Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga. James Robertson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on mees seal kastis,” ütleb Roy. „Ja mina tahaksin nüüd teada, kes kurat oli see mees, keda me töö juures nägime?”

      „Ja oli see vast mees, see Grigsy,” ütleb Grant. „Kui ta ei roninud parasjagu mägedes, siis purjetas ta üle Atlandi või sõitis rattaga ümber Suurbritannia, ja kes teab, kas möödus päevagi, mil ta ei kogunud raha üllastel eesmärkidel. Ta laulis kooris, oli suurepärane pianist, armastas harrastusteatrit. Me arvasime, et oleme tulnud valele matusele.”

      „Me püüdsime välja pääseda,” lausub Ollie, „aga me olime kirikupingi keskel kinni ja need pingid on siin umbes kilomeetri pikkused, tõsijutt, ja siis me otsustasime jääda. Seejärel saime teada, et see oli tõepoolest Ronald, kellest nad räägivad – või Grigsy, nagu mu Auväärne Sõber temale viitab.” Me saime palju targemaks, eks ole, semud?”

      „Tõepoolest saime,” ütleb Roy. „Niipea kui ta koju jõudis, tõmbas ta ülle oma superkangelase rüü. Eriti nädalavahetustel.”

      „Nädalavahetustel ei saanud ta sellest korrakski vällä,” ütleb Grant, „või ehk sai ainult siis, kui ta sikutas selga kildi, et veidi Šoti rahvalikku tantsu vihtuda. Paistab, et ta oli ka nõutud tegelane Robert Burnsi pidustustel. Kui uskuda tema venda, Donaldit, ei suutnud keegi teda ületada „Püha Willie palve”ettekandmises. Donald see oligi, kes kõne pidas.”

      „See on veidi veider, kas pole?” tähendan ma. „Panna oma poegadele nimeks Donald ja Ronald?”

      „Donald informeeris meid, et isa oli paras naljahammas,” ütleb Ollie. „Ta arvas, et riimuvad järeltulijad on suurepärane nali. Neil on ka kaks õde – Phyllis ja Dilys.”

      „Jama ajad.”

      „Ei ta aja,” kinnitab Grant. „Ja vat kust Ronald oma huumorimeele sai – isalt.”

      „Nii, ma tean, mida sa mõtled,” ütleb Ollie. „Sa mõtled, et Ronaldil ei olnud ju huumorimeelt. Nojah, töö juures ehk mitte, aga ajal, mil ta ei täitnud ametikohustusi, oli teine lugu. Paistab, et ta tuli ema kõhust välja, pildudes selliseid teravmeelsusi, et ämmaemand naeris ennast peaaegu ribadeks. Ta oli lapsena naljamees, koolis klassi kloun, ülikoolis kirjutas naljalugusid. See hall mees, keda me Spearis tundsime, ei olnud seesama inimene, kes kuus aastakümmet oma perekonna ja sõprade meelt lahutas.”

      „Vaat mis välja tuleb, mh?” ütleb Roy. „Sul pole aimugi, mis mõnega juhtub, kui ta koju jõuab ja tunked seljast ajab. Kui me sellest juba räägime, siis kuidas sul, Douglas, ka läheb?”

      „Kenasti.”

      „Kas pensionil olemine istub sulle?”

      „Ta ei ole pensionil,” ütleb Grant. „Ta puhkab.”

      „Sa jääd Sonyale jalgu,” ütleb Ollie. „Pole küll paha koht, kui mu mälupilt lühikese seelikuga Sonyast tegelikkusele vastab.”

      „Oh issake,” ütleb Roy. „Kui sündsusetu, Ollie.”

      „Üldsegi mitte. Ta on iga külje pealt kena tüdruk. Kas tal läheb hästi, Douglas?”

      „Nii palju, kui ma tean.”

      „Oih!” ütleb Ollie ja osutab oma suule. „Paistab, et miski kukkus siit su konnasilmale.”

      „Temaga on kõik korras. Meiega on kõik korras.”

      „Kas ta jättis su maha?”

      „Me ei ole viimasel ajal teineteist kuigi palju näinud, muud midagi.”

      „Ta jättis su maha.”

      „Ta on tööga hõivatud ja mina olen oma isaga tegelnud. Ta pidi minema hooldekodusse.”

