Artemis. Энди Вейер

Чтение книги онлайн.

      2

      Ma ei salli Armstrongi. Kuradi häbilugu, et nii ägeda mehe järgi sai nime nii niru linnaosa.

      Seinad kõmasid tööstusseadmete kõrvulukustavast mürast, kui ma Triggerit mööda vanu koridore juhtisin. Ehkki rasketööstus oli viieteistkümne korruse kaugusel, jõudis heli ikka siia. Jäin seisma elutagamiskeskuse juures ja parkisin selle raske ukse taga.

      Elutagamiskeskus on üks neid vähestest kohtadest linnas, kus turvaprotokollid päriselt kehtivad. Keegi ei taha, et igaüks sinna sisse saaks. Uksel oli paneel, mille ees Gizmot lehvitada, aga mina polnud muidugi loaomanike nimekirjas. Siitpeale tuli oodata.

      Transpordiorderis oli pakk, mis kaalus umbes sada kilogrammi. Pole minu jaoks probleem. Ma suudan tõsta kaks korda rohkem, ilma et higisekski läheks. Maa naised seda öelda ei saa. Nemad peavad muidugi ka kuus korda suurema gravitatsiooniga võitlema, aga see on nende probleem.

      Kui mass välja arvata, oli tellimus muus osas ebaselge. Polnud infot, mis see on või kuhu see viia. Ma pidin selle kliendilt välja uurima.

      Artemise elutagamiskeskus on kosmosereiside ajaloos ainulaadne. Nad ei töötle süsinikdioksiidi tagasi hapnikuks. Jah, neil on selleks seadmed ja akud, mis vajaduse korral kestaksid mitu kuud. Aga neil on palju odavam ja põhimõtteliselt lõputu hapnikuvaru ühest teisest allikast: alumiiniumitööstusest.

      Sanchezi alumiiniumitehas väljaspool linna toodab hapnikku maagi töötlemisel. Põhimõtteliselt tähendab see väljasulatamist. Nad eemaldavad hapniku, et saada puhast metalli. Suurem osa inimesi ei tea seda, aga Kuu peal on lausa tobedalt palju hapnikku. Selle kättesaamiseks on lihtsalt hullult palju energiat vaja. Sanchez toodab kaasproduktina nii palju hapnikku, et nad ei tee sellest mitte üksnes raketikütust, vaid varustavad linna kogu vajamineva õhuga ja lasevad osa ikka ülemäärasena välja.

      Nii et meil on tegelikult rohkem hapnikku, kui vaja läheb. Elutagamiskeskus reguleerib voolu, vaatab, et Sanchezi torustikust tulev varu oleks ohutu, ja eraldab kasutatud õhust CO2. Samuti juhivad nad temperatuuri, rõhku ja muid toredusi. CO2 müüvad nad möksifarmidesse, kes kasvatavad selle abil vetikaid, mida vaesed inimesed söövad. Ökonoomsus ikka ennekõike, on ju.

      „Tere, Bashara,” kostis selja tagant tuttav hääl.

      Kurat.

      Manasin ette kõige võltsima naeratuse ja keerasin ringi. „Rudy! Mulle ei öeldud, et saadetis on sinult. Oleksin ma teadnud, siis ma ei oleks tulnud!”

      Ma ei hakka valetama. Rudy DuBois on tõsiselt hea välimusega mees. Ta on kaks meetrit pikk ja blond nagu Hitleri märg unenägu. Ta tuli kümne aasta eest Kanada kuninglikust ratsapolitseist ära ja hakkas Artemise turvaülemaks, aga kannab ikka iga päev seda mundrit. Ja see näeb tema seljas hea välja. Väga hea. Mulle see mees ei meeldi. Aga … teate küll … Kui saaks seda teha ilma tagajärgedeta …

      Tema on see, mis meie linnas seadusena kehtib. Nojah, igal ühiskonnal on vaja seadusi ja neid kuidagi kehtestada. Aga Rudy kipub liiale minema.

      „Ära muretse,” ütles ta ja tõmbas Gizmo välja. „Mul ei ole piisavalt tõendeid, et tõestada sinu salakaubitsemist. Veel.”

      „Salakaubitsemist? Mina? Heldene aeg, mister Seadusesilm, on sinul aga imelikud ideed.”

      On alles tüütus. Ta on mu järel nuuskinud sellest ühest juhtumist peale, kui ma veel seitseteist olin. Õnneks ei saa ta inimesi niisama deporteerida. Ainult Artemise administraatoril on see õigus. Ja tema ei tee seda, kui just Rudy midagi põrutavat ei esita. Nii et meil on teatav võimude lahusus. Aga mitte kuigi suur.

      Vaatasin ringi. „Kus see pakk siis on?”

      Ta lehvitas Gizmoga lugeja ees ja tulekindel uks libises lahti. Rudy Gizmo oli nagu võlukepike. See avas sõna otseses mõttes kõik uksed Artemises. „Minu järel.”

      Läksin СКАЧАТЬ