Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga. James Robertson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kummal pool kardinat sa oled, igati normaalne? Mõned lihtsalt lipsavad läbikäigust kergemini läbi kui teised. Ühel hetkel oled sa bussis number 11, teel kuhugi, ja järgmisel roomad mööda põrandat kirikus, kuhu sa pole kunagi varem sisse astunud, ja su teekonnal ei paista olevat lõppu.

      Kas seda ei juhtu meie kõigiga?

      Häda on selles, et mul on liiga palju vaba aega. Viis, tihti kuus päeva nädalas töötamine hoidis mind mingi näiva tegelikkuse küljes lõas, aga köis on läbi raiutud. Ja tegelik elu, kui see avaneb tühjusena, pole pooltki nii huvitav kui kujuteldav elu.

      Elu ilma kujuteldava eluta on tegelikult kujuteldamatu.

      See naine võib samuti minna matustele. Kui nii, siis jääb tema samamoodi hiljaks nagu minagi. Kas ta kandis musta? Ma ei suuda meenutada. Ma kaalun võimalust talle alumisele korrusele järgneda ja pakkuda, et sõidame koos ühe taksoga, saabume koos hilinemisega. See võiks olla ilusa sõpruse algus.

      Mõte uuest ilusast sõprusest meeldib mulle.

      Aga ma ei usu, et see teda köidaks.

      ELDER KEERAB TUKSI

      Lähtudes eeldusest, et ma jõuan kunagi tõepoolest kirikusse, olen ma maha maganud esimese laulu ja palved, aga mitte, ma loodan, kiidulaulu. Kiidulaulu tahan ma kuulda. See jääb viimaseks võimaluseks, et Ronald Grigson mulle meeldima hakkaks. Mitte, et ta oleks mulle aktiivselt vastumeelne olnud, ma lihtsalt ei õppinud teda kunagi tegelikult tundma. Ta oli alati üsna omaette, mitte just meeskonnamängija. Ega ma isegi suurem asi meeskonnamängija ole, aga vähemalt läksin ma Kunagiste Kolleegidega tööpäeva lõpus väikest napsi tegema. Grigson ei liitunud meiega peaaegu kunagi. Ta oli Speari rahandus- ja majanduskülgede toimetaja, mis nii umbes viimasel aastal tähendas, et ta mitte ainult ei toimetanud, vaid ka kirjutas ise täis suurema osa lehekülgedest, mille eest ta vastutas. Ta lõpetas need alati enne, kui ülejäänud meist valmis said, ja kui sa juhtusid neid hilja õhtul lugema, tekkis mõnikord tunne, et polegi suuremat mõtet ülejäänud osa lehest lõpetada, sest Ronaldi sõnade kohaselt pidi maailmalõpp tõenäoliselt saabuma juba enne koitu või siis hiljemalt kohe pärast Londoni börsi avamist. Tema arvates oli iga majandusliku pilve taha kogunemas järgmine pilv. Ta oli pooltühja klaasi mees, kes lipsas neil puhkudel, kui ta pubisse tuli, tavaliselt minema enne, kui jõudis kätte tema kord täiesti tühjad klaasid taas täita. Ma ei suuda meenutada ühtki korda, mil Ronald Grigson oleks mulle napsu ostnud, aga tean kindlalt, et olen teinud välja mõned ringid, millest sai osa ka Grigson. See vaevab mu südant. Ma istun bussis, püüdes jõuda selle mehe matustele, aga see vaevab mind. Miks ometi? Mis vahet seal on, kui ta oligi kitsipung? Ta on surnud. Ta ei nõustunud koondamisega, ta jätkas lootuses saada kuuekümne viiesena täielik pension ja näed nüüd, ta on surnud, kolm aastat enne eesmärgini jõudmist. Ärkas ühel pühapäevahommikul, ütles naisele, et ei tunne ennast eriti hästi, naine läks ajalehti tooma ja kui ta tagasi jõudis, oli mees läinud. Südamerabandus. Kas ta meeldis mulle või mitte, ei ole oluline. Kuuekümne kahe aastane inimene, olgu ta kes tahes, on kaugelt liiga noor, et surra.