      „Seda on kurb kuulda,” kostab Roy. „Ma mäletan, et sa ütlesid, et ta ei ole päris terve.”

      „See on raske värk,” ütleb Grant.

      „Paistab, et sa oled pisut otsa jäänud,” ütleb Ollie. „Oled kindel, et sul on kõik korras? Sa oled ilmselt olnud liiga palju värske õhu käes ja aednikutööga üle pingutanud. Sel moel te, penskarid, ju oma päevi täidate?”

      „Küllap see nii just ongi, Ollie,” ütlen ma. „Tänan kaasa tundmast. Kuidas ajalehel läheb?”

      „Nagu alati – sureb leplikult ja vaikselt,” vastab Roy. „Levi kukub nagu kivi, lehekülgi jääb järjest vähemaks ja samal ajal täidetakse neid üha suurema hulga pasaga – sa tead, kuidas see käib. Ei saa öelda, et see meie elusid lihtsamaks muudaks. Sinusuguste koondamishüvitiste saajatega on see häda, et ülejäänud meist piigikandjaist-statistidest peame töötama kaks korda kõvemini, et seda kaadervärki kursil hoida.”

      (Piigikandjad – termin, mille kasutamisega on ajalehe töötajad pikkade aastate jooksul – sõltuvalt meeleolust – kas enda püüdlusi maha teinud või ülistanud.)

      „Ja ei mingit lisatasu,” ütleb Grant. „Ja võib kihla vedada, et kui nad Grigsyle asendaja otsivad, siis on see selline, kellele nad saavad maksta ainult kolmandiku tema palgast.”

      „Kui nad talle asendaja otsivad,” ütleb Ollie. „Ahhaa! Paistab, et seal toimub midagi.”

      Kaastundeavaldused on tehtud ja nüüd jääb seal vaikset, matustele sobivat seltskondlikku vestlust arendav ja sagiv rahvas vait ja taandub killustikuga kaetud eesõuelt, sest veel kaks musta autot ilmuvad puudepiiri tagant nähtavale ja hiilivad surnuvankri taha. Kirikuõpetaja – karmi moega, valgete juuste ja pikkade jäsemetega härrasmees nagu arukask talvel – karjatab valitud Grigsonid autode juurde, et nad seal istet võtaksid. Siis lahkub korteež, rehvide alt lendavad kivid ja võib-olla on see heli põhjuseks, mis sütitab järgneva – keegi hakkab plaksutama. Mõne sekundi jooksul liituvad temaga kõik koosviibijad. Näen kinnastatud kätt vilksamisi ühest limusiinist viipamas, kui see kaarega minema sõidab. Kas ma olen maha maganud kuningliku perekonna liikme kohaloleku? Ei, kindlasti mitte, sest Grant ja Roy, veendunud vabariiklased, plaksutavad samuti. Ainult Ollie – ma armastan sel hetkel Olliet nii väga – ei näe välja sedamoodi, et hetke meeleolu võiks ta kaasa tõmmata.

      „Mis kurat see nüüd oli?” küsib ta valjusti, kui aplaus vaibub. Mees kümne meetri kaugusel pöörab meie poole kurja pilgu, aga nähes siis kõneleja kogu, muudab ta meelt.

      „Kena žest,” ütleb Roy. „Saata inimene teele.”

      „Ta on surnud!” ütleb Ollie. „Ta läks suurde, taevasesse uudistetoimetusse. Ta ei ole auhinda võitnud. Ta ei olnud Nelson Mandela.”

      „Inimesed tahvad oma lugupidamist näidata,” ütleb Grant. „Mitte talle, a ta perele.”

      „Mind üllatab, et nad kuradima roose pilduma ei hakanud,” siunab Ollie. „Mõned inimesed vaatavad liiga palju televiisorit, vaat mis ma arvan.”

      „Rahu, Ollie,” manitseb Roy.

      „Ära sa hakka mind siin sussutama. Mis sina arvad, Douglas?”

      „Ma arvan, et me peaks kuskil väikese napsu tegema.”

      „Kas peielauda ei ole?” uurib Grant. „Mis seal kavas kirjas on, Roy?”

      „Braidstone hotell,” vastab Roy. Ta loeb СКАЧАТЬ