Ahistatud. Flynn Berry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pähe keegi, kes oleks soovinud Rachelile halba?”

      „Ei.”

      „Kas ta oleks teile rääkinud, kui ta oleks tundnud end ohustatuna?”

      „Jah.”

      Miski sellest pole tema moodi. Ma võin niisama hõlpsasti kujutleda teistsugust lahendust. Võin näha verest läbi imbunud riietes Rachelit istumas siin minu toolil ja seletamas inspektorile, kuidas ta tappis teda rünnanud mehe.

      „Kas see kestis kaua?” küsin.

      „Ma ei tea,” ütleb ta ja ma langetan pea, et kuminast vabaneda. Naine, kellega koos ta maja poole tuli, avab ukse. Tal on pehme, kottivajunud nägu ja lokkis, kukla taha krunni seotud juuksed. „Alistair,” ütleb ta. „Paar sõna.”

      Tagasi tulles küsib Moretti: „Kas Rachelil oli mõni mees?”

      „Ei.”

      Ta palub mul üles kirjutada meeste nimed, kellega Rachel on viimase aasta jooksul käinud. Kirjutan hoolikalt, trükitähtedega, alustades viimasest ja jõudes välja kuueteistkümne aasta kaugusele, tema esimese poisini Snaithis, kus me üles kasvasime. Kui ma nimekirja lõpetan, istun ma, käed kõverdatult enda ees laual, ja Moretti seisab ukse juures, raske kandiline pea paberi kohal kummargil. Jälgin, kas mõni nimi tuleb talle varasematest juhtumitest tuttav ette, kuid ta ilme ei muutu.

      „See esimene nimi,” ütlen. „Stephen Bailey. Nad oleksid kahe aasta eest peaaegu abiellunud. Nad kohtusid nüüdki veel vahel. Ta elab Dorsetis, West Bays.”

      „Oli ta kunagi Racheli suhtes vägivaldne?”

      „Ei.”

      Moretti noogutab. Stephen jääb siiski esimeseks, keda kontrollida ja välistada. Inspektor väljub ja tuleb siis tühjade kätega tagasi. Ma mõtlen pärastlõunale pubis ja Yorkshire’is kadunud naisele.

      „Üks asi veel,” ütlen. „Rachelit rünnati, kui ta oli seitseteist.”

      „Rünnati?”

      „Jah. Ametlikult oleks seda nimetatud tõsiseks kehavigastuseks.”

      „Kas ta tundis ründajat?”

      „Ei.”

      „Kas keegi arreteeriti?”

      „Ei. Politsei ei uskunud teda.” Nad olid nõus möönma, et teda on rünnatud, kuid mitte nii, nagu tema seda kirjeldas. Nad kahtlustasid, et ta oli püüdnud kedagi röövida või tülitada ning jõuliselt tagasi tõrjutud. Nad olid veel viimased vana kooli politseinikud, pöörasid rohkem tähelepanu sellele, kui palju ta oli joonud, ja ka sellele, et ta ei nutnud. „See oli Yorkshire’is, Snaithis. Ma ei tea, kas neil on toimik veel alles. See juhtus viieteistkümne aasta eest.”

      Moretti tänab mind. „Meil oleks vaja, et te jääksite lähedusse. Kas teil on koht, kus täna öösel magada?” küsib ta.

      „Racheli maja.”

      „Sinna te ei saa jääda. Kas keegi saaks teile järele tulla?”

      Ma olen nii väsinud. Ma ei taha püüda seda kellelegi seletada ega ka jaamas oodata, kuni keegi mu sõpradest Londonist siia jõuaks. Kui ülekuulamine lõppeb, sõidutab konstaabel mu Marlow’ ainsasse võõrastemajja.

      Ma loodan, et me teeme avarii. Meie ees sõidab Abingtoni teel veoauto metallvarraste koormaga ja ma kujutan ette, kuidas nailonlint katkeb, metallvardad kukuvad välja, tantsivad teel, üks neist aga naelutab mu istme külge.