      Kuuskümmend kaks on ainult kaksteist aastat vanem kui viiskümmend. Silmapilgu kaugusel. Realist minus teab, et selle pärast ei tasu muretseda. Need on ainult numbrid ja inimesed surevad kogu aeg. Kuuskümmend kaks on kuradima palju parem kui nelikümmend kaks või kaks. Siiski. Kuuskümmend kaks on kohe järgmise nurga taga. Järgmise kõrgendiku taga. Ohtlikult lähedal. Veel kord – inimesed surevad kogu aeg, selles pole midagi lohutavat. Ja mida olen mina, Douglas Findhorn Elder, praeguse hetkeni, viiekümne aasta ja peaaegu kahekümne viie minutiga teinud? Kas ma olen üldse üleski ärganud? Mis siis, kui elu ongi unenägu, rida pilte, mis su silme ees vahetuvad, mõned on tiitritega, mõned ilma? Ja siis ühel päeval on slaidiprogramm läbi. Klõpsa väljumiseks?

      Kuidas saakski ette teada – kuni on ilmunud see viimane sõnum?

      Buss liigub jälle, aga kell on nüüd 12.40 ja isegi kui me Bruntsfieldil ja Morningside’il toppama ei jää, kestab reis veel vähemalt kümme minutit. Lootusetu. ELDER KEERAB KÕIK TUKSI, EI JÕUA MATUSTELE, pealkiri, mida Life and Work kunagi ei kasuta.

      KOLLEEGID

      Kui ma jõuan kirikusse – see on uhkeldav punasest liivakivist versioon, mida ümbritsevad vanamoodsad ridamajad ja eramajad – on kell üks. Kirik on samuti vanamoodne, umbes 1880. aastast, mis tähendab, et see on – nagu minagi – hiline. Ma lähenen mööda kitsast puudega palistatud teed, mis suubub kiriku avarasse, killustikuga kaetud eesõue. Mõlemal pool ehitist kasvab lopsakas muru, mis on tihedalt täis hauakive. Mul pole vaja astuda murule, et teada kui paks ja vetruv see tunduks – see on pika ja rammusa toitmise loomulik tulemus.

      Killustikule on pargitud surnuvanker, sile ja läikiv nagu võidusõiduhobune. Seda võiks kutsuda võidusõidusurnuvankriks. Kahvatu, kõhn mees mustas saterkuues, mis on talle selgelt liiga suur, nõjatub vastu üht poritiiba. Ta võiks autot oma kuuesabaga poleerida, aga ta ei tee seda, ta suitsetab. Krudistades üle killustiku kahepoolsete uste poole, mis on päevavalguse ees kõvasti suletud, teen ma tema suunas žesti, mis on mõeldud viitama minu seaduslikule staatusele leinajana.

      „Hei!”

      Ma pöördun. Suitsetaja on ennast sirgu ajanud ja osutab minu poole. Tema olek paistab olevat haavunud, koguni sõjakas.

      „Näit’sid sõrme mulle, mes?”

      Ma liigun tema poole. Karakternäitleja, kes on kuidagi mu pähe pääsenud, räägib minu eest: „Ei, ei, kulla mees, te mõistsite mind valesti.”

      „Mes, mes?”

      „Ma püüdsin teile kõigest öelda, et lähen matustele. Sinna.”

      „Iljaks jäid.”

      „Ma tean. Mu buss viibis. Teetööd.”

      „No, ja minu peal vaja vällä elada?”

      „Ma ei teinud seda.”

      „Tegid küll. Sa näit’sid moole sõrme, ja siis patroneerisid mind.”

      „Ausõna, ma ei mõelnud seda nii. See oli keegi teine.”

      Ma hakkan uuesti ukse poole sammuma ja ta kiirustab mulle järele.

      „Hei!”

      „Mida?”

      „Sa’i saa sinna sisse sumada,” ütleb ta mulle järele jõudes.

      „Ma lähen väga vaikselt.”

      „Sa piad oot’ma. Nad tulevad kohe vällä. Kuula.”

      Ma peatun ja kuulan. Kirikulaul, võimalik, et teenistuse viimane, on just alanud. Orel mängib võimsalt ja kogudus kiilub sinna vahele kaugeltki mitte häbelikult „Jumal, sul ligemal”. Suletud ustele vaatamata imbuvad muusika ja laul sügisesse õhku. Ma näen, kuidas noodid nagu kuldnokaparv taeva poole lendavad.

      „Tundub, et seal on päris palju rahvast.”

      „Täismaja,” vastab mu kaaslane. Ta imeb oma sigaretist eluhõõguse välja, pillab koni killustikule ja astub sellele peale. „Taladeni täis topit. Ma jäi vällä, et ilinejaid eemal oida – keski peab – aga sa oled ainumas. Kellegi tõse buss ei viibind.”

      „Te ei saa seda mulle süüks panna. Ma saan aru, et te olete üks matusekorraldajatest?

      „Jaah, minap see olen. СКАЧАТЬ