Ahistatud. Flynn Berry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis ma mõtlen, kas ta näeb meid. Maja, kiirabi, mundris politseinikke murul seismas.

      Juurdesõiduteel kolksatab uks ning mees ja naine astuvad kruusale. Kõik vaatavad künkast üles tulevat paari. Mõlemal on seljas pruun mantel, käed on taskutes, mantlihõlmad lehvivad selja taga. Nende silmad on majale pööratud, siis vaatab naine minu poole ja meie pilgud kohtuvad. Tuul, külm õhk peksab mind. Naine kergitab linti ja siseneb majja. Ma sulgen silmad. Ma kuulen kruusal lähenevaid samme. Mees põlvitab minu kõrvale maha. Ta ootab.

      Värv valgub üle mu laugude. Varsti taandub see mustaks ja siis kuulen ma pea kohal jalakate mühinat. Kui ma lähen trepist alla, näen ma meie toidunõusid kraanikausis ja pliidiplaadil. Polenta jäägid on kastruli põhja külge kuivanud. Küpsetatud kastanite koored on köögiletil, seal, kuhu me need sõrmi kõrvetades pillasime.

      Kui ma lähen tema tuppa, siis ma näen lõunapoolse papli varju põrandalaudadel võbelemas. Koer magab, on end voodi all välja sirutanud, piisavalt lähedal, et Rachel saaks lasta käel üle madratsiserva langeda ja teda patsutada. Ja Rachel magab.

      Ma avan silmad.

      2

      MINU KÕRVAL PÕLVITAV mees tervitab mind. Ta hoiab lipsu käega kõhu vastas. Tema taga künkal puhub tuul rohtu maadligi.

      „Tere, Nora,” ütleb ta, ja ma mõtlen, kas me oleme varem kohtunud. Ma ei mäleta, et oleksin kellelegi oma nime öelnud. Ilmselt tundis ta Rachelit. Tal on suur, kandiline nägu ja raskete laugudega silmad; ma püüan teda ette kujutada mõnel alevi ühisüritusel, pidutulel või tuletõrjujatele raha koguval heategevusüritusel. „Inspektor Moretti. Ma olen Abingdoni jaoskonnast.”

      See on löök. Ta pole Racheliga kunagi kohtunud, siin alevis pole mõrvauurijaid. Iga tõsisema asjaga tuleb tõenäoliselt minna Oxfordi või Abingdoni. Kui me läheme juurdesõiduteed mööda künkast alla, tulevad meile vastu kaks naist valgetes kohtumeediku töörõivastes, nad on teel majja.

      Kui me ära sõidame, ei saa ma hingata. Ma vaatan aknast välja, rida plaatanipuid vilksatab mööda. Ma oleksin arvanud, et see tundub unenäona, aga ei. Minu kõrval istuv autojuht on täiesti reaalne, maastik akna taga on reaalne, mu kõhule on kleepunud midagi märga ja mõtted keerlevad mu peas ringi.

      Ma tahan, et šokiseisund annaks mulle pisut lisaaega, kuid lein on juba kohal, see langes giljotiiniterana, kui see naine puudutas sõrmega Racheli kaela. Ma mõtlen, kuidas ma ei näe enam kunagi oma õde, ja kuidas ma olin tulnud temaga kohtuma. Kui me läbi Marlow’ sõidame, tunnen ma, et räägin oma peas iseendaga. Kedagi teist seal ei ole. Kui ma olen varem märganud, et jälgin oma mõtteid, siis olen ma tavaliselt vorminud mõtted nii, nagu räägiksin ma neist Rachelile.

      Tõmbun istmel kössi. Autod kihutavad maanteel meist mööda. Ma mõtlen, kas inspektor sõidab alati nii aeglaselt või ainult siis, kui tal on veel keegi autos. Mõistan, et pole jälginud teeäärseid silte, et kontrollida, kuhu ta mind viib. Osa minust loodab, et kuhugi pimedale, märjale põllule, linnatuledest kaugele. See oleks sümmeetriline. Üks õde tapetud ja siis mõne tunni pärast teine ka.

      Tema tegi seda. Siis tuli ringiga maja juurde tagasi, sõitis üles ja meelitas mind koos temaga lahkuma, kui kõik teised olid millegi muuga hõivatud. Pole üldse raske seda endale sisendada. Hirm on juba kohal, surub pinna all. Võtan kotist pastaka ja pigistan seda reie varjus.