      Marlow’ peatänav on kõver nagu sirp, ühes otsas on linnaväljak ja teises raudteejaam. „Jahimaja” on sirbi alumises otsas, jaama kõrval. See on kandiline, mustade aknaluukidega kreemikas kivimaja. Kui konstaabel mu võõrastemaja juures maha paneb, ootavad mõned inimesed platvormil rongi ja kõik nad pöörduvad politseiautot vaatama.

      Võõrastemaja toas keeran ma ukse lukku ja panen ka keti peale.

      Tõmban käega mööda tapeediga kaetud seina, siis surun kõrva vastu seina ja hoian hinge kinni. Ma tahan kuulda naishäält. Võibolla näiteks tütrega rääkivat ema, kui nad valmistuvad magama heitma. Seina tagant ei kosta ühtegi häält. Tõenäoliselt kõik juba magavad, ütlen ma endale.

      Ma kustutan tuled ja poen teki alla. Ma tean, et see, mis toimub, on tegelikkus, kuid ootan ikkagi, et ta helistaks.

      3

      ME PIDIME TÄNA sõitma Broeadwelli, et pohlamoosiga pannkooke süüa ja muuseumis käia, mõtlen ma ärgates ning olen pahane, et meie plaanid nüüd edasi lükkuvad.

      Poolel teel voodi ja tualeti vahel annavad mu põlved järele. Ma vajun kokku, aga see tundub nii, nagu oleks mind ülespoole tõmmatud. Pöörlev koer ripub laes. Rachel on kägaras seina ääres. Trepiastmetel on punased käejäljed. Trepikäsipuul on kolm puhast tugiposti ja üks määrdunud, mille ümber on seotud koera jalutusrihm.

      Ma ei tea, kui kauaks ma niiviisi sinna jäin. Mingil hetkel otsustasin ennast pesta. Duši alla ma ei saa minna, sest kardan, et tunnen oma juustes tema maja lõhna. Selle asemel võtan riidest lahti ja hõõrun keha märja flanellitükiga, vaatan, kuidas riie läheb roosaks ja pruuniks.

      Riietun, panen oma eelmise päeva rõivad plastikkotti ja viin need võõrastemaja taha prügikasti. See tundub veider − just nagu kõrvaldaksin asitõendeid, aga politsei ei käskinud mul neid alles hoida. Nad oleksid pidanud mind täpsemini juhendama. Jalutan eesruumis mööda rebasejahti kujutavast maalist, millel kujutatud puude vahelt paistavad mõned punased ratsanikud.

      Kui ma trepist üles lähen, helistab Moretti ja ütleb, et tal on mulle veel mõned küsimused. „Ma räägin tunni aja pärast ajakirjanikega. Koera kohta ma neile midagi ei ütle.”

      „Miks mitte?”

      „Inimesed keskenduvad sellistele asjadele. Ma ei saa teid ette valmistada selleks,” ütleb ta, „mis juhtub siis, kui lugu kasvab üleriigiliseks. Me ei saa keelata teil ajakirjandusega suhelda, aga ma võin öelda, et see ei tule juhtumile kasuks. Nad hakkavad jalus sebima ja kui nad ära tüdinevad, siis hakkavad nad otsima, mis võiks Racheli huvitavaks teha.”

      „Mis teeb ta huvitavaks?”

      „Kõige halvemad asjad tema juures.”

      Konstaabel tuleb mulle kell viis „Jahimajja” järele. Otsustan oodata nii kaua oma toas. Mul jääb tema tulekuni kuus tundi üksi olla ja ma mõtlen, kas ma pean nii kaua vastu.

      Mõne tunni pärast koputatakse uksele. „Teised külastajad kaebavad,” ütleb võõrastemaja perenaine. Tema taga koridoris põlevad tuled. Ta kannab Musta Vahtkonna šotimustrilist salli ja ma tahan talle öelda, et ma olen elanud Šotimaal. Mu õde käis mul seal külas.

      „Lärm häirib neid.”

      „Vabandust.” Ma pean uksepiidale toetuma. Ma ei ole täna midagi söönud ega joonud. Toiduga tuleb probleeme.

      „Andke teada, kui te midagi vajate,” ütleb ta. „Tunnen kaasa. Nii raske aeg on olnud. Kõigepealt Callum ja nüüd teie õde.”

      „Callum?”

      „Noor СКАЧАТЬ