Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga. James Robertson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Sonya ja tema lastega paistab olevat lõppjärgus, kui see juba läbi pole. Ja mu isa allakäik tähendab, et tema ja mina oleme nüüd eri kohtades või pigem eri paigus, ja kuigi me pomiseme endiselt teineteise seltskonnas sõnu (st kui ma teda külastan), ei jõua me päriselt dialoogini, millel oleks tähendus. Kõigil neil põhjustel tunnen ma ennast mõneti eraldatuna.

      Need selgitused on mõistuspärased. Ometi ei suuda ma jätta tähelepanuta alternatiivset teooriat, millele on juba vihjatud, et ma suundun pigem varem kui hiljem selle saladusliku tsooni poole, mida praegusel ajal asustab Thomas Ythan Elder.

      On olemas pretsedent. Isapoolse sugupuu lehtede vahel on peidus sugulane, kes sõitis oma viiekümnendates eluaastates viiekümnendatel aastatel mõistuslikkuse rööbastelt täiesti maha. Väga noore mehena – tegelikult poisina – kutsuti vanaonu Gilbert väeteenistusse ja ta veetis Esimese maailmasõja viimased kuud Prantsusmaal. Võib-olla kannatas ta oma militaarse kogemuse tõttu vaimse ja emotsionaalse valu käes ja vahest sai tema kursilt kaldumine alguse sellest. Pärast sõda sai temast algkooliõpetaja. Tema lemmikaine oli aritmeetika: tõepoolest, talle meeldis õpetada aritmeetikat nii kangesti, et ta jättis mõnikord täitmata oma kohustused teiste ainete õpetamisel, mis viis ta rohkem kui ühel juhul vastuollu haridusametnikega. Naist ta ei võtnudki, vaid elas üksildast, lihtsat elu. Kui mitte arvestada tema tööd, oli tema peamiseks hobiks asjade kollektsioneerimine. Ei paistnud olevat oluline, mida ta kogus, vähemalt juhul, kui ta sai neid asju loendada. Ühel aastal kogus ta moosipurke, järgmisel katkisi savipiipe. Ta täitis terve kohvri kuusekäbidega. Ta kuhjas kokku muljetavaldavas valikus äravisatud saapaid ja kingi, ainult parema jala omi, ja lõi tõsiseltvõetava muuseumi linnuluudest. Inimesed olid harjunud nägema teda nädalavahetustel tänavatel ja kraavides tuhnimas ja otsimas kogumiskõlblikke esemeid uuest kategooriast, mis oli tema tähelepanu pälvinud, oli see siis mis tahes. Tal oli arveraamat, kuhu ta oli kauni, kalligraafilise käekirjaga sisestanud soetatu täielikud kogused: 557 erinevat naela; 260 nöörijuppi; 37 postkaarti, millel kujutati Eiffeli torni. Aastate möödudes sai tema väike kodu väga täis.

      Ühel laupäevahommikul lahkus ta kodust Cuparis, Fifes ja kõndis Craili, rannikule, läbides umbes kolmekümne viie kilomeetri pikkuse vahemaa. Oma jalutuskäigul jõudis ta Põhjamere kaldale, kus tunnistajad nägid teda täies riides otse vette kõndimas, ta murdis läbi lainete, kuni vesi ulatas tal täielikult üle pea. Kutsuti abi, aga Gilbertit ei leitud enne, kui järgmine tõus ta Pittenweemis kaldale kandis. Leiti, et tema taskutes oli seitsekümmend üks senti (viis šillingit ja üksteist penni), mille kõigi väljalaskeaastad jäid 1914 ja 1918 vahele. Kui tal oleks olnud ainult kolme- ja neljapennised, oleks sõnum olnud tunduvalt selgem. Või kas ikka oleks? Palun vabandust. See nali on maitsetu.

      Ehkki minu poisipõlves ei räägitud vanaonu Gilbertist kuigi palju, toodi mõnikord, kui mu isa valdas fatalistlik meeleolu või mu ema tahtis tema sugupuud mustata, Gilberti kurb lugu tema arveraamatu kujul lagedale mahagonist Haiglase Uudishimu Kapist, mis seisis Parima toa nurgas, ja näidati seda mulle kui kohutavat hoiatust, mis võib juhtuda, kui ma peaksin oma vedamist ja heaolu endastmõistetavaks pidama. Gilberti kalduvus asju loendada oli ta vähehaaval oma võimusse saanud niisama kindlalt, nagu hallid vood olid tema pea kohal kokku löönud. Kui ta oleks vaid suutnud hoida oma arvutusülesanded klassitoas, kuhu need kuulusid, oleks võib-olla olnud võimalik tragöödiat vältida. Ära iialgi kaota valvsust, oli see, mida ma õppima pidin, muidu tungivad su kolusse äärmise hämmelduse vaglad ja teevad su ajust saepuru. Mu ema (naine, kelles oli valdav see võrratu Šoti tunnusjoon, mida väga imetlesid ja mõne arvates koguni takka õhutasid meie sõbrad lõunast – kujutlusvõime täielik puudumine) suri seitsmekümne üheksa aastasena täie mõistuse juures olles. Aga vaata vaid Gilbertit! Ja mu isa! Kas ema ei öelnud tihti, et ma olen peaaegu kõiges temasse läinud? Jah, ütles küll!