      Ootan, et ta kiirust veelgi vähendaks ja pööraks kõrvalteele, mis viiks mahajäetud tehase või tühja viljapuuaiani. Maanteed ümbritseb surnud tsoon, tal on palju võimalusi. Valmistun pastakat talle silma torkama, et joosta siis tagasi Racheli majja. Rachel istub elutoas. Ta tõstab pea, kortsutab kulmu. „Kas see toimis?”

      Aga ilmub Abingdoni silt ja inspektor pöörab maanteelt kõrvale, aeglustab ja peatub mahasõidutee lõpus. Ta nägu on loid, pilk jälgib läbi tuuleklaasi valgusfoori.

      „Kes seda tegi?” küsin ma.

      Ta ei vaata minu poole. Vaikses autos kostab suunatule tiksumine. „Me ei tea veel.”

      Tuli muutub ja ta paneb käigu sisse. Hoone sissepääsu ees pöörleb posti otsas Thamesi oru politseiringkonna märk.

      Ülemisel korrusel, avatud planeeringuga ruumis seisab valgetverd mees, tume ülikonnapintsak lahtiselt õlgadel, valge tahvli ees. Meid sisenemas kuuldes astub ta eemale tahvlist, kuhu ta äsja kleepis Racheli pildi.

      Ma oigan. See on pilt haigla võrguleheküljelt, Racheli ovaalne nägu tumedate juuste raamis. Ta nägu on nii tuttav, et ma vaataksin nagu iseennast. Ta on kahvatum ja näoluud on tugevamad. Mina võin toas märkamatuks jääda, tema mitte. Meil mõlemal on kõrged sarnad, aga tema omad kerkivad esile nagu nupud. Fotol ta naeratab, suu on suletud, huuled pisut viltu kokku surutud.

      Vestlusruumis istub Moretti minu vastu, avab ühe käega pintsakunööbi.

      „Olete väsinud?” küsib ta.

      „Jah.”

      „See on šokk.”

      Ma noogutan. On imelik olla nii väsinud ja samas nii hirmul, just nagu mu keha magaks, aga saaks elektrilööke.

      „Kas ma võin teile midagi tuua?” küsib ta. Ma ei tea, mida ta silmas peab, ja kui ma ei vasta, toob ta mulle teed, mille ma jätan joomata. Ta ulatab mulle madrusesärgi ja dressipüksid. „Kui te tahate ümber riietuda.”

      „Ei, tänan.”

      Ta räägib mõned minutid mitte millestki. Tal on Whitestable’is suvemaja. Mõõna ajal, ütleb ta, on seal väga ilus. Isegi merest rääkides teeb ta mind närviliseks.

      Ta palub mul jutustada, mida ma majja sisenedes kõigepealt nägin. Ma kuulen, kuidas mu keel enne iga vastust suupõhjast tõustes naksatab. Ta hõõrub kukalt, käe raskus vajutab ta pea longu.

      „Kas te elate temaga koos?”

      „Ei, ma elan Londonis.”

      „Kas see on tavaline, et te olete reede pärastlõunal seal?”

      „Jah. Ma käin tal sageli külas.”

      „Millal te oma õega viimati rääkisite?”

      „Eile õhtul kümne paiku.”

      Taevas on tumenenud, nii et ma näen kontoriakende kahvatuid tsitriinivärvi ruute teisel pool tänavat.

      „Ja kuidas ta tundus olevat?”

      „Nagu ikka.”

      Üks kollane ruut ta õla taga kustub. Ma mõtlen, kas ta peab süüdlaseks mind. See ei tundu küll tõenäoline ning mu hirm on kauge, jälle üks plahvatus meresügavuses, kuid selline, mis minuni peaaegu ei jõuagi. Hetkeks ma isegi soovin, et mind oleks süüdi lavastatud. Siis tunneksin ma praegu midagi muud – muret, viha, õiglusjanu –, ainult mitte seda. See praegune on eimidagi, just nagu ärkamine keset põldu, ainsagi mälestuseta, kuidas sa sinna sattusid.

      „Kui kaua see kestab,” küsin ma.

      „Misasi?”

      „Šokk.”

      „Oleneb. Võib-olla mitu päeva.”

      Teisel pool tänavat kontoris kergitab koristaja tolmuimeja juhet ning lükkab toole СКАЧАТЬ