Artemis. Энди Вейер

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võttes ei ole see raha,” sõnas Trond puhveti juurest. „Me ei ole riik, meil ei saa olla oma raha. Makid on KSC-lt ostetud teenuskrediit. Maksad dollarites, eurodes, jeenides, ükskõik milles, ja vastutasuks saad massivautšeri Artemisesse transportimiseks. Kõike ei ole vaja korraga ära kasutada, nad peavad sul bilansil arvet.”

      Ta tõi kandiku kohvilaua juurde. „See osutus käepäraseks kauplemisvahendiks. KSC töötab nagu pank. Maa peal see läbi ei läheks, aga me polegi Maa peal.”

      Jin sirutas käe kohvi järele. Seniks vaatasin mina kastikest. See oli valge ja must tekst sellel ütles: ZAFO NÄIDIS – AINULT VOLITATUD KASUTUSEKS.

      „Nii et see diivan, millel ma istun, on toodud Maalt, eks?” küsis Jin. „Kui palju selle siiatoomine maksis?”

      „See kaalub 43 kilo,” ütles Trond „Nii et selle toomine maksis 43 000 makki.”

      „Palju tavainimene teenib?” küsis Jin. „Kui te küsimust pahaks ei pane.”

      Haarasin oma teekruusi ja soojendasin selle ümber käsi. „Mina teenin pakikandjana kuus 12 000. See on madalapalgaline töö.”

      Jin rüüpas kohvi ja krimpsutas nägu. Olen seda ennegi näinud. Maalastele ei meeldi meie kohv. Füüsika tõttu maitseb see nagu sitt.

      Maa õhus on 20 protsenti hapnikku. Ülejäänu on see kraam, mida inimkehal vaja ei ole, näiteks lämmastik ja argoon. Seega on Artemise õhk puhas hapnik 20 protsendi Maa õhurõhu juures. Nii saame õige koguse hapnikku, vähendades samas kuplikoorikutele avalduvat rõhku. See pole mingi uus idee, seda kasutati juba Apollo aegadel. Asi on selles, et mida madalam rõhk, seda madalam on vee keemispunkt. Vesi läheb siin keema 61 Celsiuse kraadi juures, seega tee ega kohv ei lähegi kuumemaks. Inimestele, kes sellega harjunud ei ole, tundub see jälgilt külm.

      Jin asetas tassi diskreetselt lauale tagasi. Rohkem ta seda ei puutu.

      „Mis teid Artemisesse toob?” küsisin ma.

      Ta trummeldas sõrmedega ZAFO kastikesel. „Oleme mitu kuud üht äritehingut ajanud. Hakkame sellega viimaks ühele poole saama, seepärast tahtsin mister Landvikiga isiklikult kohtuda.”

      Trond sättis end diivanile ja võttis salakaubakasti kätte. „Ma ütlesin, et ütle mulle Trond.”

      „Olgu siis Trond,” sõnas Jin.

      Trond rebis pakkematerjali maha ja tõmbas välja tumeda puidust karbi. Ta tõstis selle vastu valgust ja vaatles seda eri nurkade alt. Ma ise ei ole suurem esteetikahuviline, aga isegi mina sain aru, et see oli ilus ese. Pindu katsid peened graveeringud ja maitsekas etikett oli hispaania keeles.

      „Mis see veel on?” küsis Jin.

      Trond saatis talle võiduka naeratuse ja tegi karbi lahti. Selle sees oli kakskümmend neli sigarit, igaüks eraldi paberpakendis. „Dominikaani sigarid. Arvatakse, et Kuuba omad on parimad, aga see on vale. Dominikaanlased on üle kõige.”

      Ma smugeldasin talle iga kuu ühe sellise karbi. Püsikunded on toredad.

      Ta osutas uksele. „Jazz, kas sa paneksid selle kinni?”

      Läksin ukse poole. Kaunilt viimistletud seinapaneelide all peitis end süngelt funktsionaalne luuk. Libistasin selle kinni ja lukustasin käepidet keerates. Luugid on kõrgema taseme elamistes üsna tavalised. Kui mull kaotab rõhu, saad oma maja kinni panna ega sure ära. Mõned on nii paranoilised, et sulgevad igal öösel igaks juhuks oma magamistoa ka. Minu meelest puhas raha raiskamine. Artemise ajaloos pole rõhukadu kunagi olnud.