      Taevake. Ma piilun bussi aknast välja ja näen tumedat, vaikset merd ja maad ei paista kuskilt. Aerud, päästevestid, plastpakendid ja muu praht hõljub pinnal, ja mina selle sees. Ma hüppasin ja panin päästepaadist mööda või siis lõpuks seda ei olnudki. Või kõndisin ma lihtsalt otse merre? Praegu on kõik rahulik, aga kui kaua see kestab?

      LÕPUTU, TÕPRAID TÄIS KIRIKUPINK

      Buss jõnksatab edasi. Ilmselt on juht kannatuse kaotanud, näinud kaitses auku ja sööstnud seda ära kasutama nagu ragbimängija. Mootor möirgab nagu lennukil, buss lengerdab ja teeb lahtikaevatud veevärgitorustiku ja kaablite vahele jäävas kitsas koonustest moodustatud koridoris järske pöördeid. Ma haaran minu ees oleva istme seljatoest ja hoian kõvasti kinni. Kaks meest erutavatel istekohtadel hüplevad üles ja alla ja naine kelle tête’i ma alles hetk tagasi jõuliselt tête’isin, judistab end, aga keegi meist ei kaeba. Progress! Allkorruselt kostab katkendlik, veidi irooniline juubeldushüüd, just selline, mille ma ennist sisimas alla surusin. Mõne hetke pärast on buss pääsenud üle Tollcrossi liiklussõlme ja heidab reisijad King’s Theatre’i ees välja. Aga nüüd on kell 12.30. Kulli ja kirja on juba visatud, matuste kohtunik puhub umbes nüüd vilet stardiks, aga mina pole veel staadioni pöördväravatenigi jõudnud.

      Me hakkame taas liikuma, aga juba mõne hetke pärast aeglustab buss käiku ja jääb uuesti toppama. Järelkäruga veok meie ees, koormaks tohutu kuhi metalltorusid, mis, võib-olla – kes teab? – on määratud Lothian Roadi sisikonna taastamiseks, tagurdab kitsale kõrvaltänavale, et minna tagasi sinna, kust tuli – ja kõik ülejäänud sõidukid peavad ootama, kuni see manööver on lõpule viidud. Kas ma oleksin pidanud teatri juures väljuma ja takso viipama? Taksosid paistab olevat hulganisti, aga kogemus hoiatab mind, et asi on nii ainult seni, kuni ma püsin bussis. Hetkel, mil ma astun kõnniteele, kõik taksod kaovad või kustutavad oma VABA märgutule. See on paratamatu seadus, seega miks seda bussist väljumisega esile manada? Arvesse peab võtma ka kulusid. Sestsaadik, kui ma olen lahtipalgastatud, mis on umbes nagu vabastatud oma kotist ja kogu raha on püksitaskus, olen ma saanud aina teadlikumaks vajadusest suruda alla kiusatust pillata. Paušaalsummast ei jätku igaveseks. (See on üks Sonya arukatest mõtteteradest või kui ei olegi, ei näe ma neid sõnu kunagi oma meeleekraanilt üle libisemas, kuulmata neid öelduna tema häälega.) Pigem bussipilet, mille hinda sa tead, kui takso, mille arvet sa ei tea. (See on minu lause.)

      Teen endale endiselt teed piki lõputut, tõpraid täis kirikupinki. Kirikupink lõputute tõbrastega. See on kahtlemata sümboolne. Ma näen terendamas kolme Kunagist Kolleegi: Roy Wilkinson, Grant McKinley ja Ollie Buckthorn, kes uhkeldavad oma läikivate mustade ülikondadega, mis sarnanevad väga läikivale mustale ülikonnale, mida ma isegi kannan. Roy ja Grant löövad – mulle julgustavalt naeratades – kaasa tõuse ja vaju tagasi protseduuris, aga pole mingit võimalust, et ma Olliest mööda pääseksin, isegi kui ta oma mäesuurust tagumikku kergitaks. Ka Ollie naeratab, aga kaugel sellest, et olla julgustav, tema naeratus on nagu alaealisel vembumehel, irvitus, mis viitab lollidele naljadele, vimkadele ja lärmakale lõbususele. Kui ma lähenen, tõstab ta oma rasketesse saabastesse kängitsetud jalad, paigutab need kirikulaulude jaoks mõeldud riiulile, ning annab märku, et ma pean pugema läbi tema jalgade alt. Olles teadlik, et tekitan juba piisavalt kaost ja et Ollie juba ei halasta, ei jää mul muud üle. Ma laskun käpuli vana religiooni kitsasse voolusängi ja kui ma tunnelis edasi tungin, laperdavad Ollie pükstes kannikad vastu mu põski. Kui ta nüüd tuult laseb, olen ma sama surnud kui Ronald Grigson.

      „Vabandust. Vabandust. Andke andeks. Mine persse, Ollie. Vabandust.”

      Ah. Ma märkan, et olen rääkinud valjusti. Veelgi enam – ma konutan kõval põrandal, kommipaberite ja ära visatud piletite vahel. Ma ehmatan ennast virgeks ja võtan uuesti istet, aga liiga hilja. Naine teisel pool vahekäiku on pöördunud, mulle kiirpilgu heitnud ja taas eemale vaadanud. Bussi vahekäik, mitte kiriku vahekäik. Sellepärast, et ma pole veel kirikusse jõudnud.

      „Palun vabandust,” ütlen ma uuesti, seekord temale. See on mõeldud siiralt, aga kahju on juba tehtud. Ta tõuseb ja laskub alumisele korrusele.

      HÄGUNE СКАЧАТЬ