Telk ei olnud väga suur ja tunnel võttis suurema osa ruumist enda alla. Seepärast osutas Bob neljale kõige väiksemale päästjale. „Sarah, Jazz, Arun ja Marcy. Sisse.”

      Astusime neljakesi ette. Ülejäänud СКАЧАТЬ