      „Mul on siin spetsiaalne õhufiltreerimissüsteem,” ütles Trond. „Suits ei pääse iial siit toast välja.”

      Ta kooris sigaril paberi ümbert, hammustas otsa ära ja sülitas selle tuhatoosi. Siis pani ta sigari suhu ja süütas kuldse süütajaga. Ta pahvis mitu korda ja ohkas. „Hea kraam … hea kraam.”

      Ta ulatas karbi Jinile, kes sellest viisakalt käega viibates keeldus. Siis pakkus ta seda mulle.

      „Ikka.” Haarasin ühe ja torkasin rinnataskusse. „Suitsetan pärast lõunat ära.”

      See oli vale. Aga miks sellisest asjast keelduda? Ma saan selle eest ilmselt sada makki.

      Jin kortsutas kulmu. „Vabandust, aga … Sigarid on ju salakaup?”

      „Naeruväärne, ma tean,” ütles Trond. „Mul on suletud ruum. Minu suits ei sega kedagi. See on ebaõiglus, ma ütlen.”

      „Ah, ära aja jama.” Pöördusin Jini poole. „Tuleoht. Tulekahju Artemisel oleks õudusunenägu. Me ei saa ju välja minna. Tuleohtlikud materjalid on keelatud, kui nende olemasoluks ei ole head põhjust. Viimane asi, mida me tahame, on kari idioote, kes sigaretisüütajatega ringi trambivad.”

      „Nojah, see ka.” Trond näppis oma süütajat. Ma smugeldasin selle talle juba aastate eest. Tal oli iga paari kuu tagant uut butaani vaja. Mina jälle teenisin.

      Võtsin oma soojast teest veel ühe lonksu ja tõmbasin välja Gizmo. „Trond?”

      „Õige, muidugi.” Ta tõmbas ka oma Gizmo välja ja hoidis seda minu oma kõrval. „Endiselt neli tuhat makki?”

      „Mhmh. Aga ole sa hoiatatud: pean selle järgmine kord 4500 peale tõstma. Mul läksid asjad hiljuti kulukamaks.”

      „Pole probleemi,” ütles ta. Ta trükkis ja mina ootasin. Hetke pärast ilmus mu ekraanile ülekande kinnitus. Aktsepteerisin selle ja tehing oli tehtud.

      „Korras,” ütlesin ma. Pöördusin Jini poole: „Oli meeldiv kohtuda, mister Jin. Soovin head siinviibimist.”

      „Tänan, loodan sedasama!”

      „Kena päeva, Jazz,” naeratas Trond.

      Jätsin kaks meest tegema seda, mida tahes nad tegid. Ma ei teadnud, mis see oli, aga ma olin kuradi kindel, et see polnud seaduslik. Trond tegeles igasugu kahtlase sitaga, seepärast ta mulle meeldiski. Kui ta mingi mehe lausa Kuu peale tõi, siis oli seal toimumas midagi palju huvitavamat kui äritehing.

      Keerasin ümber nurga ja läksin läbi fuajee. Irina saatis mulle lahkumisel tigeda pilgu. Krimpsutasin talle vastuseks nina. Ta pani ukse minu järel hüvasti jätmata kinni.

      Tahtsin just Triggerile hüpata, kui Gizmo piiksatas. Tekkinud oli pakikandjatöö. Mul oli staaži ja asukoha eelis, seepärast pakkus süsteem seda esmalt mulle.

      „PEALEVÕTUKOHT: AG-5250. MASS: ˜100 KG. SIHTKOHT: MÄÄRAMATA. TASU: 452 ğ.”

      Oo! Lausa 452 makki. Umbes kümnendik sellest, mis ma olin just sigarikarbi pealt teeninud.

      Nõustusin. Kuidagi tuli ju raha teenida.

      Lugupeetud Kelvin Otieno!

      Tere. Minu nimi on Jasmine Bashara. Mind hüütakse Jazziks. Ma olen üheksa-aastane. Ma elan Artemises.

      Miss Teller on minu õpetaja. Ta on hea õpetaja, ehkki ta võttis mu Gizmo ära, kui ma tunnis sellega mängisin. Ta andis meile koduse töö saata e-kiri lastele, kes elavad Keenias KSC kompleksis. Ta andis mulle sinu aadressi. Kas sa inglise keelt oskad? Mina oskan araabia keelt ka. Mida Keenias räägitakse?

      Mulle СКАЧАТЬ